Rubriik: päevakaja

täna õhtul on ETV-s jälle üks ilmselt päris vaadatav asi: ‘päev ilma latiinodeta‘. igal juhul kirjeldus on päris intrigeeriv. selge see, et sisuliselt on tegu nö ulmedokumentaaliga, aga need on vahel täitsa vahvad.
kell 22.10.
filmi ametlik kodukas ka 🙂
kell 22.04
hea tibi, ma ajasin päevad sassi! see film on ikka homme, teisipäeval 🙂

hommikud ei tohi algada peavaluga.
eilne seelikõmblemise-üritus kukkus ka läbi, tehnilistel põhjustel (aitäh, et püüdsid aidata, CV!). ilmselt seon selle kanga lihtsalt endale ümber, mul (ega ka kellelgi teisel) pole enam aega ennast sellest kangast läbi süüa.

õhtu kujunes ootamatult hästi. nii hästi, kui oludes võimalik. uinumine oli kiire ja mõnus.
hommikul meenus eilelõunane lubadus, üks asi, mille lubasin veel eilse kuupäevaga ära teha. ja ei teinud. maigaad! ma ei salli, kui ma ei suuda oma lubadusi pidada. aga see lihtsalt jooksis peast välja ja kõik. oh, prioriteedid olid mujal..
iseendast, arvestades kui kaua see asi on teiselt poolt veninud, ei muuda paar päeva muidugi midagi – aga ma lubasin ju!
nii et läpakas tööle kaasa ja seal vajalik asi ära nokkida. loodan, et päeval on seda aega.
õhtul pean ma olema umbes kolmes kohas korraga.

mul ei ole nagu unevõlga, aga
ma tahaksin magada magada magada magada
ja ühel päeval ärgata päikselisse maailma

tuju käib nagu ameerika raudtee. ma ei tea ise ka, kus see viie minuti pärast on. kõik võtab aega. tasakaalu taasleidmine ei ole lihtne. et millal viimati see oligi?
esmaspäeval ees ootav taas tööleminek tundub mingi katsumusena. oleks võimalik, ma ei läheks sinna. hetkel siiski pole eriti valikuid selles osas.

väljas sajab peaaegu et sooja vihma. veidi jahe on, et kleidi ja paljaste varvastega seda nautida – aga vähemalt pole see enam mingi külm vihm. see lõhnab kevade järele. annab lootust.
kuigi tegelikult on vihm alati veidi hall ja nukker.
on neid hetki, mil ma ei taha olla täiskasvanu.

segased ajad.
tegelikult tahtsin mingi pildi üles panna, aga loomulikult on see mingis koduarvutis.
lõunal peab ikka natuke kohvi ka jooma. muidu tuleb hull unekas peale. nagu praegu.
kui on vabatahtlikku, kes soovib kommentaaride täpitähti’ remontida’, siis abi on teretulnud. kommentaare on ee.. tuhandetes 🙂

vaatan pilte ja masendus tuleb peale. see ei saa ju toimuda meil ometi? no pole ju võimalik? see ei lähe kokku meie temperamendi ja ehk siiski ka väärtushinnangutega? ma ei tea, kuidas nooremal põlvkonnal nendega on, aga ma usun, et siiski on.
teisalt, suur osa laamendajaid on vist teistest rahvustest..
miks lõhkuda ja rüüstada suvalisi, asjasse mittepuutuvaid ehitisi? mida sellega saavutab? kus on nende lõhkujate mõtlemisvõime sel ajal?
on jah masendav ja kurb. õues on üsna kena kevad, aga selline jube möll käib.
jah, ma olen endiselt apoliitiline ja peale selliseid asju veel eriti.

täna tuleks siit ainult kiun ja ving. ma ei näe sel siiski mõtet. kirjutan teinekord, kui olen asju seedinud veidi.
ja see möll Tallinnas, no vabandage. milleks ja kellele?

viltuvedamise ja valede valikute periood.
ma tahan vaikust, valgust ja rahu. saan kõik vastupidise. karmavõlg?