niisiis.
ma olen juba tükimat aega kibelenud NOPi caesari salati järele. sest see on üks jube hea suutäis. kuna ma pole tegelikult caesaride spets, siis ma ei väida, et see on kõige autentsem, see on lihtsalt mulle kõige suupärasem proovitutest olnud.
täna lõi mul pähe, et ajaliselt olekski mul nüüd võimalus sinna minna.
muidugi aknast välja vaatamine seda mõtet ei soosinud. eriti arvestades veel seda, et miskipärast olin ma täna otsustanud mõnevõrra lühema seeliku kasuks, kui mu tavalised. nii et saapaääre ja seeliku vahel oli natuke ainult sukkpükstega kaetud pinda.
aga õue minnes ei olnudki kohe väga külm ja marssisin NOPi kohale. omal jalul, sest töölt on see sinna ilmselt kõige kiirem võimalus jõuda.
et siis leida, et uues menüüs polegi caesari salatit.
eksole, internett on ju nõrkadele ja pole ju vaja üle kontrollida, kas on või pole? milleks need menüüd ikka netti pannakse..
noh, kuna ma juba kohal olin ja paar asja korvi ladunud ka, siis vaatasin, et couscous on mingi popp teema ja võtsin siis lambavorstiga salati. nüüd ootab see õhtut. sest kohe ei taha ju süüa, see on minu mõnutunni jaoks ‘Kättemaksukontori’ ajal 🙂
toas hakkab juba soe ka 😛
P.S. kui keegi tahab näha kassi, kes on vahel koer, siis mu oma on just praegu selline. vähemalt seni, kuni ta on omale sobiva hulga tähelepanu kätte saanud.
Rubriik: päevakaja
haige poja
õhtul palus laps omale pikki pükse jalga. veidi hiljem tahtis, et ma teda kraadiksin. õieti tundis..
magama läks pool tundi tavalisest varem, omal soovil. ja öösel tuli kurtma, et und ei ole, võtsin ta oma kõrvale siis.
hommikuks olin ma muidugi äratuse sisse jätnud, selle peale ärkas.
õhtused väsinud silmad on praegu paremad, aga otsaesine tuline. peaks vist uuesti kraadima, kuigi tegelikult ei ütle see kraad mulle suurt midagi. võinoh, ütleb, mingid numbrid. iseennast ma ka naljalt ei kraadi. enesetunne on ju selleks. ja lapse puhul on ju käega aru saada, kui on palavik (ning ka seda, kui on nii kõrge palavik, et peaks alla võtma) ning lapse oleku järgi aru saada, kui paha tal on.
vaatan aknast igatsevalt päikest.
öösel ei tule pealkirja / horoskoope tänaseks
jah, see poolöötöö, mis lõppes veidi aega tagasi, on üsna väsitav.
aga miskipärast pakun ma, et oleksin homme loppis ka ilma selleta.
ma tahan mingit rahu, stabiilsust, vaikust. vähemalt mõneks ajakski.
—
Telling you to exercise restraint in relationship matters just won’t work right now. You can, at least, try to exercise good judgment. Try to let your heart and not your fears lead you, and you might just be pleasantly surprised.
Don’t just sit there no matter how tough it is to get going. Rally your energy. You’ll be amazed at how easily you’ll be able to get what you want.
kolme tunni tee
eilne ilm oli hea maalolemise ilm. täna nii hea ei olnud. aga eilse imaga oleks võinud sinna ju veel ja veel jääda. sest et hea oli.
mingi rahu, mingi teistmoodi soojus, mingi hubasus.
õhtune saunakütmine sooja vee jaoks. väike köök suure ümmarguse lauaga; köök, mis on tegelikult suurem, kui algul näib. toidulõhnad ja sebimine. õhtune värske jõhvikasiider, mis tegelikult on algav vein – aga just sellinse ilmselt parim. kusagil üsna omaette toimetavad lapsed, kes õhtul kiirelt unne vajuvad.
tunne, et ei tahagi tsivilisatsiooni tagasi.
‘taadul ikka veab, ta saab kogu aeg Marjasoos olla!’
ja pildid, mul on nüüd natuke sügispilte 🙂
lõputu oktoober
ma ei mäleta ammu nii hullult vihmast sügist. kus muudkui sajab ja sajab ja nina ei taha õue pista. kas see ongi nii või on see mingi minu mälu probleem?
ma endiselt ainult magaks-magaks-magaks.
paar päeva olen jälle magistriõpingute teemat peas keerutanud. sest veel saaksin minna.
aga siis mõtlen, et mis ma selle paberiga peale hakkan, rahale, ajakulule, oma närvidele.. ja vist ikka loobun.
tegelen pigem iseendaga, nagu sõber soovitas. otsin asju, mida mina tahan.
aga kõigepealt puhkan. ma ei tea, kui kaua see võtab.
läbi Narva kohviku
täna hommikul ei olnudki kilupirukat. ma ei küsinud ka, kas need on mingi regulaarsusega või mis. eks siis kunagi vaatan jälle.
see-eest olid kohupiimakorbid lausa soojad.
üleüldse saiakesed täidavad kohtuvalt. hea, et ma neid väga tihti ei tahagi.
vihm
vihm ja tuul ja hall sügis.
selline, kus nina õue pista ei taha üldse. või kui, siis üleni veekindlalt sissemässituna.
õnneks ma ei peagi.
riiulis on pulmakutse. kord üle pika aja, kus ma saan kutse külalisena.
edasi keeran ma oma mõttekraanid kinni.
vihmahommiku koolised mõtted
vihmahommik. mingit motivatsiooni oleks vaja, et tegutseda. ilmselt lihtsalt ei ole täna see päev.
RM tuli läbi vihma koolist koju. küsisin, et kas trolliga. ‘ei, vana hea kondimootoriga’. jah, tal on tõeliselt vana kondimootor, varsti saab 8 aastat täis 😛
tore, et ma ikka oma töögraafiku üle vaatasin. kohe tekkis mure homse päeva pärast. pikapäevarühmaga on see asi, et nad tahavad eelmsie kuu lõpus saada päevi, mil laps käib – aga ma ei tea nii pikalt ette ju. ja probleem on just nimelt söögis. ma saan neist ju aru ka muidugi, ei saa ju teha huupi sööki. aga kui ma ütleksin reedel.. oleks see siis nii hull? praegu pole ma sellist võimalust veel leidnud.
maisihooaja lõpp
turul on (õnneks) ikka veel maisi saada. täna sai ostetud mingi, mil juures, et Eesti päritolu. selline pisem ja kahvatum (ja odavam) oli küll.
kui tehtud saab, oskan kommenteerida ka.
kingsepa laps..
eelmine sissekanne meenutas seda, et RM peab järgmisse tarbekunstitundi kaasa võtma foto iseendast. kuna tunniplaan muutus, siis võimalik, et see tund on juba homme. ja no kas mul on mingil kujul mingit mõistlikku viimase aja fotot oma lapsest?
ehk siis torman koju, otsin läbi, kui leian, saadan laborisse ja pean õhtul veel järgi ka käima.
vot see logistika on see osa elust, kui ma tunnen autost puudust 🙁