eile õhtul käisin Raja külas (soola)kurkide ja kala järgi. ega enamik ei pea seda muidugi normaalseks, et hest peast Peipsi äärde kihutada, et seal paarsada krooni kulutada.
peale järjekordseid takistusi sain auto eile lõpuks ikkagi remondist kätte ja oh imet, pidurid ongi täitsa korras. aint krigisevad veidi. oma teekonda kesklinnast taha mustamäele ma seekord kirjeldama ei hakka.
järgmine katsumus oli muidugi linnast välja saamine eilsel pärastlõunal. oma meelest sättisin küll varakult minekule, aga noooh..
a muidu oli tore. see ‘minu’ kurgimüüja oli olemas, hind muidugi kallim kui eelmisel nädalal (jaanid maiäss!). kurtsin, et eelmisel nädalal tööpäeva lõuna ajal teda polnud, mispeale käskis järgmine kord signaalitada või uksele koputama tulla või maja ümber ring teha. et keegi on ikka kodus. mõnus 🙂
kala poldki plaanis osta, aga kuna tomateid ei saand, siis läks ikka mingi suitsulatikas ka loosi. praegu mõtlen, et teise oleks võind ikka siia võtta. a noh, vahet pole, hea vahepeal nokkida.
Kaasiksaare ja Venevere piiril müüdi maasikaid. poiss arvas tagasiteel, et võiks ikka osta. müüja oli üks soome onu, kes sinna omale mingi talu soetanud. lubas, et marjad on väetiseta kasvatanud. head olid igatahes küll.
õhtune linn oli täitsa tühi ja Lasnamäe Prisma oli ka siuke, et mingite asjade valik oli pisike. samas alkot tundus olevat veel küll.
400km suht juttis sellise tiheda liiklusega päeval oli väsitav – aga jälle hea on liikuda 🙂
Rubriik: päevakaja
pärastlõunahala
ja kuna ma ei ole mustamäe elanik, siis kust pagan pean ma teadma, et mööda sõpruse puiesteed ei sõida trollid lõpuni. ma arvasin, et ikka sõidavad remondi vahelt läbi või midagi. aga ei. magistrali keskuse juures on tagasipöördekoht, mitte keegi pole selle kohta mitte midagi öelnud ette, ma ise muidugi ei uurinud ka kusagilt enne, heas usus.
siis ma kõnnin mööda neid kvartalisiseseid teid, kus ma viimati jalutasin käsikäes mingi ammu, kümme aastat ja rohkem tagasi ja siis veel varem kunagi ka ja mul pole hiljem sinna asja olnud. ma tean, et mingi tee peaks viima sinna, kuhu mul vaja, aga ma ei satu selle peale. mingid majad on tuttavlikud, püüan meenutada inimesi kes seal elasid ja kelledel ma külas käisin ja mulle tulevad silma ette ebamäärased pildid. ma ei tea neist inimestest enam mitte kui midagi.
palav on ka, aga mul on niigi suur kott õlal ja ma ei taha tagi pealt võtta, pealegi alumisel pluusil libisevad siis õlad maha ja mul on hullult ebamugav niimoodi.
määran suuna mingite suuremata majade järgi ja jõuan sinkavonka peaaegu et kohale. noh, tegelikult mitte väga õigesti, aga viimane jupp tuleb käia mööda suure tee äärt. et sõita edasi veidi. et siis veel orienteeruda. ei, mitte orienteeruda, siis on vaja lihtsalt minna.
et miks on mingi 90% autoremonte koha peal, kuhu ilma autota on 2km jala minna? või veidi vähem, aga mitte palju vähem.
ma lähen selle tee lõpu sügavas rahus, mul on korraga mingi siht, elu ongi selline. kõik läheb nagunii nagu läheb. nagu mina mööda seda teed.
ja kui ma siis lõpuls jõuan kohale, oluliselt hiljem kui planeeritud tänu sellele ootamatule jalutskäigule mustaka vahel, siis selgub, et ma läksin ikkagi asjata. no ei suju kõik nii, nagu tundus, et võiks. ma olen liiga tülpinud, et kellegi peale tige olla. ma peaksin juba lasteaias lapsel järgi olema. juhe paneb kokku. ma lähen siit ühistransaga mingi tunni vist. mõtlen asjatult, mitu ümberistumist tuleks.
peab ju mingi muu võimalus ka olema.
leian telefonist vajaliku numbri, ütlen, et mul on asjad täitsa pekkis ja mul lihtsalt on abi vaja. väga vaja. abi ma ka saan. mu laps ei olegi lasteaias viimane. sõbrad on imelised!
päev ei ole veel läbi.
mulle tuli pähe, et tegelikult on mingi arvestatav hulk positiivseid elamusi ka ju olnud. lõunane jõhvikamojito näiteks. või see, et paar võlga kaelast ära. teater Vargamäel laupäeval. ja veel. ja veel.
aga neist ma kirjutan mõni teine kord.
blah
totaalsele üleväsimuse-päevale järgneb rähklemise öö, mil und ei tule. hommikul on selg kange ja jalad valutavad. kohvi seda päeva ei päästa. zombi on olla.
ma olen millegagi täitsa puusse pannud. ma ei mäletanud üldse, et mul juba hakkab puhkus. umbes esmaspäevast. mul oli meeles mingi teine aeg ja ma plaanisin ümber tõsta – aga mitte veel kohesesse aega.
mõttepaus.
hapukurgihooaeg
no näiteks on seda näha blogi külastatavuse langemises. ma ei usu, et asi on selles, mida ma kirjutan – vaid lihtsalt et ongi suvi ja inimesed vähem arvutis (k.a. ma ise).
ja värske hapu(soola)kurk on Rajakülas täitsa saadaval.
aga see, mis nad seal teedega teinud on, mulle küll ei istu. samas, neile, keda kurgid jms ei huvita, on see muidugi tore, et ei pea sellest lõigust mööda sõitma.
õiged asjad
selline ilm sobib imehästi mu tänaste plaanidega. ei mingit lõõskavat päikest. muidugi Murphyst lähtuvalt keerab siis poole päeva pealt selle lambi põlema muidugi.
mingi emotsionaalse iq test andis mulle üllatavalt kõrge tulemuse. miks ma ise küll seda ei taju ja oma emotsioonidega siis pidevalt hädas olen? teiste omadega ka..
ja kui õige lause seal oli, et ‘mõtle vähem ja ära üle analüüsi!’
pisike pai endale
niisiis, täna oli plaanis kindlalt ära teha neli asja ja need said tehtud. need kõige tähtsamad siis. pluss veel mingi hulk otsa. tubli!
mitte et kõik need asjad oleksid just positiivsete tagajärgedega – aga vähemalt saab edasi liikuda.
Danceacti suvetrennid mulle hetkel ei sobi ajaliselt, aegajalt õnnestub siiski näpata mõni Casa de Baile trenn (lausa mingi sooduskaart on veel, mille ma pean lähiaegadel enne kehtivuse lõppu ära kasutama). täna oli seal siuke naljakas lugu, et naistest olime kahekesi ja mehi oli kolm. + meesoost treener. vahelduseks päris lõbus – kui naisi rohkem, siis peab ju ise vahepeal ootama, nüüd sai kogu aeg tantsida. ja siis see et kuna ma vist oskasin treeneri meelest paremini kui teine (kes küll läbis 8-nädalase algukursuse mu teada ja tegelikult on seega rohkem trenni saanud kui mina), siis ta näitas asju minu peal ette*. ja vahelduseks tegi mingeid muid, trenni mitte puutuvaid keerulisemaid asju. sellise näoga just, et vaatab, millal mul juhe kokku paneb. no pani ikka ka mõnedki korrad muidugi 😉
aga vähemalt oli päris lõbus.
otse loomulikult ei saa tänamata jätta CV’d, tänu kellele on mu suvised autosõidud (jaaa, ma sain selle kandilise Volvo kätte, millega ma nüüd 3 kuud liigelda saan!) on mingis mõttes märksa muretumad 🙂
teisipäev
üleüldse ei tohi hommikud alata peavaluga.
huvitav, kas ma viimasel ajal olen unenägusid näinud ka või? igatahes mingit mälestust neist ei ole. kui ma kukun magama, siis magangi, kuni poeg voodist piiksatab, et tema tõuseb nüüd üles.
mina üritan siis oma viimase pooltunni võtta.
aga lõpuks peab ikka ärkama.
eile ostsin ma kohvikoore ära, nii et täna hommikul sai vähemalt kohvi. erinevalt eilsest.
ja kui nüüd kõik kulgeb plaanipäraselt, saan ma täna lõpuks uued load kätte ja mingid rattad alla. siis ma ei ole enam siia linna aheldatud.
vabadus liikuda annab hingegi vabadust.
vähetõotav
nädala algus pole lubav.
õhk on nii paks täna. kontoris. mitte füüsiliselt.
mina olen olnud suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik. no ei jaksa lõpmatult võidelda tuuleveskitega. küll aga võttis sõna üks teine vana kolleeg, kes peale pikka puhkust naases. nagunii määritakse tallegi varsti seitse surmapattu kaela, nagu mullegi viimasel ajal.
ausõna, mulle ei meeldi tööasju siin kirjutada. aga ma ei suuda kõiki neid pingeid enda sees ka hoida.
eriti, kui niigi on tunne, et pingete kogusumma on üle taluvuspiiri.
õues on mõnus, soe ja õhurikas.
aga isegi seal ei saa kõike, mida tahaks.
tuul
Radissoni ees tänavat ületades oli korra tunne, et selle rohelise tulega üle tee ei jõua. ma pole nii tugevat vastutuult ammu kogenud :O
tõesti oli tunne, et triikraud võiks taskus olla. ja ma ei ole mingi kärbeskaallane!
kolimishala
see tööl kolimine on tüütu. keskeltläbi tuleb seda ette umbes kord aastas. keskeltläbi olen ma veel kergelt pääsenud, st olen näiteks puhkustel olnud sel ajal. aga ikkagi. ma ei saa sellest aru, et miks. muidugi pole me ainsad maja peal, ekda pidevalt ümber tõstetakse.
igal juhul ei suuda ma täna eesootavat kolimist endale meeldivaks mõelda.