minu Selle Aasta Kontsert.
Massive Attack.
täna õhtul.
mmm 🙂
Rubriik: päevakaja
parem hilja kui…
tüüpilised eestlased – algul ei saa vedama, pärast pidama.
mingil hetkel tundus mulle, et me ei saagi kodust liikuma täna. lapsed olid ka lootuse üsna kaotanud vist juba.
aga siiski-siiski! lõunast saime teele ja peale poepausi jõudsime lõpuks Käru külje alla fotokala üritusele. põhirõhk oli olnud eile, aga ka täna pärastlõunaks jagus rahvast
kusjuures, maja ümber rohumaadel oli soe, päikeseline ja vähese tuulega, aga maja joovis puude vahel varjuline (loogiline ka), jahe ja tuuline.
ja kui algul jäi jutt, et hakkame 8 ringis koju liikuma, et lapsed väga hilja peale mgamisega ei jääks, siis tegelikult õnnestus see tund hiljem. ja need pool päeva õues mütanud lapsed ei jäänudki autos magama.
aga tundub, et voodis on uni tulnud pea hetkeliselt.
päeva heategu ja kõike muud sellest kirjust pärastlõunast
sõitsin hommikuselt tööpildistamiselt (lugematu arv patju :P) linna sõbrannaga kohtuma. ronisin trolli istuma ja jala alla jäi mingi kühm. kellegi rahakott. tõstin selle üles ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. esimene mõte oli, et viin trollijuhile. aga mul polnud aimugi, mis sellega edasi seal tehakse. inimene ei pruugi ise ja teada, kust otsida ja kas trolli omad hakkavad inimest otsima?
isegi see mõte käis peast läbi, et pidin ma selle nüüd leidma.
saime Evuga Tammsaare pargis murul kokku ja vaatasime natuke rahakoti sisu. SEB panga kaart oli ja mulle tuli meelde see, kui ma kunagi kaardi automaati unustasin, järgmine selle välja võttis ja panka helistas ning pank mulle ja mul oli veerandtunni pärast kaart käes.
niisiis helistasin ka panka. neil on ju inimeste kontaktid olemas. ja nad lausa ühendasid meid omvahel. vaene noormees pidi jala Mustamäelt linna tulema, sest raha ja piletid olid kõik ju rahakotis. aga igatahes oli ta õnnelik seda kätte saades 🙂
veel enne, kui tema sai kätte oma rahakoti, sain mina kätte ühe uue Rendelli, mis mulle toodi 🙂 nii hea, kui tuttavad oma reisidel ka minu peale mõtlevad.
aga kohvikuotsimisega meil ei vedanud. Evul oli reisilt tulnuna nagunii paar kotti kaasas ja seega ei kippunud me kusagile kaugele minema. mulle tuli pähe Vanalinna Muusikamaja Kohvicum, seal on mõnus vaikne õu, aga kui me 10 minutit enne nelja sinna jõudsime, ütles silt, et nad on täna lahti neljani. teenindaja käest küsisime üle ja ta ütles, et tahaks enne nelja nõud kätte saada. no ei vea.
mõelnudki siis muud välja, kui Viru tänavale Apollo raamatumaja Kehrwiederi tänavaplatsile istuda. telefoniputkade ja raamatuleti vahele nurka. kallis, nagu vanalinna kohad ikka, aga hea rahulik istuda. vähemalt sai Evu järgmise tuttava laekumiseni aja parajaks.
mina läksin hulkusin seepeale veel Apollos ja väljusin mõne uue lasteraamatuga. või mis uue, kõik olid allahinnatud – minu puhul tüüpiline. vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii.
kojusõit see-eest ei olnud nii meeldiv, kui eelnenud tunnid. enamuse teest jõllitas mind mingi poolpurjus täistätoveeritud mägede poeg. algul jällitas ta kolme pubekat, kes istusid must iste eespool, kui need ära läksid, ronis ta nende asemele, lösutas seljatoele ja hakkas mind jõllitama. öäkk. mina vahtisin aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid. ma ei hakka sellise pärast mööda trammi edasi-tagasi jooksma.
õnneks ta siiski väljus varsti.
mina koperdasin oma saagiga koju ja siin ma nüüd olen. kergelt valutava pea ja kurguga.
pudipadi
eile õhtul enne magamajäämist meenus eilehommikune unenägu. päeval ei mäletanud ma sellest midagi.
püsisin eile peamiselt toas. päris kole. õues on nii kena ilm ja mina tegelen enda ravimisega ning lõunaunega. aga täna on vähemalt juba suhteliselt inimlik olla.
mis on ka hea, sest mul on tänaseks mingeid kohustusi.
see meenutab, et sain omale veel ühe asja kaela. puiklesin mis ma puiklesin, aga tehti selgeks, et eriti valikut ei ole. hea küll, pole mingi suur asi, aga ikkagi ei vaimusta see mind.
olemasolevategagi tiba jännis hetkel.
muide, siin on peatselt 5000 kommentaari täis. tea, kas peaks 5000ndale kommenteerijale jälle midagi lubama?
mis meenutab, et Urriga on veinipudelid siiani vahetamata 😛
une näod
ma nägin öösel unes, et ma olin Hispaanias, aga õppimisega seoses ja mul ei olnud üldse aega ringi käia. samas oli seal hästi palju suvalisi eesti tuttavaid ja pooltuttavaid ka sees, keda ma kusagil imelikes kohtades kohtasin.
segane nagu alati.
ja siis olime kusagil poes mingit lauda ostmas, aga algul ei leidnud üles õiget ja esimese laua juures ütles müügimees, et see ei ole väga hea laud. siis leidsime õige ja see tehti ka maha. hästi imelik, mõtlesin veel unes, nad ei tahaks nagu üldse meile müüa.
hommikul oli mul vist palavik. aga ma ei kraadi ennast – mida see mulle annab?
selle asemel, et lohet lennutada kena tuulega, pean ma tubane olema.
kasvamine
Stromkale on lastele mingeid uusi atraktsioone tekitatud. päris lahedad. enam-vähem vanuseklasside järgi liigitatud ka, kuigi igal pool oli igas vanuses lapsi. see laev on RM-i lemmik ja tema on kindlal seisukohal, et see on piraadilaev.
pärast korjas sõbranna mees ta peale ja läks neile külla, neil samavana poiss ja nad on ühe vanaema juures, kus suur õu. andsin tema väikese tuulelohe ka kaasa. rääkisin kenasti, et kontrolligu maas järgi, kui pikaks tohib nööri lahti kerida, et andku teistele ka ja üksteise käest ära rabada ei tohi – võib ära lennata. et sellisel juhul tuleb kokku panna lohe pigem.
RM vaatas mulle otsa ja ütles: ‘emme, see on minu lohe, mina võin selle eest ju vastutada ka’.
🙂
ma noogutasin ja ütlesin, et jah, nii ma seda mõtlesingi.
ma ei suuda ikka harjuda, et mu laps on juba selline Inimene. kui mitte päris kogu aeg, siis ikka üsna palju. kui ta käib külas, siis üldiselt ollakse ka temaga rahul ja leitakse, et kena ja hästikasvatatud lapsuke.
siis ma mõtlen küll, et ju on ikka hullemaid ka 😉
hommikused trammimõtted
ma jõuan jälle selleni, et üldiselt mulle meeldivad trammid. need käivad üsna tihti, neil on peatee ja üleüldse.
noh, mõnede meelest on aeglased, haisevad (reeglina muide ei haise) ja muu selline, aga sinna ei saa midagi parata. selge see, et isikliku autoga trammi ei võrdle. aga teadagi, ühistransport peab olema ja seda on meil niigi vähe. mul on pea mõtteid täis, mida kõike võiks ühistranspordiga teha, aga meie poliitikutel on teised eelistused (autod ikka), nii et jäägu minu mõtted minu mõteteks.
trammiga on aga jama siis, kui midagi rööbastel juhtub. avarii näiteks. ma olen näinud hulka tramme seismas kahe auto omavahelise avarii tõttu, mis juhtus trammiteel. nojah.
ilmselt oli midagi olnud ka täna hommikul, sest teise liini tramme ei tulnud jupp aega. kuna ma seda ei aimanud kohe, siis ei läinud esimese suhteliselt tühja Kadrioru trammi peale, vaid jäin ootama. ning siis tuligi üsna suure vahega paar esimese liini trammi (see käib harvemini, kui teise liini oma) ning need läksid muidugi üsna täis.
ja kui läheb juba meilt täis, siis hiljem on täiesti pungis.
ja vot, asi mis mulle ei meeldi, on täis tramm. kui on väga kiire, siis ma elan selle üle muidugi, aga tavaliselt tuleb väga täis trammi järgi teine, tühjem tramm.
täna pidin seda päris kaua ootama.
kuna aga olin varuga välja tulnud, siis ei jäänud tööle hiljakski. hea seegi 🙂
kuid tööd on palju, mul on ikka pooltõbine tunne ja ma olen kergelt jännis omadega.
hakkasin projektiasju ka liigutama jälle.
atsihh!
külmetushaiguse-eelne tunne. peaaegu et keset suve! kurk on imelik ja pea uimane.
aga ilmad ongi sellised: päikese käes on nagu soe, ent siis tuleb jahe tuul. normaalselt riidesse panna on väga keeruline. ikka on palav või külm.
meepurgi ligi saab alles õhtul kodus.
valutavate jalgade kiun
mõtlesin eile õhtul sellele, et peaks jalad sisse määrima. mitte kõige mugavamad kingad + päris pikalt käimisi eile päeval. arvasin küll, et hiljem tööl saab normi, aga ilmselt ei aidanud.
igal juhul jäin magama, jalad jahutava geeliga sissemäärimata ja muidugi ei maganud hästi.
nüüd olen loppis ja jalad valutavad ikka veel ja mul ei lootust sellest enne jagu saada, kui täna öösel.
vaba kass :P
RM-il oli täna külaline. lihtsalt vaatasime, et kaks samavana üksikut last hädaldasid, et on igav ja teine ema tahtis nagunii minna poodidesse. võtsin siis tema tütre siia seltsi. toimetasid omi asju siin. muuhulgas uuriti veidi ka kasse (JoJo on hakanud esikuriiulis põõnama, ma peaks pilti tegema, vedeb mütside jms peal seal vahel).
vedelevad siis kassid siin toas, üks ühel toolil, teine teisel. RM paitab Evelin ja räägib külalisele: ‘üks kass on veel paitamiseks vaba’.
meie, emad, kõrval köögis, ei hoidnudki oma muigeid tagasi.