kodu on nagu segapudru. kõik on ripakil, laiali, poolik.
mingite jõududega pean täna saama edasi pakitud. hea, kui keegi on abiks, siis asi liigub märksa paremini. nagu eile. täna vist nii hästi ei lähe.
ja siis on ikkagi vaja ehitada. KES, on selle juures suurim küsimus? karkass, midagi sinna ümber.. viimistleda võin juba ise ka. kiire on muidugi samuti.
soovitusi?
Rubriik: päevakaja
olemise kummalisi mõtteid
kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
tööõhtus
kui hakkasin tööle jõudes kotist uksekaarti otsima, siis seda ei olnud. see tavaliselt tõre turva ei olnud ka väga tõre ja sain probleemideta kohale siiski. et avastada kaart oma töölaualt, nagu ma arvasingi.
üks veebikoht, mida meil tööalaselt vaja (partnerid), ei tööta ka peale oma kuutagust uuendust normaalselt. kolmas päev kirjutan enam-vähem sama probleemi kohta neile, et selline asi on – aga paremaks pole siiani läinud.
kannatust, ainult kannatust.
on kesksuvi. minu jaoks alati kummaline aeg.
kas ma tohin üle linna kogu kõrist karjuda, lihtsalt karjuda?
’ilusa maa’ ümber
mul on tõsine probleem remondiga. ma ei tea, kes ja millal ja üldse. ma tean, millal peaks olema ja see on juba väga kohe. mingid ammused ebamäärased jutud sel teemal pole kunagi konkretiseerunud ja noh..
aga küll saab. minu närvirakkude hinnaga, nagu nii mõnigi asi.
aga need on ju kõigest minu närvid, nii et who cares?
eile tekitasime sõbrannaga omale positiivsust, kui tegelikult oma pakkimiste jaoks hoopis mööda linna kaste otsisime (kaubakeskused pressviad nüüd KOHE oma kastid kokku, nii et pappkastid on üllatav defka!).
läksime vihma (ja mittekokkulapitavaid kaste täis autot) trotsides Rannapi ja Kosmikute kontserdile ja kui midagi seal ei meeldinud, siis just see tihe vihm, mistõttu tuli olla üleval kaare all varjus selmet lava ees kaasa elada.
muidugi ei olnud meil ka sularaha kaasas ja automaadid on ju territooriumil. õnneks leidsime siiski sõbraliku turva, kes oli nõus, et üks meist lippab automaadi juurde. pärast soovis veel kena kontserti ka 🙂
lisalugude ajal oli kohe täitsa vihmatu ja ronisime alla ära – aga siis tuli varsti uus tihe sabin peale. põhimõtteliselt polnud peale seda enam vahet ka, sest nagunii olin läbimärg. hea, et soe oli.
ja no muusika oli muidugi suurepärane. mul vist ei ole mõtet eriti sõnu selle peale raisata. üks klassikaline bariton (oli vist?) oli ka kenasti sinna sisse poogitud. ja koor, muidugi. ja üldse.
Rannap: “see on esimene kord, mil ma dui all klaverit mängin” 🙂
siiski, minu jaoks oleks võinud seal üks pala veel olla: “Ei mullast” – aga see pole ju Rannap ka.
“Ilusa maaga” on mul oma kummalised, absoluutselt ebaromantilised mälestused ka. ajast.. Väga Ammu tagasi. nende mälestuste juures on vist kõige määravam see, et siis ma olin veel purunoor, rikkumata, siiras, eluenergiat ja lootust täis. mitte selline.. räsitud rääbakas, kes aegajalt veel arvab, et suudab midagi.
juulireede
suvisel reedel istun 10 tundi tööl. põhimõtteliselt on siin kõik välja surnud, aga äkki siiski tuleb 10 minti enne 8t mingi tellimus? seega istun..
ja ma võin ju unistada, mdia kõike võiks teha, kui ma tööl ei oleks – aga praegust seisu arvestades on vist paremgi, et ma siin olen siiski. sest ma võin ju tahta mingeid muid asju, aga see ei tähenda, et mu tahtmine väga oluline oleks.
vähemalt olen kindlas kohas.
minevikku katmas
tänase sõidu rajad viisid mind mitmekihilistesse mälestustesse. midagi siin, midagi seal, midagi kattuvat..
korjasin lihtsalt uusi kogemusi peale, vähemisiklikke.
käisin-nägin minagi..
mingeid plaane ei olnudki. algul muidugi ei saanud linna, sest trammid enam ei käinud, imekombel aga saime mingi vene takso, mis viis meid linna täiesti normaalse hinnaga.
sõime oma buffee-hommikusöögi laiseldes ära ja jõudsime suhtkont rongkäigu alguseks Narva maantee äärde. otse meie vastas sebiti Ene Ergma rongkäiku ära, aga nii palju rahvast oli vahel, et head pilti ei saanudki. aiai.
siis oli vaja veel korra Rotermanni turult läbi käia, sest pidime kellegagi kokku saama, siis käisime samba juures sambatamas 😛 ja siis andsin oma teksatagi Evule kaasa ja saatsin ta laulupeole ära ning tulin ise koju. jalutasin piki Endla tänavat ja mul oli täitsa kahju just nendest lastest, kes seal ootasid ja ootasid ja ootasid.. ja kes õnneks nüüdseks on ikka liikuma saanud.
ning jah, ma ei tunne kõiki meie rahvarõivaid, pole spetsialist, aga sealsamas Viljandi- ja Valgamaa inimeste seljas Pühalepa rõivad panid mind küll kulmu kergitama. eks paljud riided ole muidugi olnud juba aastakümneid ja värvi järgi valitud, aga mu meelest võiks see siiski olla geograafiliselt veidigi seotud.. no et Muhu neidude riietus on üle Eesti levinud, on ka tavaline jah.
ja tuttavaid nägin ka, täiesti planeerimatult ja ootamatult. ja kui ma oleksingi kellegagi kokku leppinud, siis ei oleks nagunii näinud 🙂
plaanitu aeg
ma tunnen oma seebikast täitsa puudust. ei viitsi suurt kaamerat kogu aeg kaasas tassida ju ja nii mõnigi asi jääb pildistamata.
võib-olla võtan täna mingi filmikaamera kaasa, kui leian kus on ja suudan filmi sisse panna. sest et ikka väikest tahaks, mitte suurt.
aga eile.. istusime Evuga õuekohvikus, käisime riidepoes, käisime spaas. suvine reedeõhtu on viimaseks väga hea aeg, sest siis on seal ruumi 😛 pealegi on soodukate aeg ja pooleteise tunni eest alla saja raha välja käia on ju normaalne.
täna laiskleme edasi.
miks ma seda kõike teen?
eilehommikune sebimine, et homseks lubatud üritus toimuks, tekitas mulle vähemalt 25 halli juuksekarva juurde.
nüüdseks on selgunud, et enamik neist, kellele asi mõeldud ja kellele sai ka paar nädalat tagasi info saadetud (ilma detailideta), et üritus toimumas on, ei saa tulla. elik ma olen hakkama pannud hulga raha (mis on küll projektis nagunii sees), hulga aega ja oma närve, et lõpuks saada kokku napilt.. ehk tuleb ikka 10 täis?
selline .. vägagi mõttetu tunne on.
tagasi reaalsuses
ja kohe töörägastikku uppumas :S
nagu ikka, on kiire ja raha ei ole.
sebimine-sebimine..