ma ei saa ikka aru, kas mul on koguaeg üks haigusevimm sees või on erinevad või mis.
aga ma ei imesta, et ma selline pooltõbine pikemat aega olen. ma tean neid põhjuseid hästi. ning hetkel ei püüagi midagi likvideerida.
lihtsalt teen teed, söön küslat ja püüan olla.
RM tõi täna koolist sõbra kaasa, eelnevalt küsimata. enne on alati ikka küsinud. kui nad nüüd kenasti vaikselt püsivad, on kena. kui mitte, siis ei ole kena.
eks pärast tuletan meelde, et peaks enne ikka minult ka küsima.
poisid on praegu teises toas, sõber tegi natuke kõvemat häält, mu oma sosistas talle ‘ole tasem!’ 😛
ja üldse on tunne selline, et suunaks lapse täna ise trenni. ta ju oskaks minna küll.
aga teisalt saan ma aru, et ta ei taha.
ah, vaatab, kui elus ma selleks ajaks just olen.
täna oli pesumaja päev. ehk siis see päev, kui sai voodipesuga Maakri tn pesumajja mindud, seal pesema pandud, kuivatatud ja lõpuks kalandrist läbi.
mul on voodipesu suhtes kiiks: kui on nö toakuivatusega pesu, siis peab olema kindlasti triigitud. ja väikese triikimislaua peal suure voodipesu triikimist ma vihkan. veider tegelikult, sest mingeid triiksärke on ju hulka tülikam triikida, eriti lapse omasid; ometi on see mu jaoks märksa meeldivam (no neid ei ole muidugi palju, tõin suht ekstreemse näite). niivõrd, kui triikimine üldse mu jaoks meeldiv on 😛
ja siis olengi tagasi oma lapsepõlves, kus käin pesumajas pesu pesemas. vahel olen teenusena ka jätnud, aga siis läheb kaua aega. ise saab kiiremini, ainult ongi vaja tsüklit teada ja aeg vahepeal parajaks saada.
kusjuures ma enne otsisin, et kas ma leian veel mõne iseteendindusega pesumaja Tallinnas, aga ei suutnud tuvastada. tähendab, võib-olla ei osanud ma õigesti otsida.
ja siis jäin ma mõtlema, et me oleme siin ikka tõesti vastikud individualistid. igaühel on oma pesumasin enamvähem, mõnel kuivati ka. kalandreid kodus vaevalt on.
ometi on kohti, kus on sellised selvepesulad väga levinud (no Ameerika filmidest olete ometi ju näinud?) või siis on kortermaja peale mingi nö pesuköök (Skandinaavimaades rohkem vist). et ei pea igaühe vannitoas masin möirgama ja kui kalander ka on, saab ju triikimisega ka mugavalt hakkama. nõukogude ajal oli selvepesulaid Tallinnas mitu tükki.
aga nüüd on peamiselt vastuvõtupunktid. ja ilmselt ma olengi imelik, et tahan oma pesu ise pesta.
muide, kui saaks õues kenasti kuivatada, siis ei olekski see triikimine nii oluline mu jaoks. aga ma ei saa.
Rimis oli räimefileed. mõtlesin, kas osta 200 või 300 grammi, võtsin 300. kokku ca 20 krooni. umbes kolmandik on järgi. no laps väga palju ei söönud. mina sõin see-eest rohkem, kui hea oleks olnud.
majoneesikaste, keedukartul, võiga hautatud porgandi-hernesegu. ja paneeritud räimefileed.
tänase kirbuturu parim saak on pildil 😛
suitsulest oli kilostesse kottidesse pakitud, aga mul pole ju kiloga midagi teha. müüja ütles, et võime ju kalad pooleks lugeda, aga tal pole kotti.
noh, mõned sammud edasi olid ühel tädil taldrikud. tasuta. sai hunnikust siis üks selline nostalgiataldrik välja otsidud, kalad sinna laotud ja suitsulõhnases autos koju tuldud.
muid asju sain ka natuke, näiteks lapsele korraliku villase kampsuni peaaegu olematu raha eest ja veel midagi.
Väga Vabalt Turult sai ka läbi käidud. usun, et varem oli seal täitsa lahedaid asju, oli nüüdki, aga ma ei hakanud paari meeldinud asja proovima. aga järgmiseks korraks viin isegi sinna asju, mõte on ikka väga lahe.
ühtlasi avastasin, et endise Minski poe küljes on silt, et Stroomi täika ja komisjonipood. päris ligi ei läinud, aga järgmisel laupäeval, 28ndal on igatahes avamine. loodaks, et sellest asja saab 🙂
ma nägin unes peaaegu sellist mantlit, nagu ma tahan. kangast, soe, mitte siuke lohvakas, kapuutsiga ja ilus. secondhand pealegi.
unes!
ma tunnen täna jälle puudust võimest teleporteeruda.
mis mul ometi viga on?
kui ma olen õhtul tööl, siis teen oma öötööd ja pean hommikul jälle tööl olema – no see ei ole kõige sobivam variant muidugi.
aga saame hakkama. kuigi haigutamine ei lõpe kuidagi.
RM oli eile kodus kogu mu tööaja. täna siis nii palju, kui peale tema kooli mu tööaega on.
eks ma natuke muretsen, et peab nii pikalt üksi olema – aga no ega tal mu tööl rohkem teha poleks.
üldiselt ta ise ei ole rahulolematu ja helistab, kui midagi vaja on. selles mõttes asjalik.
aga teiselt poolt jälle üritab vahel mu sõna mitte kuulata, mis ei ole väga asjalik. ma ei mõtle mingit niisama, vaid kui ma talle ikka konkreetse põhjendusega midagi ütlen. paar korda olen nüüd häält tõstnud ja eks vajadusel rakenda meetmeid ka.
pooltund hiljem: see, et siia on tuldud otsinguga ‘motvaatsioonitu’, on küll väga tabav. kui kellelgi on mingit motivatsiooni üle, siis jagage mulle ka. põmst teen ma praegu ära aint need asjad, mis minu ja lapse eluspüsimiseks on vajalikud..
millal ma ikkagi selle kella seitsmese ärkamisega ära harjun?
olgu, eile tegin õhtul tööd ja olin kaua üleval. aga kui ma lähen ka varem magama, ikka olen hommikul loppis ja unine. ometi olen ma kunagi läinud tööle, hm, isegi kella kuueks, poole kaheksast rääkimata.
aga mingi aeg peaks ju ära harjuma ometigi!
laps pidi terve olema, ainult söögiisu ei ole taastunud.
see-eest olen mina siuke pooletoobine nüüd.
niisiis.
ma olen juba tükimat aega kibelenud NOPi caesari salati järele. sest see on üks jube hea suutäis. kuna ma pole tegelikult caesaride spets, siis ma ei väida, et see on kõige autentsem, see on lihtsalt mulle kõige suupärasem proovitutest olnud.
täna lõi mul pähe, et ajaliselt olekski mul nüüd võimalus sinna minna.
muidugi aknast välja vaatamine seda mõtet ei soosinud. eriti arvestades veel seda, et miskipärast olin ma täna otsustanud mõnevõrra lühema seeliku kasuks, kui mu tavalised. nii et saapaääre ja seeliku vahel oli natuke ainult sukkpükstega kaetud pinda.
aga õue minnes ei olnudki kohe väga külm ja marssisin NOPi kohale. omal jalul, sest töölt on see sinna ilmselt kõige kiirem võimalus jõuda.
et siis leida, et uues menüüs polegi caesari salatit.
eksole, internett on ju nõrkadele ja pole ju vaja üle kontrollida, kas on või pole? milleks need menüüd ikka netti pannakse..
noh, kuna ma juba kohal olin ja paar asja korvi ladunud ka, siis vaatasin, et couscous on mingi popp teema ja võtsin siis lambavorstiga salati. nüüd ootab see õhtut. sest kohe ei taha ju süüa, see on minu mõnutunni jaoks ‘Kättemaksukontori’ ajal 🙂
toas hakkab juba soe ka 😛
P.S. kui keegi tahab näha kassi, kes on vahel koer, siis mu oma on just praegu selline. vähemalt seni, kuni ta on omale sobiva hulga tähelepanu kätte saanud.
