see ruum on naljaka kujuga ja väike, ei saa head pilti.
Rubriik: päevakaja
remondi sees, jätkuvalt
mina ja lae värvimine ei ole üldse hea kombinatsioon.
seda rõõmsam meel on värvirull käest ära panna ja teada, et lage pole rohkem vaja värvida kui ca kolme ruutmeetri jagu teist korda üle tõmmata 🙂
remondine
publiku tungival soovil seis millalgi eelmisel nädalal.
remondine (ja mitte ainult)
tuba on kuju võtmas. st, kuju on olemas, aga vaikselt hakkab ka muud tulema. isegi see tundub reaalne, et lõpuks saabki valmis. kuigi teha ikka veel on. need väikesed tööd võtavad parasjagu aega ja tekitavad kohutavalt tolmu 😛
ometi, on lootust, et üks pingeallikas on varsti vähem.
saaks projektiasjad ka korda, siis oleks juba üsna lill.
kuigi teisalt, noh, rahaliselt tõotab talv kitsas tulla. aga see selleks. hingerahu maksab ka midagi, nii et mul on plaanis hakkama saada 🙂
suvetõbine
keset suve mingi tatitõbi. üleeile hommikul oli kurk imelik, nüüd kaks päeva ikka üsna tõbine olla. teed ja rohud.
kas see on nüüd mõnest mu une-eelsest mereäärsest jalutuskäigust või sellest, kui ma reedel aina jahenevas õhus vihma kätte jäin.. ei tea.
või siis sellest, et kui on niigi kehv olla, on organism viirustele vastuvõtlikum..
tuba on lage ja materjalid ostmisel.
remondieelne 3
loomulikult ei tea ma, millises kastis (ilmselt mõnes alumises) on mu fotokakarp ja kaamerajuhe. seega ei saa ma siia panna mõnda neist paarist pildist, mis viimastel päevadel tehtud.
kohutav kastide otsas elu.
millal see lõpeb, ei tea.
sest ehitus ikka ei käi.
remondieelne 2
toa tühjendamine on jube tegevus. korraga selgub, et asju on kohutavalt palju, ootamatult palju, üllatavalt palju. kogu ülejäänud elamine on neid täis.
ja kapid, mida teha nende kappidega? mähkida kilesse ja jätta ehituse ajaks sinna ja pärast mööbeldada? või? nende jaoks ei ole mujal ruumi ja osad ei käi lahti ka.
ma tunnen end saamatu, abitu ja jõuetuna.
P.S. voodijalg vajus ka jälle täiesti viltu..
remondieelne
kodu on nagu segapudru. kõik on ripakil, laiali, poolik.
mingite jõududega pean täna saama edasi pakitud. hea, kui keegi on abiks, siis asi liigub märksa paremini. nagu eile. täna vist nii hästi ei lähe.
ja siis on ikkagi vaja ehitada. KES, on selle juures suurim küsimus? karkass, midagi sinna ümber.. viimistleda võin juba ise ka. kiire on muidugi samuti.
soovitusi?
olemise kummalisi mõtteid
kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
tööõhtus
kui hakkasin tööle jõudes kotist uksekaarti otsima, siis seda ei olnud. see tavaliselt tõre turva ei olnud ka väga tõre ja sain probleemideta kohale siiski. et avastada kaart oma töölaualt, nagu ma arvasingi.
üks veebikoht, mida meil tööalaselt vaja (partnerid), ei tööta ka peale oma kuutagust uuendust normaalselt. kolmas päev kirjutan enam-vähem sama probleemi kohta neile, et selline asi on – aga paremaks pole siiani läinud.
kannatust, ainult kannatust.
on kesksuvi. minu jaoks alati kummaline aeg.
kas ma tohin üle linna kogu kõrist karjuda, lihtsalt karjuda?