juuli, nagu ikka, lõputu

täiesti selge, et suvel ei jõua nii palju kirjutada. kuigi ma nagu ei teegi nii hirmus palju asju. piisavalt, et pole kirjutamisaega õieti ja just nii vähe, et peaaegu et polegi millestki kirjutada.
juuksed on taas kord lühemad. peeglist vaatasin, et paras pedagoog olen sellisena 🙂
ning lõkkel grillitud liha ja köögiviljad on endiselt paremad kui pannil-ahjus tehtud.
juuli on endiselt ja ikka selline lõputu, rambe ja ülevalgustatud suvekuu; kevadise värskuse ja augustikuu sumeduse vahel.
kuna midagi pole halvasti, on ju kõik hästi.
eile õhtul, peale poolt päeva vembu-tembutamist, sai aega veedetud sõbrannadega. sinises köögis palju värske ja heaga.

m2rtakas453.jpg

suvi, selline suvi!

ja katsugu keegi viriseda, et suve ei ole! vägagi on. täiesti suurepärane suvi meie kliima kohta ja rumal oleks loota, et see jääbki kestma.
vähem nahavähki 😛
eile õhtul istusin Radissoni Lounge24-s ja pole parata, selline õhtune aeg seal on lihtsalt imeline. absoluutselt pole oluline, kellega seal suveõhtul olla. sest kui on selline, suvi, siis ongi seal chill. noh, mõni koht on Tallinnas ikka veel, aga ega neid liiga palju ei ole.
muidugi, jah, vaarikamojito.
kirju Suvi.
suure tähega 🙂

time out

ma lihtsalt ei viitsi kirjutada. ma lihtsalt pole sel nädalal teinud arvutis ühtegi asja, mida plaanisin. shame on me! sest osad olid mingid natuke töised asjad.
aga ma lihtsalt pole tahtnud.
reisipiltidest ei tasu rääkidagi.
õu. sääsed. raamat. grill. helkivad ööpilved. mesilassülem. kassid. päike.
ahjaa, kohv on ilmselt piisavalt jahtunud ja neli burgerisaia jagub täpselt nelja lapse vahel ära.

ilus maa

niidud on niitmisel. siin-seal mürisevad traktorid ja ilmuvad uued pallid, täis silo või heina.
puisniit oli niiske ja rohi jaanipäevaks kõrgeks kasvanud. vihmasabingi tuli peale.
sain käe suitsuahjuga valgeks. eelmised ‘kogemused’ on rohkem kui pool eluiga tagasi. ah et ma olen juba nii vana?

suvetaevas343.jpg

järelkajad

mulle tuli just praegu pähe, et ma pole isegi pilte veel storagest arvutisse tõmmanud. nii et kui mult küsiti, palju pilte ma tegin, ei suutnud ma isegi ligilähedast arvu öelda. sest mul tõesti pole õrna aimugi.
tuttavad ikka imestavad, et ma pole üldse eriti päevitunud. nojah, oleks see temperatuur olnud alla 30 kraadi, nagu sel ajal normaalne, küll siis oleks rohkem õues ka olnud. sellise 33+ juures (niiske pealegi) lähed õue ikka ainult siis, kui väga vaja. ja kust see jumegi siis? kusjuures oma meelest ma olen küll päikest näinud. ma ju pole üldse mingi hull päevitaja ega pruunistuja tüüp. ma eelistan kerget jumet, mitte mingit karmi päevitust. ehk siis – ka meie vähesed rannailmad jätavad mind tegelikult täiesti külmaks. vähemalt rannasvedelemise mõttes küll.
eile Stromkal oli muidugi lahe. ma istusin pingil ja lugesin, kuni poeg mänguväljakutel mängis. tagi oli ja vest oli ka peal, et jahe poleks – tuul oli ikka päris tuntav.
ja siis, sealsamas, paar meetrit eemal põõsaste vahel olid päevitajad. põõsad varjasid tuule ära ja ega seal muidugi nii jahe polnud, aga kontrast oli muidugi päris olemas 🙂
kontrastidest rääkides, Dallases sai värsket jalopenot kilohinnaga kuni 30 eeku, vast ökopoes oli veidi kallim. Stockmann müüb sama kilohinnaga 411 eeku. nagu päris-päris karm vahe või mis?
ma saan aru jah, et meil nii odavalt ei saa müüa, aga.. ?
küsimärk jääb õhku ikkagi.
sest noh, näiteks arbuusi ja värske maisi hindades ei ole suurt vahet, kui ümber arvestada. need ju ka veidi troopilisemad viljad.
et meil saab 35 krooni eest umbestäpselt 8 nisutortillat ja seal saab selle raha eest ca 30cm kõrguse torni neidsamu, on samuti hämmastav. sest see tortilla ei nõua vegetatsiooniperioodi, vaid peamiselt jahu ja vett, veidi soola ja õli, ning küpsetamist.

kohanemine

ja olengi juba tööl. kiirelt käivad need asjad.
pilte pole veel oma arvutisse maha laadinud, muljet vajavad settimist.
muidu on kõik segamini ja uimane on olla hoolimata kellaajast ja sellest, mida ma teen.
peaks mainima, et probleemid, millele reisil ei mõelnud (jess-jess), on endiselt alles. noh, nagu alati. põgeneda saab ajutiselt – kui just ei põgene päriselt 😛

T- 30h

alles oli reis mägede taga ja nüüd on juba kiire sellega. ehk siis homme kaon kodumaalt ja ülehomme euroopast.
asjad on nagu koos, aga ikka on mingi mure sees, et midagi olulist jääb maha. kuigi ei tohiks. isegi nimekirja tegin ära. ja kotid on olemas ja pass ja piletid juba kenasti oma sahtliski kotis 🙂
muidu on ka kuidagi kiire. ikka on mingid asjad, mis tuleb veel enne ärakadumist ära teha ja selline tunne on, et ei jõua.
kuigi ma tean, muidugi jõuan. kõik, mis vaja, saab tehtud. nagu ikka.
ja siis saan oma kümnetunnise lennusõidu peal rahus magada. isegi selleks on vajalikud vahendid (unemask, kõrvatropid, palderjanitabletid) olemas.
ärge siis mulle paari nädala jooksul helistage, kui just vägavägaväga suur häda pole. saatke sõnum või geemail (pilleriin ätt gmail punkt com).
vot nii.

purjede all

eile oli tihe päev ja õhtuks olin ma lihtsalt väsinud. füüsiliselt ja vaimselt. ja vasak põlv valutas-valutab hullult, sest jahil olles komistasin mingi köie taha 😛 vette kukkuda oleks olnud valutum, aga tundus väga ebameeldiv ja nii valisin laevalae.
lastel oli lõbu laialt. isegi sõbranna tütrele, kes algul kartis, hakkas asi meeldima.
muidugi oli suhteliselt vaikne ilm ka. mis muidugi ei tähenda, et allatuult sõites poleks jaht pidevalt ühele küljele viltu olnud ja mina lastele hullunult karjumas, et hoidku kinni 😛

jaht124.jpg

suvi?

poeg sõitis sõbraga ratastega tükk aega õues, kui korraga helistas, et tema tuleb võtab nüüd ujukad ja rätiku ja läheb randa.
mida nad tegidki.
ja tema väitel polnud vesi külmem kui basseinis, mida ma muidugi ei usu.
aga päris suur kergendus oli, kui ta tagasi jõudis.
ise oli nii rahul, nii rahul.