õues käies sai sooja sisse. päeval eriti, aga ega nüüdki külm olnud.
kui ma hispaania keelest sõbranna hoovi, kuhu ma oma lapse mängima olin jätnud, jõudsin, saingi sealt hoovist batuudilt kätte poolmärja lapse. sokid, millest ma vee välja väänasin, oli ta taibanud jalast ära võtta.
ja siis küsis mult, et ‘emme, kas ma tegin midagi valesti?’.
ei, muidugi ei teinud. sest ma mäletan oma lapsepõlvest ka neid sooja vihmaga päevi-õhtuid, kui sai vihma käes õues olla ja ei olnud külm. see on ju täiesti eriline lõbu meie kliimas – sest isegi suvel kipuvad vihmad ikka jahedad olema. mul on hea meel, et selle sooja linnakevade kiuste sai ta mõne tunni väljas vihma käes möllata.
tagasi õnnestus ka sõita kuival hetkel. umbes kolm kilomeetrit on see ots.
Rubriik: päevakaja
kolmeteistkümnes
ma peaksin vist akna lahti tegema, et tuppa sooja saada. kuigi kraadi järgi pole siin ka külm. ometi on mul külm, hullult.
õue minnes ei oska riidesse ka panna. alles oli mingi täiesti külm, nii et ei lähe ju poolpaljalt õue. kuigi vist peaks hakkama harjutama.
ja õhtul ei saa ka midagi teha. hakkasin plaanima ennist, kuid siis meenus, et mul on veel ju kursused. nii et laps saab jälle õhtu läbi toas passida. vastikult hakitud päev, lõunal on tal trenn. aga no ise olen sellised valikud teinud.
samas, kui mulle eile tundus, et ma ei ole väga tõbine, siis täna tundub taas, et ikka olen küll.
muidu on kõik hästi. vist.
ainult päike võiks ka olla.
rahvusvaheline õhtu
ma pole couchsurfingus kuigi aktiivne olnud, aga nüüd juhtus ometi nii, et olen võõrustaja. just sellel nädalavahetusel, kui oli üks pisike sööma-veiniüritus tuttava juures planeeritud.
küsisin siis, et kas võin oma noore sakslanna kaasa võtta. sõbranna arvas, et noh, pole hullu, tal tuleb üks itaallane ka. nii oligi meid neli eestlannat, üks sakslanna, üks itaallane (ja kaks last ja koer ja kass).
kokkasid oli mitu. perenaine ise oli küpsetanud leiba ja teinud mitu määret (isetehtud või sealhulgas). üks külaline oli teinud peedi-juustu-pähklisalati. mina keerasin kokku värske salati ja plaanis olid ka pruunistatud veiseribad – aga viimasest tuli hoopis keedetud veisliha, sest see ajas nii palju vett välja (korralik kodumaine liha ometi..). no igaljuhul, kui vesi oli välja keenud (ja paar korda ära kallatud ka), õnnestus ka pruunistamine 😛
suhtluskeel oli inglise keel ja ma usun, et lõbus oli kõigil
täna näitasin külalisele Põhja-Tallinna eri piirkondi, Jaama turg kaasa arvatud. ja lõunatasime Boheemis.
lilled lapselt
RM tuli eile koolist ja teatas, et tal on mulle hea uudis ja halb uudis. hea oli see, et üks kinnas on kadunud (no talv läbi ka, pole hullu) ja hea on see, et nad käisid võimlemistunni ajal pargis ja ära tulles korjasid lilli. et nendega koju vändata, oli ta need ilusti võimlemistunni jaoks kaasas olnud mütsi sisse pannud ja siis kotti toppinud.
kui ta need sealt välja võttis ja nägi, et väga lötsis olid, oli ta ise küll väga pettunud olemisega.
aga sättisin need kenasti vette ja pole häda midagi.
eriti hea meel oli tal selle siniliiliakese üle.
ootamatu vaba õhtu lõppes eile ootamatu veinidegustatsiooniga.
kalatu päev
näed siis, kevadine tänavapesu on lõpuks käes. ökoloogiline ja raha säästev 😛
viimase kuu jooksul on lausa paar korda juhtunud, et ühistransporti siseneb üsna suure suurkorvistamata koeraga inimene. uksed kinni ja liigutakse edasi. normaalne või?
või siis peaksin sellest elukast mööda trügima juhi juurde õiendama?
lihtsalt ka kõige leebem ja sõbralikum koer reageerib, kui midagi juhtub. järsum pidurdus näiteks ja keegi astub käpale vms.
paar aastat tagasi oli küll juhus, kus juht keeldus edasi sõitmast, kuni kodanik koeraga polnud maha läinud.
mina ja wordpress oleme ilmselt järgneva paari nädala popp paar.
peale seda, kui ma ühe nurga elamises jälle ära koristanud olen. ja säästusupi valmis saanud.
märkidest, Bioteegist, banaanidest, soolakurkidest ja laupäevast
tänasel lõunal oli kirbukaaeg. vahel on päris hea käia, kui tead, et raha kulutada õieti ei ole. ei teki kiusatustki midagi soetada (vahel ikka kisub mõte ebavajalike asjade peale muidu). aga vaadata on ikka tore. laps sai omale mõne uue märgi jälle. jajaa, tal on nimelt terve linik, kuhu ta kogub märke. täiesti kaootiliselt muide. aga tühja sellest, vähemalt on tal mingi mõte, kui sellistes kohtades käime.
peale kirbuka- ja Mööbeldajatuuri asutsin läbi Bioteegist Kadri juurest. nagu ikka, kuhjas häid ja huvitavaid ja maitsvaid asju (ja minu salajane lootus, et pikapeale kujuneb sellest pisut Nop-i tüüpi koht, miks mitte koostöös kõrvalasuva Boheemiga? kusjuures ma olen valmis nõuga aitama!). seekord olin kokkuhoidlik ja lahkusin munadega. sellised päris-munad, ma tean küll, olen neid varemaltki ostnud.
Jaama turu külastus piirdus seekord peamiselt aedviljaosakonnaga. ja muidugi suurepäraste värskete soolakurkidega, mida juba saada on (ja üldse mitte väga kallilt). poeg nuias kõrval, et meid ikka rohkem võtaksime, sest talle väga maitsevad. no saime ikka omajagu, eks teinekord jälle.
ja ma ei tea, mis jama sellega on, et ma ise neid soolama ei kipu. peaks ikka ära tegema ja nö ‘oma’ retsepti aretama.
kusagil jäid silma sellised, umbes kolm päeva laual seinud välimusega banaanid. noh, eksole, kui ostad poest rohekamad ja siis nende kest on umbes kolme päevaga üsna pruunikas, vot sellised. kilohind oli kas midagi 8 krooni kanti vist. mõtlesin, et hea teha smuutit või ka küpsetada. vahin neid ja tädi teatab, et kui võtate terve kobara (kobaras oli nii 4-5tk), siis saab kuuegaga kilo. ja kui võtta kaks kobarat, siis viiekaga. nii et kokku tuligi kaks kobarat (ja hulk banaani-okolaadimuffineid, mille retsept on kokkajas).
lisaks söögile oli mu ‘saak’ üks suhteliselt korralik tugev, kuid mitte väga pika teraga kööginuga.
ja poolteist päeva tagasi sulama pandud liha osutus lambaks, mitte seaks. aga seda alles sööma hakates. mis toidu kvaliteeti ei mõjutanud küll, vaid minu meelest pigem parandas 😛
logistika
kui mingil heal päeval arvas laps, et jalgratas on koolis käimiseks palju parem kui troll või buss, siis täna teatas ta, et tramm on parem kui buss – sest trammis on vähem rahvast. nii et kuigi tal on ujumistrennist trammi peale vähem maad ja bussi pealt saaks ühe ümberistumisega otse koduukse ette, eelistab ta siiski trammi.
ma peaksin olema tunni pärast kursustel, aga toit läks alles ahju. sest ma tulen jälle nii, et siis saaks toit lapse jaoks liiga hilja valmis. aga ma pean olema ise seda ahjust välja võtmas.
ilmselt ma lihtsalt hilinen. vähemalt pole see kesklinnas ega eelda tont teab mis kaudu minekut. nagu tööle.
seminar ja Tervis
ma käisin noorsootööd või õigemini selle õpetamist puudutaval seminaril. mina – noorsootöötaja 😛
tegelikult panevad sellised üritused mõtted tööle ka laiemas plaanis. ning ehk mitte ainult minul. nö väljastpoolt inimesena näen ma ju mingeid asju, mida asjaga igapäevaselt tegelejad ei pruugi päris selle kandi pealt näha.
aga veel põnevam oli see, kuidas Terviseparadiisist sai Tervis ja kuidas me langetasime terve suure sanatooriumi keskmist külastajate vanust 😛 sest no tõesti, terve see asutus oli täis skandinaavia vanureid, kellest umbes pooled olidki tõsiselt vanad. ja tantsuõhtu olla lõppenud veidi peale kümmet. no mina tulin siis veekeskusest.
üldse see ehitis on ka päris naljakas.
me saime lux-toad, kuna ei saanud algsesse Terviseparadiisi – seal oli hulk neid, kellele lihtsalt ei olnud võimalik õigeaegselt lahkuda, tuhapilve pärast. nii et kui meie tuba oli lihsalt kahetoaline ja kahe rõdu ja suure vannitoaga, siis mõnel oli mullivann ja mõnel saun toas. isegi rõdutoolid olid meil peenemad kui tavatubades.
ja no muidugi see, et maja ühest otsast teise on oma 500 meetrit julgelt – või ehk rohkemgi? et see orienteerumine seal kõige lihtsam olnudki 😛
aga söögi koha peal jäi mul suu ammuli. kui ma paar aastat tagasi Haapsalus Laines mõtlesin, et selline, noh, sanatoorium, mitte spa, ja pole väga suur toiduvalik, siis igal juhul lõi Laine Tervise üle. seekord olid valik veel kitsam. kuigi, kui ainult istuda seminaril, siis õnneks ei tahtnudki palju midagi.
aga noh, tore oli. üks hoolitsus oli ka. ma ei hakanud end 20-minutilise massaa˛iga ärritama üldse, lasin niisama selga soojendada.
tuhapilvede all :P
kui ma teatasin pojale, et täna on selline imelik ilm ja ehk ei läheks rattaga, tuli vastu selline jorin, et.. igatahes otsisin talle kaasa vahendid, millega ratast vajadusel kuivatada ja nii ta ära väntas.
taevas paistavad endiselt vaid tavalised pilved ja ega siin muud polegi. tuhakad on kusagil kõrgemal.
konfilõbu saan ma täna ka veel täiega. tööl pidi uus kast laual ootama.
ja selline tunne oli ka, et hommikune tipptunni liiklus on hullem kui õhtune. st ummikud on vist üsna samamoodi, aga sellist hulka kihutavaid jms veidralt liikuvaid autosid ma õhtutest ei mäleta. no on ka, aga kuidagi vähem nagu vist.
või siis olin ma ise lihtsalt veidi uimasem ja see võimendas?
kuigi ausõna, tropiks teel ma küll ei olnud.
passiiv-agressiivne mina
sain hakkama passiiv-agressivse sildiga nonde rataste juurde meie koridoris. sest no tore on, et ratastega sõidetakse – aga kui meie ei mahu sealt enam ratastega mööda, mis siis teha? igatahes laps ei saanud ise sealt mööda oma ratast tõstetud, nii et läksin appi ja no minu jaoks polnud lasteka möödatõstmine muidugi probleem. aga oma rattaga läheks ilmselt kitsaks.
