no tõesti hooaja algus.
kleepkiledest õpikute-töövihikute ümber ma loobusin ja ostsin mõõdu järgi kilekaaned. ma ei olnud kuidagi selle kleepimise kvaliteediga rahul, no ei saanud nii siledaks ja mullivabaks, kui mulle oleks meeldinud. aeg ja mässamine ka. peale paari katset lõin käega, mõõtsin kõik üle ja ostsin valmis kaaned. suur osa neist kõlbab nagunii (ehk) ka järgmisel aastal.
ümbrispaberitega ma eelmisel aastal ei tegelenud, sellel küll. ja meie emade-pundis ei olnud mina mitte ainus, kes ohkas, et meie aegade lihtsad mustriga ühevärvilised paberid olid ikka väga asjalikud tegelikult. võiks praegu ka olla. väidetavalt on mingeid lihtsamate mustritega pabereid ka, aga mina kesklinnas ja ületeepoes nende otsa ei sattunud. nii et lõpuks on ikka mingid loomad ja värk ning enamikel siiski tavaline jõupaber. igav ema olen, ma ütlen.
laupäeval väntasime Uude Maailma. mina tahtsin melu ja turgu ja kohvikuid kaeda, poja sebisin ära legorobotite töötoaga. no nende kallite Mindstormide teemal pidi midagi olema.
kohapeal selgus, et neil on see plaanitud alates kolmandast klassist ja õpetatakse nende programmeerimist. igatahes, kuna tuttav, keda ma seal kohtasin ja teda selle võimalusega kurssi viisin (sel hetkel vanusepiirangu kohta infot omamata) oli selleks ajaks, kui ma ringiga sinna telgi juurde tagasi jõudsin, oma veel noorema poja kirja saanud panna, ei olnud minul enam probleeme. lõpuks oli küll vist tuttava mees see, kes peamiselt seal tegeles, poisid pigem vaatasid pealt 
aga mu oma siiski arvas, et ta sai midagi aru ja vähemalt aimu, kuidas see käib. ja et nüüd peaks hakkama selle jaoks raha koguma. kuigi, nagu ta ise tõdes, on see päris keeruline, sest Legolandi mineku jaoks tahab ta ju ka raha koguda.
mina hulkusin mitu ringi turul ja lähitänavatel samal ajal. nägin mõndagi tuttavat, keda pole ammu või lausa väga ammu näinud, ajasin ühe sõbra lõpuks ka välja, ostsin lapsele kindad ja voodikassi, korralikku sinki, juurikaid ja oh, ilmselt veel midagi; jõime kuuma õuna-ingveri-meejooki, maitsesime mõndagi kooki.. kõik kaamerad olid koju unustanud, nii et ainus pildivahend oli mobiil. mõni pilt sai ikka sellega tehtud ka.
õhtul õnnestus veel osa poisi väikseksjäänud asju sõbrannale ära anda.
pühapäev oli MinuMaja päev. nii et hommikul kella peale üles ja kook ahju – sest minu asi on kooki pakkuda.
suhteliselt viimasel minutil selgus, et auto, millega arvestanud olen, pole just väga korras. püüdsin natuke sebida, aga muud ka välja ei mõelnud, nii sai ikka olemasolevaga väikselt liigutud. õnneks ka edukalt.
kümnes MinuMaja oli, rahvast väga ei olnud. kuigi ilm oli super.
aga lahe oli meil ikkagi.
ja täna ikka edasi. töö, siis laps uude ringi, aeg omal parajaks, koju, süüa teha, lapsel õppida aidata vahepeal natuke – ja näe, õhtuks saangi veidi aega, et end maha toetada ja kirjutada.
tegelikult otsin tomatimoosi retsepti. sedasama, mida ma mõni aasta tagasi paar korda tegin. ja vot nüüd ei leia seda õiget retsepti kuidagi. päris mälu järgi ka ei riski siiski teha, kardan tehnoloogiaga jälle puuse panna. teisel aastal, kui seda tegin, olin nagunii hooletu ja tegin midagi natuke valesti ning konsistents ei tulnud õige. kuna ma sel aastal juba olen konsistentsiga alt läinud, tahaks seekord õigesti teha ju. kuigi seda vedelavõitu mustika-tsitrusemoosi RM kiitis väga, kui seda eile pudrule sai.
see, et ma pooltõbine olen, meenubki alles õhtuti, kui on aega maha potsatada.
