ma käisin tööl Vestlusel. üks veidi kõrgemal kohal inimene rääkis sellest juba kuu aega tagasi ja lõpuks siis oli meil tänaseks konkreetne aeg kokku lepitud.
ma suudan selliseid asju juba võtta üsna eelarvamusteta. mul võivad olla mingid emotsioonid, aga kui mult siis küsiti, et mis ma arvan, millest juttu tuleb, ei osanud ma konkreetselt midagi pakkuda. tööst ikka, loogiline ju.
arenguvestluseks seda nimetada oleks palju, aga midagi sinnapoole.
hea meel on, et saime mõlemalt poolt tõdeda, et aasta ja vähem tagasi õhus olnud pinged on ära maandunud. tõesti on hetkel kontoris selline, keskmiselt normaalne õhkkond. ma ei ütleks, et see oleks täis sõbralikkust, nagu kunagi varem ja ma ei sõbrannatse sealt ka kellegagi, aga hea ju, kui pingeidki pole.
kõigele lisaks tuli välja, et nad on ikka veidi mures, et kui ma peaksin ära minema. pakkusin, et hetkel ma ei sebi end kusagile mujale. sest ma ei teegi seda.
ning praeguse töökoormusega ei plaani ka. sest ma jõuan projekte hetkel siit kõrvalt teha ka.
ma olen mõelnud ka, et jääks ainult projektidele, aga see tähendab ebaregulaarset sissetulekut. mulle meeldib, kui mingi elementaarne summa tuleb ikka regulaarselt ja olgu siis boonused aegajalt peale.
no igaljuhul andis see vestlus mulle ka teatava seljataguse selle töö suhtes. mis on ju hea.
pärast sattusin ühe väga oran˛i kilejope otsa, mis on nüüd minu oma.
Rubriik: päevakaja
lohetamas
tulime tuulelohetamast. sellised korralikud juhitavad lohed, mitte nagu pojal. ma olen nüüd mõned korrad lennutanud ja natuke hakkan juba tundma ka, mis toimub. ja päris tore on. kuigi, müts peab peas olema, kindad käes ja muidu soojalt riides. sest põhimõtteliselt seisad ju selle tuule käes, mis lohet lennutab.
üks naine käis vahepeal uurimas, kas see on füüsika, mis lohesid üleval hoiab (jah, kõik mis lendab, on ju füüsika, tuul kaasa arvatud). ja ära tulles oli kaks poolpurjus tüüpi, kes ütlesid, et vaatasid kogu selle aja ja said elamuse ja kena oli.
ometi ei teinud me midagi erilist.
hea oli. aga siis tulid meelde need asjad, mis võiksid olemata olla. need ei lennanud tuulega ära.
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.
esmaspäev
no ja lõpuks on keerulisel ajal sõber ookeani tagant, kes jagab vajalikku tunnustust ja teeb virtuaalse patsutuse, mida vaja. mis teha, kui igal hetkel lähemalt ei saa.
aga nüüd kisub kevadeks ära, tundub. eile oli veel jahedat tuult, täna tööle tulles ei pannud küll tähele. hästi tore oleks õhtul mõnusalt mere ääres jalutada. või midagi sellist. eks paistab, kas tekib võimalus. kaksi on parem kui üksi.
näitusele!
uus pott tuleb kohe põhja kõrvetada muidugi. siis on ju näha ka, kas on ikka hea pott. kusjuures ma kõrvetan ikka üsna harva asju põhja.
sai end ilma ja kõige kiuste veetud Karahhi fotonäituse avamisele vabaõhumuuseumisse. igal juhul oli see hea mõte. ilusad looduspildid, millised minul kunagi ei õnnestu. aga Karahh näeb ka vaeva, passib tunde kuud pildistada või läheb õhtul rappa, et seal päikesetõusupilte teha.
kevadel on vabaõhumuuseumis nagunii ilus, nii et soovitan läbi käia.
kevadväss?
siuke uimane ja veidi loppis on olla. motivatsioon misiganes asja jaoks on ka suht madalal. kõik venib ja tegemine võtab topeltaja tavalisega.
ja ma ei hakka vitamiine sisse sööma!
reedeõhtu, foto- ja söögiteemadel
The Sampler Extreme, Babyback
eilne õhtu kujunes üsna spontaanselt. kuna ma läksin tööle nagunii suhteliselt hilja, siis lõunat ma ei söönud ja olin õhtuks ikka päris näljane.
arutasime siis, et seekord Texasesse ei läheks (see on nagunii kõige lihtsam lahendus alati ja kui muud pähe ei tule, marsin ikka sinna, nii et tahaks vahel muud ju) ja helistasime Babybacki. miskipärast tõmbas sinnapoole rohkem kui Macki, mis oleks ometi lähemal olnud.
no ja siis selgus, et laua saaks alles 50 minti pärast. mõtlesime veel hetke, sest ma olin ikka päris näljane – ja siis võtsime selle laua ning tellisime toidu ära ka, et ei peaks siis nii kaua ootama.
aga aeg vaja parajaks teha. mõtlesime, et ostaks kassitoitu, seda nende lemmikut, mis otsas on. kell oli 8 läbi ja teele jäi Mustika keskus, kus mälu järgi pidi mingi lemmikloomapood olema ja kus vähemalt osa poode on 9ni lahti. nojah, aga seal oli mingi remont ja ei mingit loomapoodi. no mõtlesime, et lähme kaeme siis sealsesse Fotoluksi. oli seda siis vaja 😛
lahkusime sealt seebikarbiga(!) ning minu tuttuue NG õlakotiga. minu vana hea Nova 4 (ma ei saa siia linkida, sest nii vana mudeli infot peab liiga kaua guugeldama :P), mis on mind aastaid truult teeninud, on omadega ikka päris kapsas juba ju. oma selga-õlgu arvestades ei ole õlakott see, mida mul vaja on – aga tee mis tahad, õlakotist võtan ma kaamera märksa tihemini ja kergemini välja kui seljakotist. lihtsalt ma pean iga kord mõtlema hoolikalt, mis täpselt kaasa võtta.
seebikaks siis Nikon Coolpix s500, mis oli lihtsalt nii hullult allahinnatud, et oleks olnud tobe jätta ostmata. iseenesest umbes aastavanune mudel vist, aga nii palju tuleb uusi peale, et peab lahti saama. põhimõtteliselt seebikaks on seda ju küll ja küll, piisavalt pisike ka. iseasi, et palju mina seda kasutada saan 😉 kuigi mina olen just see, kes tassib vähem suurt kola kaasas.
igal juhul väikese jutuajamise ja õigete nimede nimetamise käigus saime seljakotist ka sellise hariliku protsendi alla 😉 kaamerast ei saanud, sest see oli niigi üle poole alla hinnatud.
igal juhul lõpetasime veidi enne poe sulgemist ja nii, et Babybacki jõudsime ka täitsa viisakalt. ja saime oma sampler extreme (pildil) üsna kiirelt kätte. mmmmmmmõnna! igal juhul ei olnud seda kuidagi liiga palju, kartuleid tellisime veel juurde. üldse on see üks mõnus söögikoht, kuigi selge see, et mitte just väga odav. no vahel võib ju ka 🙂 kaamera ja kott tahtsid kaaaa tähistamist ju 😉
tulime koju ära juba ja siis tuli mul limpsiisu. mõtlesin, et lähen võtan tagant kasiino juurest raha ning ostan midagi ületeeputkast, aga siis läksime hoopis autoga. sõitsime natuke ringi, mõnus udusegune öö oli. no ja siis tuli mulle mõte, et tahaks pilti teha. kogu tehnika oli aga kodus muidugi.
ma tegelikult ei arvanudki, et me tagasi läheme. kell oli juba ka päris palju. aga näe, tulime koju, tirisime tehnika kaasa ja kihutasime veel öösse pilte tegema.
mulle oleks meeldinud, kui autosid oleks veidi rohkem liikvel olnud, aga kesköö paiku pole midagi teha. veidi siiski oli ka, muidugi me olime ka sellistes kohtades, kus mingi liiklus ikka on.
vaatasin pildid üle ka, eks enamik on sellised, noh, igavtavalised, aga paar tükki mulle päris meeldisid ka. ja päris kõike ei saanud teha, mida ma tahtsin, sest noh, näiteks polnud suurt välku kaasas 😛
igal juhul oli kokkuvõtteks väga viljakas reedeõhtu.
***
haa, päike!
et võtaks kätte ja jalutaks mereääres käsikäes.
ainult see teine käsi on suht kättesaamatu hetkel. nii et lükkame edasi.
***
huvitav, kas tänane Tai massaa˛ tegi seda, et veidi pidetu olemine on? loogiliselt peaks see just tasakaalu paika panema, aga mul nihkus ära. hmm.
kuigi muidu oli hea ja mõnus. peale sellist asja ei taha üldse püsti tõusta ja asju hakata tegema. võib-olla see mõjuski halvasti? 😛
nüüd peab vist õhtuni ootama, küll mõni kalli parandab olukorda.
