reedest müstikat

reedeõhtu kontoris. mul on kolm tundi siin veel istuda. üksinda korruse peale. eriti praegu, suvele pöörduval ajal, lahkuvad kõik siit nii varakult, kui saab.
mina ei saa.
ma nägin hommikul tööle sõites ühes lapsekärus midagi, millest ma ei tea siiani, kas see oli nüüd laps või suur kollane teletups. ma sõitsin trammiga mööda ja lihtsalt jäi silma. see kollases olevus igal juhul ei lebanud kärus, vaid oli kuidagi poolpüsti lükkesanga najal. ma ei oska seletada. hoidis sangast käru poolt kinni, teiselt poolt oli ema käru lükkamas.
algul olin ma kindel, et see oli kollane teletups, aga mõnisada meetrit edasi nägin üht last enamvähem samasuguses kostüümis, aga sinises. tema oli isa süles ja ilmselgelt laps, kuigi üleni helesinises karvases kõrvadega kombekas.
aga see esimene olevus jääbki mulle müstikaks ilmselt.

kolmapäeva järelkajasid

eile tegi muhm mulle shin-do massaa˛i. vot ma nüüd ei tea, kuidas ja kas see mulle emotsionaalselt mõjus, aga muidu oli selline hea tugev massaa˛ küll. st, mulle meeldis. teoreetiliselt peaks ju mõjuma vaimule ka. aga mul on tunne, et ma ei ole äkki selleks ise veel valmis, et kõik jama endast minna lasta. kuigi võiks ju?
ja üldse, sellega võib ära harjuda, et regulaarselt massaa˛i saab.
ma käisin eile mingis hulgas kingapoodides, mul on vaja mingeid oran˛e sportikumaid jalanõusid, aga mitte kusagil ei olnud. ja kui ma ütlen, et oran˛, siis ma mõtlen ikka kohe päris oran˛i.

liigne agarus..

pagan, mul õnnestus jälle plaadikõrvetamise soft tööarvutist maha installida.
kui ma selle avastasin, siis meenus ka, et see ei ole just esimene kord. kunagi paar aastat tagasi sain sama asjaga hakkama. samamoodi rutiinse arvutipuhastuse korras, mida ma aegajalt ikka teen.
aga no mis ta siis on seal kontrollpaneeli programmide nimekirjas nii mittemidagiütleva nimega!

töökiun

ei, nüüd aitab. juhe on koos. täna tööpäev kasvab üle pea.
esmaspäev on alati kõige hullem, sest siis on nädalavahetusega korjanud asjad. kuu keskpaik on ka hull, sest järgmise kuu ajakirjad ärkavad. ja nüüd on üks tüdruk puhkusel, postkast maile paksult täis, arhiivitöö viimase tõttu täiesti pooleli, aruandeserver ütles üles koos vana upsiga ja ups undab viimased 10 minutit, mis ma itipoissi ootan. varsti on seega peavalu garanteeritud, kui ma veel veidi pean seda vilinat taluma.
ise ei jõua hakka uurima seda, nii üsna põhimõtteliselt. lisaks on siiski postkastis ka neid maile, mis ei eelda selle konkreetse masina ülevalolekut.
aga mul on üle tüki aja tunne, et ma lihtsalt ei näri end tänasest tööst läbi.
lisaks pole aega olnud söögile mõelda rohkem kui see, mis hommikul kaasa ostsin ja sahtlis on. ehk kuna ma sõin salati hommikul ära, siis jäi järgi magus sai. sahtlis on šokolaad. mul ajab sees keerama, kui ma sellele magusale mõtlen.
ja üle nelja tunni on veel ees.
ahjaa, ma olen täiesti üksi kontoris, 10 tundi. homme ilmselt sama, kui ülemus ei tule lõunal korra läbi.

märka mootorratturit ja muu liiklus

mõnda aega käib siis selline kampaania, et ‘märka mootorratturit‘. olen näinud kleepse autodel, mingeid plakateid linnas ja nüüd guugeldades videot ka.
okei, eesmärk on hea. mul on muide päris suur hulk tuttavaid mootorrattureid ja oma meelest püüan ma liikluses kõigiga arvestada. kaasa arvatud mootorratturitega, sest on nemadki kaasliiklejad.
aga – ma pean kurvastusega märkima, et suur osa rattureid sülitab ise eeskirjadele. neid, kes sõidavad lubatud kiirusega ja eeskirju järgides, on ikka imevähe. enamik kihutab üsna ogaralt ning süstivad autode vahel. kuidas üksteise kõrval sõitmisega ühes reas on LE järgi, seda ma ei tea.
olen rohkem kui ühe korra kogenud seda, et hakkan mingit manöövrit ette valmistama, vaatan peeglitest ja muidu olukorda, ahaa, siin see auto, siin see, seal kusagil 5-6 autot tagapool teises reas mootorrattur. panen suuna sisse, hakkan keerama, vaatan veel korra – ja see mootorrattur on korraga hoopis minu kõrval. halloo? ja ma ei räägi situatsioonidest valgusfoori taga – kuigi jälle, kas see ikka on LE kohane, et mootorrattur ei oota kenasti oma koha peal lubavat tuld, vaid üritab iga hinna eest autode vahelt ette trügida?
nii et, ma teeks veidi vastukampaaniat ka: mootorratturid, arvestage autode ja liikluseeskirjadega!
ja aitäh neile ratturitele, kes seda teevad 🙂
kuigi tänahommikul oli mul konkreetne liikluspaanika hoopis ühe väikese kastiauto pärast. see ei osanud piisavalt laial ristmikul oma rida hoida ja konkreetselt vajus meile parema esinurga peale. ehk siis minu suunas. signaali andmise peale siis reageeris üsna pika vinnaga ja vajus tagasi.
mul oli konkreetselt väga paha olla.
eriti, kuna see meenutas ühte olukorda, kui suur kaubaauto oli mulle samamoodi peale vajumas, aga tookord olin ma ise roolis. ja signaal ei töötanud. mingil imekombel juht siiski tookord adus, et midagi toimub ja ma olin selleks hetkeks hirmuhigis pidurdanud ka juba (ilmselt mõni meeter edasi oleks treileri kaubakasti serv mu auto katusele riivaka ära teinud küll juba).

kiirlõuna

kui olen üksi tööl ja lähen korraks poodi, et veidigi välja saada ja süüa osta (sest ei jaksa 10-20 päris söömata olla), siis kindlasti kohe peab keegi närviliselt helistama 10 minuti pärast, et kas ikka keegi täidab tellimuse. see on see, kui kliendid harjuvad ära, et tellimused täidetakse kohe. aga alati see ei ole võimalik.
ah et miks siis nii üksi? sest meie väikesest kollektiivist üks puhkab ja see tähendabki seda, et ülejäänud kaks peavad siis ära katma kogu aja.
no ja siis läksin kiirelt veel Piprapoest läbi, et osta kaks asja.
lõpetasin ligi 150.-kroonise arve ja kotitäie nänniga. lootusetu!
piprapoe aroomist ma parem ei räägigi. esimene hetk tahaks aevastada, aga siis sulad sinna aroomide sisse ja ei taha välja tulla..

kevadkorrastused

ma olen mingi suht hullunult koristanud. mitte igalt poolt ja mitte väga kapitaalselt, aga näiteks said ribikiardinad maha kruvitud ja vannis ribi-ribihaaval ära pestud. nüüd on nagu uued.
peale seda sai vann ka muidugi väga põhjalikult üle küüritud.
aknad ka enamuses paistavad täisa läbi jälle.
igasugusded kapid-riiulid tahavad muidugi tegelemist veel. see on see koht, kus ma tunnen end (vähemalt algul) täitsa jõuetuna. huvitav on see, et kui pihta hakata, siis ei ole enamasti enam nii hull. või siis et kui on keegi abiks. igasugused sellised asjad õnnestuvad mul päris hästi, kui võtan kellegi kõrvalise inimese appi, kes näeb asju teistmoodi. sorteerida on lihtsam, ära visata ka.
ja siis mind kummitavad jälle kardinad. et vähemalt magamistuppa tahaks mingeid tumedaid korralikust paksust kangast kardinaid ka ikkagi. mujal võiks ju ka midagi olla siiski, oleks hubasem, aga seal eriti.
pluss muidugi see, et RM tahab oma tuba ja mulle hakkab tunduma, et võiks ju olla ka. aga. see eeldab siiski mingit ümberehitamist. üks sein tuleks ümber tõsta. ja see tundub mulle päris hullu ettevõtmisena. nii füüsilises kui ka materiaalses mõttes.
peaaegu et lihtsam tunduks ära kolida. aga et kuhu? sest esiteks ei õnnestu praegu nagunii müüa korterit, kui väga odavalt ei müü; kui müüa odavalt, siis ei saa midagi mõistlikku vastu; suurt laenu ma ei taha ega ei saagi ilmselt.
mõtleb.

veidi tööelust

ma käisin tööl Vestlusel. üks veidi kõrgemal kohal inimene rääkis sellest juba kuu aega tagasi ja lõpuks siis oli meil tänaseks konkreetne aeg kokku lepitud.
ma suudan selliseid asju juba võtta üsna eelarvamusteta. mul võivad olla mingid emotsioonid, aga kui mult siis küsiti, et mis ma arvan, millest juttu tuleb, ei osanud ma konkreetselt midagi pakkuda. tööst ikka, loogiline ju.
arenguvestluseks seda nimetada oleks palju, aga midagi sinnapoole.
hea meel on, et saime mõlemalt poolt tõdeda, et aasta ja vähem tagasi õhus olnud pinged on ära maandunud. tõesti on hetkel kontoris selline, keskmiselt normaalne õhkkond. ma ei ütleks, et see oleks täis sõbralikkust, nagu kunagi varem ja ma ei sõbrannatse sealt ka kellegagi, aga hea ju, kui pingeidki pole.
kõigele lisaks tuli välja, et nad on ikka veidi mures, et kui ma peaksin ära minema. pakkusin, et hetkel ma ei sebi end kusagile mujale. sest ma ei teegi seda.
ning praeguse töökoormusega ei plaani ka. sest ma jõuan projekte hetkel siit kõrvalt teha ka.
ma olen mõelnud ka, et jääks ainult projektidele, aga see tähendab ebaregulaarset sissetulekut. mulle meeldib, kui mingi elementaarne summa tuleb ikka regulaarselt ja olgu siis boonused aegajalt peale.
no igaljuhul andis see vestlus mulle ka teatava seljataguse selle töö suhtes. mis on ju hea.
pärast sattusin ühe väga oran˛i kilejope otsa, mis on nüüd minu oma.

lohetamas

tulime tuulelohetamast. sellised korralikud juhitavad lohed, mitte nagu pojal. ma olen nüüd mõned korrad lennutanud ja natuke hakkan juba tundma ka, mis toimub. ja päris tore on. kuigi, müts peab peas olema, kindad käes ja muidu soojalt riides. sest põhimõtteliselt seisad ju selle tuule käes, mis lohet lennutab.
üks naine käis vahepeal uurimas, kas see on füüsika, mis lohesid üleval hoiab (jah, kõik mis lendab, on ju füüsika, tuul kaasa arvatud). ja ära tulles oli kaks poolpurjus tüüpi, kes ütlesid, et vaatasid kogu selle aja ja said elamuse ja kena oli.
ometi ei teinud me midagi erilist.
hea oli. aga siis tulid meelde need asjad, mis võiksid olemata olla. need ei lennanud tuulega ära.

mõttejuppe

selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.