Rubriik: päevakaja

tuleb-tuleb..

Posted on by PilleRiin

.. nii lörts kui kevad kui näpuosavus.

Tallinn on muidugi see koht armsa kodumaa peal, kus lund ei ole. kuigi täna päeval sadas väga vapralt suuri räitsakaid.
bussis tilkusid need suurte piiskadena mulle juustest kraevahele.
selle läga suurim miinus on aga see, et mul oli vaja liikuda kahe lähestikku asuva punkti vahel, kuid kuna seal on suures osas kitsas kõnnitee, siis võtsin bussi. nii ei pritsitud mind vähemalt täis.

kassid tegid uuele diivanile juba märgi külge. paar niiti on väljas ja diivan on nüüd igasuguste pleedidega kaetud ja näeb päris totakas välja. nagunii ei saanud (st ei ole olemas) sellist, nagu tahtsin.
vähemalt on mugav, mugavam kui vana. mis on muidugi positiivne. ma olen mõne raamatu siin juba läbi lugenud.

esmaspäev on produktiivne. kevadesse vaadates toimus üks ideevahetus telefonitsi ja üks füüsiline kohtumine. nii et ma võin ikkagi lösutada ja lugeda, kuni on aega. mingil hetkel enam väga ei ole, vist.

tõin täna veidi klaasi koju. triibulise aluse toorik on siit läbi jooksnud juba. valmis aluse mõõt on 17x30cm.
kalakandik on ka, sama suur umbes , aga sellest pole head pilti. kunstvalgus viskab ikka liiast peegeldusi ja moondab toone.

klaas2202

kalatu päev

Posted on by PilleRiin

eilse hommiku asemel käisin ujumas täna päeval. täitsa jaksasin, aga nüüd on väss olla muidugi. ei üllata, sest mida ikka oodata, kui sellist trenni moodi liigutamist üliharva ette tuleb. samas, eesmärk oli ujuda kilomeeter, selle tegin ära ja ületasingi. tubli-tubli, ennast tuleb ikka kiita.
tee peal oli vaja teha väike põige ja peatus, et imelisi pilvi pildistada. kuna ma pilti juba natuke jagasin, siis siia ei jaga. sügisest pilti saab.

kell kaheksa vaatasin telekava ja tõdesin taas kord, et normaalsel ajal ei ole mitte midagi vaadata. järgi pole ka hetkel midagi vaadata – mis tahtud, see nähtud.
laual olev raamat ei ole ka liiga ahvatlev. tuleb järgmine võtta.
samas oli kaltsukas üks päris ahvatlev mantel. see jama, et istus selga ka. tulin ilma tulema, sest aju ütleb, et mul ei ole seda vaja. st, mitte, et ma ei kannaks, kui ta mul olemas oleks juba korra.. aga mitu mantlit siis ühel naisel olema peab? mul mõni juba on. ainult et nüüd see mantel kummitab mind.

mingi kulgemine ajas ja ruumis. eelmise aasta lõpu – selle aasta alguse mingid protsessid on uude faasi jõudnud. rahulikumasse.
aeg väiksemaid loksutamisi teha.

päris kalatu päev siiski pole. hommikusel võisaial olid sardiinifileed tomatikastmes. vahel on vaja nostalgisteda.

linn530

nädala kiirvaade

Posted on by PilleRiin

nädal on jälle mööda kihutanud.
ei, mööda on vale öelda, ma olen ikka osaline olnud küll. sest isegi see, kui ma valin mölutamise, ongi see minu valik.
mitte, et ma oleksin väga mölutanud. ei ole. aga midagi väga asjalikku teinud pole ka. või siis et olen, aga ükski pole väga jääv asi.
teisipäeval näiteks hernesupi asemel läätsedega lammast. ja hernesupp üldse kolmapäeval, külalistele. kukleid on sel aastal söönud kokku lausa neli tükki. ise ka imestan, et nii palju.

tööl on asjad vaikselt paika loksunud, uus kolleeg on tubli ja taiplik. üks tööülesanne nihkus minult ära, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks. ideaalis võiks ju kodulehe päisefotosid ka iga päev vahetada – aga sellise asjani ei jõua kuidagi.

ideaalset diivanit ei ole leidnud siiani. ilmselt lähen nüüd ühe ‘käib-kah’ variandi peale. erinevalt külmikust ei saa sellega väga oodata ka enam. kuigi eile, oma vahepeal usinasti tühjendatud sügavkülma taas täis toppides, ajas ikka ohkama küll.

kui ma muidu võtsin raamatukogust kolm raamatut korraga, siis viimasel ajal olen neljakaupa võtnud. ja seejuures paralleelselt nii kohalikust kui pearaamatukogust. et ehk enamik seda mölutamisaega on tegelikult lugemisaeg.

kell pool viis on veel toas valge. kell kaheksa hommikul juba ka.

une näod, hooti kajastamas reaalsust

Posted on by PilleRiin

öösel nägin unes, et pidin mingil põhjusel Jõhvi sõitma. õhtul, pimedas. keegi tuttav oli teise autoga ka sabas. kuidagi jube pime oli, tuled nagu ei valgustanud õieti ja uimane oli ka. selline tunne, nagu oleksin vahepeal roolis tukkunud, igatahes ühel hetkel olin juba Jõhvi linnas (ja nagu unedes ikka, ega see ei olnud nagu päris-Jõhvi, pigem ehk Kohtla-Järve.. aga ka mitte väga täpselt).
Jõhvis suundusime suht kohe arsti juurde, sest tahtsin oma nina lahti saada. no mis sellest, et nagu oli jube hilja, aga arstikabinet oli lahti. arsti õeks oli mu tuttav, midama teadsin (ja kes tegelikult ei ole üldse perearsti õde ega ole tal seoseid Jõhviga), kuid mu üllatuseks oli seal ka mu oma Tallinna perearst (eile päeval ma helistasin, reaalselt, perearstikeskusesse, et retsepti küsida). seletas, et käib Jõhvis lisatööd tegemas. unenäos ei kerkinud küllkordagi mõtet, et miks just seal ja mitte nt Soomes..
novot, igatahesnad loputasid hoolega mu nina ja edasi ma ei mäleta.

küll aga tuleb tõdeda, et just täpselt selline udus sõitmise tunne ja paks, tatti täis pea mul ongi. et ehk unes lihtsalt kajastus mu reaalne tänane tervislik olukord.
istun kodus, loputan nina, joon teed (ingver, nõmmliivatee, pärnaõis; kaks viimast ise korjatud; lõhn, mis teest minuni jõuab, meenutab hoopiski seeni täis sügismetsa lõhna) ja autoga sõitma ei lähe kohe kindlasti.
no ja samas on hea meel, et see on märk sellest, et ees ootab rahulikum periood. teadagi, selline nö külmetushaigus lööb ikka välja siis, kui mingi pingelisem periood on möödas.

harilik nädalavahetus

Posted on by PilleRiin

kes küll ütleb, et jaanuar on kuu, kui midagi ei toimu?
aga võib-olla mulle tõesti ainult tundub, et tegemist on. ma olen päris mitu raamatut ju ka lugenud – ja no see on ju praktiliselt mittemillegitegemine?

sünnipäev kulges leebelt. reedel mõned pubekad kodus, kes sõid kõik pirukad ära. neid ikka oli.
eile oli kerge sünna ja hulk logistikat. kohutav kummut.
külmik on mul vana, kuid voodi mugavam kui enne.

pilved550

reede õhtul kuulutas vanakraamipood oma FB lehel, et neli head tooli on müügis. superodavalt kusjuures.
sai ära toodud, õhtul vanad katted maha, täna uued peale ja õhtuks toolid uude koju. natuke kahju oli isegi, väga hea tulemus sai. aga mul ei ole neid kuskile panna nagunii.

tool0116

õhtul tegid kassid mingi triki ja magasid, noh, peaaegu kaisus. need, kes muidu ikka kähmlevad hooti ja pigem distantsi hoiavad.

kassikesed022

kaks vahvat üleni musta kassipreilit mahtusid ka veel õhtusse.

ja hulk kana ja uus monitor.

tuisuliikluskultuur

Posted on by PilleRiin

novot, normaalne talv on käes ja sotsiaalmeedias on hala, kuidas pooled autojuhid ei oska sõita ja kasutagu pigem ühistransporti selmet teistel jalus olla. aga samas ütles täna vähemalt kaks igapäevast autosõitjat, et ühistransport on ilge jama. nii et – enne osade autojuhtide ühistransporti saatmist võiksid saatjad korra ise mõelda, kas nad ise läheksid sinna?
et ehk kas ikka on mõtet loopida selliseid soovitusi, kui ise selle järgi nagunii käia ei tahaks? miks mõni teine autoinimene peaks siis?

ja mina olen muidugi see tüüp, kes sõidab ühistransaga vabalt ja kellel ei tule mõttessegi, et oma linnaotsad peaks sellise ilmaga autoga sõitma.. või no igapäevastest teekondadest rääkides, üldse iga päev autot kasutama. võite öelda küll mulle, et ma olen veidrik, ma ei pane pahaks. sest mis parata, kui meil on selline suhtumine, et autota inimene on ikka natuke kiiksuga küll. või siis ehk parimal juhul ekstreemselt vaene, kuigi ma üldiselt pole näinud väga meesterahvaid (vabandust, et ma nüüd diskrimineerin), kellel ka vähese raha tingimustes ei oleks autot. sest mis mees ta muidu on, eksole?

tulles talve juurde tagasi, siis muidugi õige juht ei ole mingi pehmo ning teatavasti lubatud kiirus on ju madalaim lubatud kiirus, sõltumata sellest, mis ilm jms on. nii et kui mõned inimesed teel sõidavad nii, kuidas neil parajasti turvaline tundub (jättes kõrvale muidugi ekstremistid, kelle meelest on ok iga ilmaga maanteel 50ga keset teed sõitmine ja iga vastutuleva auto lähenedes ning igas kurvis veel 10km/h aeglasemalt), siis need on mingid tropid, kes peaksid ühistransat kasutama, kui sõita ei oska. ja ilmselgelt ei oska, sest miks nad muidu lubatud kiirusega ei sõida?
sellele pole vaja mõelda, et kui need kõik sõidaksidki nagu, noh, suvel kuiva ilmaga, siis oleks õnnetusi ilmselt kordades rohkem ja ka nende “oskavate” sõitjatega. ju mõnigi õnnetus jääb seetõttu hetkel olemata, et ühel osalisel on sobiv kiirus ja ta suudab vältida mingit jama.

kuna ma nüüd olen kõigi “heade” juhtide viha oma peale juba tõmmanud, siis ühtlasi mainin ära, et kõik need, kes kasutavad naastrehve ja kelle sõidud on selle juures 99% linna- ja suuremaanteesõidud, olgu kevadel, kui teed jälle auklikud on, heaga kuss. või vaadaku peeglisse ja õiendagu seal oleva tüübiga.

ongi kõik.
tänast ilma iseloomustav pilt ka:

tuisk977

selline rahulik pühapäev..

Posted on by PilleRiin

see pühapäev, kui pole mingeid plaane ja mõte on päev läbi raamatut lugeda. no nii enam-vähem.
ja siis teed kaks plaaditäit suitsulõhepirukaid, plaaditäie kana kartuli ja tomatiga ning kuus plaaditäit šokolaadiküpsiseid. ning vajud pool seitse diivanile, et lõpuks natuke- hinge tõmmata ja telekat vaadata.
kaks masinatäit pesu ei lähe arvesse, sest pesu peseb end ise.
homme tegelen pakkimisega.

aga küpsistega on nii, et võtsin raamatukogust krimka, eksole, ja siis selgus, et see on retsepte täis. ja kuna küpsised tulid head, siis märgin ära, et alljärgnev retsept on Joanne Fluke raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”.

küpsised ja kana

Krõpsud šokolaadiküpsised

Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.

225g võid
200g suhkrut
220g fariinsuhkrut
2tl küpsetuspulbrit
2tl vanilliekstrakti (asendasin 3tl vanillisuhkruga)
2 muna
310g jahu
470ml purustatud maisihelbeid
170-340g šokolaaditükke

Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisajahu (sõeluda pole vaja) ja seda see ka taignasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.
Vormi taignast sõrmede vahel väikesed pallid (ühe palli jaoks võiks olla ca 1,5tl taigent, silma järgi,minu täiendus) ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks (mina vajutasin lihtsalt näppudega).
Küpseta ahju keskosas 190 kraadijuures 8-10 minutit. Jahuta ahjuplaadile 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile jahtuma. Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.
Kogus: 72-96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Minul tuli 72.

lihtsalt laupäev

Posted on by PilleRiin

päeval sai mindud, et toome poest paar vajalikku asja, no nagu fotokale uus aku ja pudelike torusiili või midagi (ehituspoes oli küll pisim kogus torusiili 5 liitrit, nii palju pudelikesest), aga siis tuli üks telefonikõne ja päevase chillimise asemel oli, võiks öelda, tootmiskoosolek. noh, kohvikus ja blabla. saime end kõik hetkeks olulistena tunda 🙂

õhtul vaatasime lõpuks viimase Bondi ära.
film nagu Bond ikka. palju etteaimatavust, kohati klišeedki. aga ega seda filmi ei lähegi süžee pärast vaatama, selge see.
Skyfall meeldis mulle ikkagi rohkem. oli vist veidi originaalsem.

küll aga häiris jubedalt see, et enne filmi lasti lisaks treileritele nagu räige hulk reklaami. selliseid, teleekraanireklaame. ja, nagu öeldud, neid oli palju. mitte paar tükki, nagu, umm, varem.
ja ma ei saa parata, et mulle ei meeldi see, kui toidukohareklaamis on kõik tegelased oma näod toiduga ära mäkerdanud. täiskasvanud võiks ju isegi bbq-ribi süüa ikka nii, et kogu nägu bbq-soustiga koos pole? või ei jagu salvrätikuid seal..?

sensorit puhastades mõtlesin, et ikkagi võiks vähe uuem ja parem kaamera olla. kuigi see olemasolev on olnud ca aasta ja laias laastus olen rahul, siis hämarates, et mitte öelda, et pimedates oludes on see ikka nõrk.
vot.

vaatasin, et praeguse seisuga lubatakse sinna, kus ma kolmapäeval olen, päeva kõrgeimaks temperatuuriks -19 🙂

aasta esimene päev

Posted on by PilleRiin

aasta tuli seekord Stroomi rannas. läksime natukeseks, olime ligi tunni. lihtsalt nii palju oli tulesid vaadata.
vahuveiniklaasid jäätusid ära, esimest korda nägin sellist asja. aga ma pole ka miinus kümnega tundi aega klaasiga õues olnud ka varem.

Uus aasta 2016

hommik kulges vaikselt, aasta esimene hommikusöök oli imehea omlett.
et päeva mitte maha mökutada, otsustasime natuke ringi vaadata, linna lähedal. tasus ära.
näiteks nägime sellist imelist taevast ja kiiri (mul on suuremaid pilte ka muidugi :P):

Õhtukiired

mõtlesime tegelikult Jägala joa juurde suunduda. mul oli kohe tunne, et seal on massid, ja see osutus õigeks. Binxu ja sõbrad parkimas:

Jägala joa parkla

aga juga oli sellest hoolimata ilus, nagu ikka.
samas, kohale jõudes vaatasime, kuidas teisel pool jõge mingid noored üritasid neid va hiina laternaid õhku lasta. esimene põrutas kohe kuskile puuokstesse, õnneks küll ei hakanud lõõmama, kuid jäi lihtsalt sinna.. reostuseks. ometi püüdsid nad samal ajal teist õhku saada. see kukkus küll kohe hoopiski joa alla. päris nukker hakkas.

Jägala juga

oksad312

liikusime veel Ihasalu poole, et jää teket vaadata. see on nii lahe, kui sellised nagu taldrikud moodustuvad jääst ja siis need liituma hakkavad omavahel. Ihasalus oli õnneks kordades vähem rahvast, kui Jägalal.

jää teke

siis meenus mulle ähmaselt, et OKO on täna vist lahti. vaatasin järgi ja oligi poolest päevast. et alustame aastat mõnusalt, et kogu aasta oleks mõnus.
õnneks oli OKO väikeses majas veel kohti ja saime kenasti sisse. Eesti paremuselt viies restoran hetkel siis, eksole.
mõnus on see, et talvemenüü on lahedalt lühike ja julge. ei mingit kana ega siga, et massidele vastu tulla.
kolme peale saime proovitus salati, supi ja lamba. kõik head. mina kui lambasööja.. no tõesti, ei olnud hetkekski tunnet, et oleks kahju maksta.
ning kuigi me magusat ei tellinud, lõpetas söögi ikkagi magus kukeseenekujuline maitsev küpsis 🙂

OKO

muide, vaade oli imeline. saabusime veel enam-vähem valges ja kuni kõrvallaud tühi oli, oli korraga nii merevaade kui aknalt peegelduv kaminatuli näha. hämardudes vaade muidugi muutus, aga kontrast sooja toa ja valguse ning külma pimeneva õue vahel oli hea tajuda. eriti, kuna meie olime seespool 🙂

kõht aga on siiani mõnusalt täis.

2015, lühidalt

Posted on by PilleRiin

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast 🙂