põhimõtteliselt kõigub mu tervis täna selle vahel, et on tunen, et tahaks olla kuskil voodis pikali (sanatooriumis või haiglas) kuni selleni, et peaaegu et sureks ära. on alles valikud.
tegelikult istun ma tööl ja ei julge trammiga koju minna. lihtsalt et õue minek tundub praegu mingi üüratu ettevõtmisena.
no ja kui ma siis näitasin seda linki, et võtaks neljanda töö – siis ei suutnud keegi seda naljana võtta enam. oeh.
ja üldse, peaks natuke oma finantsseisu uurima. et mis kust laekumas on lähiaegadel. et üks veidi suurem vajalik ost sooritada. dollar on nii odav, et kiusatus USAst (foto)träni osta on päris suur.
laupäeval suruti mulle kaamera poolvägisi pihku ja imekombel see isegi toimis. paar pilti on, millega olen peaaegu et rahul.
Rubriik: päevakaja
puhkuseta nädalavahe
kool sai eile jälle läbi. 3 päeva intensiivselt mahukat ja keerulist ainet. mul on tunne, et mingid inimesed õpivad aastaid, et saada seda taset, mida meil eksamil kolme nädala pärast oodatakse. oeh. aga no kes käskis eksole?
reedeseks eksamiks polnud mul ka eriti aega õppida. siiski loodan, et saan positiivse tulemuse.
projektitöö jookseb agaralt. toimetan ja sebin ja asi liigub. mis on hea. samas mind häirivad mingid sellised asjad, et ma pole nagu kõike vajalikku infot saanud. mingid asjad on poolikud ja päris raske on järjele saada. inimesed püüavad mind aidata küll, aga alati pole nad isegi täpselt kursis. lihtsam on teha neid asju, millede juures ma olen ise päris algusest saati.
üleeile, kui mu tegemistest juttu oli, küsis üks tuttav, et millal mul vaba aega on. ma pakkusin, et näiteks öösiti ma ei raba. aga üldiselt täpsustas ta mu kulmukergituse peale, et millal mul tuleb kohe paar päeva juttis, mil ma midagi ei tee.
hea küsimus muidugi. suvel oli seda aega küll. nüüd pakkusin, et ehk jõulude ajal. ma ise ka loodan 🙂
eile koolist koju jõudes magasin esimese asjana natuke, siis läksin tõin RM-i ära.
aga ikkagi, millest on see suhteliselt pidev uimasus viimasel ajal?
kuidas me Mäkis söömas käisime
mu blogi muutub varsti puhtalt jutublogiks. sest mul Ei Ole pilte. ma vahel isegi tahan teha, aga mul pole reeglina kaamerat kaasas. nutt ja hala.
tegelikult käisime me täna Mack’is söömas. ma olin liiga kapsas ja päev läbi söömata, nii et väljas söömine tundus ainus lahendus. eelmine kord tahtsime minna mingil laupäeval, aga siis oli see lihtsalt täis. seega tegime nalja, et kui Mack’i ei saa, siis lähme Mac’i. ehk MacDonaldsisse. aga õnneks vedas 🙂
no et tegu on siiski mäkiga :P, otsustasin ma võtta burksi. Bacon Cheeseburger the Luxe nime poolest.
ja nagu selgus, mitte ainult nime. noh, ma ju tean, et tegelikult ongi üks normaalne ‘meerika burks siuke vinge taldrikutäis korraliku pihvi ja friikartulitega. peekon-juust-sibul jms sinna juurde. ma sõin seda samakaua ja kauemgi, kui sõber sõi oma catfishi ja burksi. lihtsalt mu burks oli nii isutav, mina omast ei andnud tükikesi ja seega polnud tal valikut. vastutasuks sõin ma suure osa tema catfishi salatist ära. burksi salati kaaa.
põhimõtteliselt oleksin võinud ma sealt välja veereda.
teenindus oli päris nunnu ja sõbralik, aga kui nõud olid ära koristatud, ei teinud keegi meist enam jupp aega välja. mh.kuigi esimese viipe peale tuldi kohale ja saime arvegi.
ah, üldmulje on hea ja kui pappi juhtub olema ja kõht jube tühi, siis tasub veel minna. tühi kõht on seepärast vajalik, et oma ports sisse toppida.
kuigi ma pole kindel, kas talvel on tasuta jäävesi just see, mida ma tahan. samas on see kena ˛est.
mis muide, meenutab, et Texases on ka vesi tasuta, vala palju tahad; ning maapähklid samuti (ja koored tuleb põrandale visata!).
ja siit edasi et, peaks Babybacki jälle minema miski hetk..
elulised korrektsioonid (ebaloogiline järg eelmisele)
tähendab, et päev oleks ikka täielik, siis kukkus RM lasteaias oma pea lõhki. detaile ma täpselt ei tea ja ma pole mingi uurija ka; nagunii läheb see kategooriasse ‘ ikka juhtub’. minu enda mõistes siis. sest kui kaks poissi on wc-s ja teine tuleb rühma ja ütleb, et RM-il tuleb verd ja RM ise näitab, et kukkus radika vastu – siis on see tõesti selle kategooria asi. ma ei eelda, et kaks kasvatajat jõuavad lastel koguaeg sabas joosta või et poisid kohe üldse ei müraks.
kui lasteaiast mulle helistati, olin ma veel tööl üksi ja omadega üsna jännis. sest täna jamas üks veeb, mida meil oma töös palju vaja läheb, jamas printer ja ise olin paratsetamooli täis. lisaks oli veel lõunaks mul planeeritud üks ülioluline kohtumine projektitöödega ning õhtuks üks lasteaiateemaline koosolek.
esimene valdav tunne oli paanika. et mida siis nüüd peale hakata. niigi selline hull-kiire päev (ja on seda siiani). natuke kärmelt peas arvutades avastan, et täna on kolmapäev ja seega emal tööl leebem päev. telefonikõne ja ema lasteaeda. järgmine vedamine oli see, et vennal ka vaba päev ja nagunii linnas asja – temal on auto. seega vend ema ja last transportima.
igal juhul oli juhe nii koos, et mingi hetk, kui ma emaga telefonis rääkisin, ma nutsin. sest mul oli lihtsalt tunne, et see päev on üle mu pea kasvanud ja nii jõuetu oli olla.
enne kolleegi töölejõudmist tegin väikesed plaanid oma lõunases kohtumises – tõin omale sobivamale kohale ning viisin teise osapoole asjaga kurssi, et mul on tõesti aega ainult kõige olulisema jaoks.
igal juhul vähem kui tund peale telefonikõnet lasteaiast haarasin takso ja jõudsin ka traumapunkti. RMi haav oli juba õmmeldud ja käisime vaid röntgenist veel läbi. seal oli kõik korras. anti mulle haigusleht (oooo – mul on veidi aega kodus olla; see küll ei vabasta kõikidest mittekodustest kohustustest) ja vend tõi koju.
ja nüüd ma tõmban hinge ja püüan sellest keeramisest sees lahti saada. närvid, ma ütlen.
isegi kirjutada ei jaksa tegelikult.
mul jäigi raamatupidaja käest küsimata, palju mul puhkust sees on.
asjad libisevad käest, et saada jälle kontrolli alla
põhimõtteliselt on täna nii kiire, et isegi blogida ei jõua. uue sissekande aken on lahti juba kaks tundi ja noh..
okei, väike paus.
ma ei suuda ikka ära imestada neid pealtnäha täiesti terveid ja normaalseid inimesi, kes ei suuda korrus või kaks trepist käia, vaid peavad selleks lifti kasutama. mitte ainult üles, vaid ka allasõiduks. käekotike käes või ka mitte sedagi (meeste puhul näiteks), liiguvad muidu täiesti normaalselt, aga ju siis on ikka midagi jalgadega häda. ma ei oska kohe muud arvata. sest selles majas käivad trepikoja uksed ka täiesti lahti ja paari korruse piires kasutan mina seda varianti. tihti kiiremgi kui lift.
siis see teema, et ma olen ikka oma asjaajamistes veider. nokin vaikselt ja mugavalt teha, kuni on mingi deadline kukil ja siis suudan korraga väga kontsentreeritult ära teha kõik, mis vaja. ka selle, mis on seni suhteliselt võimatuna tundunud. no ausõna. mulle ei meeldi viimase minuti tegemine, aga mingil põhjusel ei suuda ma varem kõiki oma jõuvarusid kasutusele võtta.
tegelikult on see projektide-tööde vahel sahmimine andnud ka esimese nähtava negatiivse tagajärje: ajasin päevad sassi ja eile öötöö jäi mul tegemata 🙁 õnneks pole sellel globaalseid tagajärgi ja teised aitasid mind hommikul hädast välja ning ma heastan end täna õhtul. aga see näitab, et ma pean kiiresti efektiivse igalt poolt kasutatava kalendrisüsteemi kasutusele võtma. google kalender? muid netipõhiseid on ka muidugi, aga ma ei teagi, mis on kõige tõhusam. teavitused on must.
sest et – ma olen ilmselt siis juba piisavalt vanainimene ja ei suuda kõike enam hallata. ning paberkalender pole ka lahendus mu jaoks, nagu elu näidanud on.
aga nüüd lähen kiire päevaga edasi. niuc!
Tallinn-Tartu-Tallinn
Tartu reis oli hea. lisaks helkuritele sain ma lõpuks oma punased saapad. ausõna, ma ei uskunud seda enam. st, kui nii vaadata, siis on ju mingi valik poodides olemas, minimaalne küll. kui lähemalt vaadata, siis pea ükski neist ei päde.
laheda punase ehtekomplekti sain ka. ja tõesti, ma ei tea, miks punane on moevärv hetkel. ma kannaks neid asju niisama ka.
muidu kujunes ka mingisuguseks planeerimatuks shoppamisreisiks. sa leiad asju siis, kui sa neid ei otsi.
Evu soovitatud La Dolce Vita oli tõsiselt mõnus elamus. siuke mitte liiga restoran, aga toidud-teenindus parem, kui mõnes päris restoranis. aitäh Evule 🙂
kuigi ausalt, kaubsi juurest mööda Rüütlit Gildi jalutades oli tee peal päris mitu ahvatlust ja me nägime ikka vaeva, et nii kaugele välja jalutada.
see-eest Lõunakeskuse Orient Ekspress oli küll pettumus. olen seal varem söömas käinud ja väga hull ei olnud, aga seekordne ida-poole buffee oli tüng. see toit ei olnud oma hinda väärt lihtsalt. seal kulunud rahast on mul siiralt kahju.
no ja tegelikult muud erilist ei teinudki. läpsi mul kaasas polnud, nii et kena väljalülitus kõigest oli. RM-iga tegeles peamiselt tema lemmikonu, kes tegelikult pole meie sugulanegi. igal juhul andis see mulle võimalus hommikuti tibake põõnata. lõunal ka.
tore on, et mul on komme ööseks telefon kas päris välja või hääletule panna. sest keegi oli suutnud mulle öösel kella 4 ajal helistada. ma ikka vahel mõtlen, kui purjus peavad inimesed õieti olema, et sellist asja teha? (tegu polnud mingi lähedase sugulase vms inimesega, kes oleks mulle mingi suure probleemiga sel ajal helistanud)
aga see lõputu poolik külmetusevimm on mul ikka sees. see, mis on ja ei ole ja ära ei lähe.
ema muretseb mu pärast ja ma püüan ise ka oma koormust veidi reguleerida.
küll ma end lõpuks terveks mõtlen. väljastpoolt tuleva ja hinge mineva soojuse abiga 🙂
vabal päeval pole aega (ehk helkuriotsinguil)
niipalju tänasest varasest magamaminekust.
sadas ‘öövahetus’ kaela. tegelikult pole piriseda midagi, ise tahtsin homset vabaks ja noh, ma oleksin pidanud selle õhtu nagunii mingi hetk ära tegema.
pigem teen siis täna, kui nagunii kippus tujutuks õhtuks ära minema.
aga muidu ootan homset. saab töö juures veidi puhata. ausõna noh. kõlab ilmselt päris kummaliselt, aga tänane vaba päev väsitas hullult ära. sest kuigi seda päris põhipalgalist tööd ei teinud, oli sada muud asja ikkagi teha.
kusjuures need asjad ei olnud üldse ebameeldivad. näiteks isadepäevapidu lasteaias.
aga mu tervis on ka kehva ja kõik väsitab topelt.
tulles tagasi helkuriteema juurde – helkurite kättesaadavus ja valik on nigelast nigelam. kas see on kuidagi nii, et neid ametlikult sertifitseerimata helkureid ei tohi enam müüa või? minu meelest isegi enamik neid plastikjunne olid siiski märksa paremad kui üldse mitte midagi.
igal juhul kui ma ei soovi südame-, pealuu-, nahkhiire-, liblika- või selveri tibukujulist helkurit, siis polegi midagi võtta.
või öelge palun konkreetselt, kust ma saaksin osta tavalist ümmargust helkurit, millel võib mingi mitte pretensioonikas pilt/kiri peal olla?
segadus peas ja asjades
‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.
tihe teisipäev
kui ma kella vaatan, siis ühelt poolt olen jõudnud nagu päris palju ära teha ja teiselt poolt olen veidi ajahädas. aga küll kõik mis vaja, valmis saab.
lõpuks ei sõltu kõik asjad ka ainult minust.
hea on see, et paar järgmist päeva ei pea ma siia kontorisse tulema. saan muid asju rahus sebida. neid, mis on huvitavamadki, kui see kontoritöö siin.
aga vot pilte mul ei ole siia panna. lihtsalt. sest pildistamine ei kuku praegu välja. ma ei tea, mis see on õieti.
see-eest tuleb siia lubatud ökojutt ehk varsti. kuigi – ma ei teagi, kellele ma seda õieti ikka lubanud olen. iseendale?
biblio
raamatukogus ei tulnud mul ‘Preili Smilla lumetaju’ pealkiri meelde (no auk, lihtsalt auk korraga, raamatu ja autori nimed mõlemad kadunud) ja miskipärast ei sobranud ma Taani riiulis ka. tegelikult tahtsin üldse mõnda Atwoodi, mida mul ei ole (mõneda uuemat pole riiulis), aga Kanada vahe oli miskipärast kinni ja teenindajatel olid järjekorrad ja ma ei hakanud küsima ka. selleks ajaks muidugi oli mul juba käes Strugtskite ‘Asustatud saar’ ning tegelikult ma ei julge nagunii üle ühe juturaamatu oma kooliraamatute kõrvale võtta.
selle ‘Asustatud saarega’ on see lugu, et ma mäletan sealt paari katket ajakirjas ‘Pioneer’ kusagil 80ndate päris algul. nii et mingis mõttes oli see ebateadlik valik, lähtuvalt mingist hetkeemotsioonist.
aga kuna täna on nagunii selline päev, et parema meelega poeks kusagile kerra ja ei teaks maailmast ega millestki mitte midagi, siis enamvähem seda ma teengi. võtan sinna lihtsalt raamatu kaasa. ja gripitee.