merehooaeg avatud

Eesti on ikka väike – kus sajab lund ja pannakse nalja pärast suusad alla, kus surfatakse mitu tundi merel. ehk siis hooaeg on nii nädalajagu täiesti avatud.

aga muidu läheb niimoodi, et ööpäevas võiks olla paar tundi rohkem või nädalas vähemalt üks päev lisaks. siis jääks leboaega ka. möödunud nädalavahetusel õnnestus suur hulk aega kodus veeta ja natuke isegi lebotada, aga millal järgmine selline nädalavahetus (või üldse paar päeva järjest) on, ei oska pakkudagi. sügisel? kui siiski. sest tööasjad muutuvad siis ilmselt taas.
vahel on tunne, et võib-olla oleks rikas mees ikka hea. et siis jaguks tegemist ka küll maa ja ilm, aga võiks tasustava tööga lõdvemalt võtta.
samas ma tean, et igal asjal on ka omad miinused, nii et ega ma seda rikast meest tõsiselt taga ei nutagi.

vahepeal lendas üks mail jälle sisse, sinna kulus oma kakssada sõna taas ära. mitte, et sõnad loetud oleks, aga no et ma lihtsalt kirjutan mujal nii palju, et siia ei jõua jälle õieti midagi.

kassid on endiselt need, kes siin majas järjepidevalt puhkavad.

ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

kolm vaba päeva

ma need kolm päeva väga midagi ei teinudki. või no suhteliselt vähe tegin. ausalt ja päriselt.
oleks tahtnud küll kusagile linnast välja minna, aga kuna tervis on ikka nagu on, siis suurema osa ajast veetsin lihtsalt kodus, kassidega.

lugesin, muide!
kas ma kirjutasin, et lugemine ei lähe? igatahes lasin mõne päevaga ühe e-raamatu läbi ja eile paberraamatut valides (vanni minnes, teadagi) võtsin üle tüki aja klassikalise ulme ette. Simaki “Nagu õieke väljal”. seda sain ka kohe päris hea portsu loetud.
üldse sain hetkeks rattast välja. sest kuigi plaanisin natuke mingeid töisemaid asju ka teha, ma neid lihtsalt ei teinud.

kohevarsti on küll veel kiirem. ma ei kujuta hästi ette, mis toimuma hakkab. sest lisaks muule ma pean minimaalselt 8h und öösel saama, muidu on läbiv jama majas. pühade ajal vähemalt ühel ööl magasinenam-vähem 12 tundi ja siis ka ärkasin peavaluga. tegelikult ajas see peavalumind juba varahommikul vähkrema, ma ei teagi, oleksin võinud siis ju tableti sisse võtta. nojah, takkajärgi tarkus.

munad, nagu näha, said kirjuks.

pingevahe

muidugi, niipea, kui pinge langeb, on mingi tõbi kallal. ei midagi kohutavat, aga kurk oleks nagu kergelt paistes ja pea ühtlaselt uimane. ja nii juba alates neljapäeva õhtust, pea muutusteta. püüan toas püsida ja palju teed juua, kuigi aru ei saa, et kasu oleks.
samas õuesolevast tuulest ei ole ka kindlasti kasu.
tänane hommik ‘üllatas’ ohatisega.
ebameeldiv ja tüütu. just nüüd, kui päike on energiat andma hakanud ja mõte on olematu lume alt liikuma sulanud.

kirjutanud olen muide kõvasti. viskasin reedel-laupäeval sellise 8000tm artikli valmis. ehk ca 1000 sõna. rohkemgi oli, kärpisin. ja nagunii ei kirjutanud algul ka kõike, mida võinuks.
ühel hiljutisel koolitusel esitati küsimus, kes suudab tunnigaühe a4 täis kirjutada. mina olin üks vähestest, kes käe tõstis. suudangi. muidugi mitte igal teemal, aga kui on asi, millest ma tean, siis ei ole probleemi.
kui tekst ideaalseks lihvida, läheb muidugi kauem, aga see ei olnudki asja mõte.

alguse juurde tagasi tulles, siis kuigi ma nägin kümmekond päeva tagasi esimesena kuldset liblikat, on siiski tunne, et pigem tuleb kirju suvi. sest täiesti paugust tuli reedel mingi info, mis suve kuldseks küll ei aita teha.
aga teatavasti kohanejad jäävad ellu, nii et tuleb kohaneda. ja mingeid asju muuta, et vähem jama ja rohkem kuldset oleks, kui praegu tundub. ning muidugi ei tohi selle juures naiselikult liiga palju teistele mõelda.
ma olen neile niigi palju oma oskuseid tasuta jaganud.

läheb teeb üks tee nüüd.

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust 🙂
täna jõudsin sinililledeni.

mitte väga tavaline hommik

kellakeeramine on üks imelik asi. tegelikult oleks pidanud olema õhtul ergas ja hommikul magama. reaalsus oli aga vastupidi.
kusjuures kui ma voodisse läksin, ega siis ikka tükk aega und ei tulnud. mis sellest, et muidu oli täiesti tappev ja ajuvaba (st isegi lugeda ei jaksanud) väsimus.

hommikul ajasid kõrvalised tehishääled mind üles.. ma ei teagi. tund enne äratust olin ma igatahes üpris ärkvel. maskeerisin end veel teise padjaga ja puha, aga kümme minutit enne äratust lõin käega ja suundusin lapsele putru keetma. eile nimelt avaldas ta arvamust, et hommikuti võiks tihemini puder olla. mõni aasta tagasi ei tahtnud, aga no me kõik muutume muidugi.
täiesti eraldi teema on see, et ma ei oska kiirelt putru keeta. et ehk tänagi läks oma 15 minutit sellest, kui poti tulele panin. kiirpuder, muide. aga selle mingi 3-5 minutiga, mis nad lubavad, on see lihtsalt nagu vette kastetud helbed ja kindlasti tahab sissesegatud võiga tõmmata veel oma 5 minutit. või siis olen ma kehv kokkaja.

kell kaheksa leidis mind vannist.
ausalt, see ei olegi nii ogar, nagu tundub. kunagi, mingisuguses ammuses minevikus, aastaid enne last (no ei, ma praegu arvutan, see ei saa olla nii ammu ju!), oli mul poiss-sõber, kes käiski hommikuti vannis. vist isegi praktiliselt igal hommikul. tõusis sellevõrra varem, käis vannis, sõi ja läks üheksaks tööle.
mina ausalt ei oska end sundida vanni pärast tund varem tõusma. aga nüüd oli mul lihtsalt üks ligi-tund, millega polnud väga midagi peale hakata. nii et tukkusin pooltunnikese vannis ära.
ma panen selle ka kellakeeramise süüks.

viimasel ajal olen, üle aastate, omale vahel hommikuks mõne muna keetnud. alustasin 7 minutist ja täna jõudsin 4 minutini. tundub, et 3 minutit oleks vist see muna, mis mulle meeldib.
ometi on kusagil mälusopis, et 3 minutit keetes oli ilgelt pehme. ja ma olen eluaeg ühtemoodi keetnud (st panen munad külma veega keema ja minuteid loen keema hakkamisest). hästi suured munad olid ka täna. ja ikka on kollane praktiliselt kogu mahus kõva.
ma ei tea, see on siin postituses juba teine fakt, mis ikka ütleb, et ma ei ole kuigi osav kokk?

oh, igatahes, ilmselt olen ma täna õhtul veel varem väsinud ja homme veel varem üleval ja.. see ei ole normaalne.
nii et vabalt ütlen, et kellakeeramise stress.

liikumisraadiuse suurendamine

nädalavahetus kadus kusagile ära.

aga no alustuseks reedeõhtune üritus, mille puhul olin kindel, et algab kell 19. kuus veidi läbi, kui mõtlen, et hakkaks pükse jalga ajama, saadab sõbranna sõnumi, et näe, jõudis enne mind. siis selgus, et ahsoo, kell 18 algas.
õnneks on tänapäeval taksoäpid, auto 2min kaugusel ja 8 min sõitu. bueno! väike viisakas hilinemine ainult.

laupäeval äratus kell 5.35. seejärel pool päeva teki all. selline olematu olemine.
siis aga mõtlesin sellele, et – tähendab, lähme tagasi. vaatasin ükspäev mingit brittide dokki ETV-st, kus oli juttu andmetest jms. ja kui näiteks stressis olles soovitatakse, et liigu ja suhtle, siis on ka vastupidine. nimelt on erinevaid andmeid analüüsides selgunud, et mõni aeg enne depressiooni väheneb inimese päevane liikumisraadius ning säutsude arv (ameerika-põhine, seal on twitter väga teema). et ehk siit teispidi tulebki, et kui on tunne, et stress tuleb kallale (sest no stress võib vabalt deprekaks üle minna), siis lihtsalt ära lange sellesse, vaid suurenda liikumisraadiust ja suhtle.
nii et eile ma sellega tegelesingi.

täna olin kogu kellakeeramise ja eileõhtuse (pigem isegi öise) unetu vähkremise kiuste üpris elus. aju töötas ja puha. ja hetkel ei tahaks magamaminemist kusagile lükata. sest väss on, ei mingit jälge kellakeeramisest.
või teistpidi, organism ongi ilmselt natuke hämmingus.
hommikul, muide, läksin pool teed tööle jala. sest kiireks läks.

või siis ikka sõidaks valgusreostusest eemale ja vaataks, kas virmalisi on?

rööprähklemine on ülehinnatud

eile oli selline päev, et kui õhtul lõpuks mingi aja leidsin, oli aju täiesti tühi. päeva jooksul tuli hüpata teemalt teemale ja ühe asjaga tegeledes mõelda ka paari muu olulise asja peale. mingiks hetkeks oli täiesti kokkujooksnud tunne.
mõnda aega olen juba mõelnud, et ma tegelikult ei taha rööprähelda. ma tahan tegeleda ühe protsessiga mingi aja ja seejärel asuda järgmise kallale. no niimoodi konkreetselt.

mida aeg edasi, seda rohkem mind häirib mingite muude teemade sissesadamine, kui tegelen ühega. võib-olla on see vanusest, aga teisalt ilmselt ma olen lugenud ohtralt funktsionaalse tegutsemise kohta. ma ei kasuta nimme ajaplaneerimist jm sõnu, sest minu peas see ei ole otseselt ajaplaneerimine. pigem nagu, et teen selle etapi ära, panen selle ukse kinni ja teen vahepeal mingi teise lahti. pärast võin sisuliselt mingi sarnase tegevuse juurde, mis esimene etapp, tagasi tulla.
ehk siis ideaalis, kui ma nt kirjutan midagi, võiks mail üldse kinni olla. mingitel puhkudel see on võimalik ja nii ongi, mingitel ei ole.

elu on aga märksa kirjum ja liigagi tihti on seda, et ühe teemaga tegeledes tuleb üks kiire mail, siis keegi küsib midagi täiesti erinevat (ja vastamiseks tuleb mõelda), siis tuleb pähe, et peaks üle to-do kirja panema (enne kui unub) – ja siis püüan tegeleda algse tegevusega.
muidugi on tähelepanu häiritud ning läheb taas paar minutit, enne kui süveneda jõuan.
kui selle paari minuti jooksul uut segajat ei tule.
kui tuleb, kukub tempo jälle.
ning mõne tunni järel ei jaksagi midagi. räägi siis veel aja aeglustamisest..

mind paneb muidugi ka see imestama, et hästi paljud loovtöö tegijad ja ka nt ajakirjandusest töötavad suurtes avatud kontorites. see on ju selliseid segajaid täis. kogu aeg ei saa ju kõrvaklappe ka peas hoida – kõrvaklapid eraldavat natuke.
et kuidas nad suudavad ikkagi?

õhtul, veel enne, kui päris mittemidagitegema sain, maandasin ennast veel väikese täppistegevusega lihvimismasina juures.

täna oli päike. jalutamine ja pakkimine ja siis imelik probleemitõstatus, mis tegelikult ei peaks olema minu probleemväljas.
no ja siis hoopis mingite teised teemad ja lahendused, sellised meeldivat laadi. pilk edasi. ning üks plaan järgmise aasta algusesse tehtud.

valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

teele saatmine

lapsel on asjad praktiliselt pakitud ja mina ka ei oska midagi teha, et tal oleks üks suur kott ja seljakott ainult. sest need talveriided võtavad ruumi ja igaks juhuks on ikka kaks paari pakse pükse ja kaks paari kummikuid. kaks jopet jnejne. + tööriistakohver, + kiiver, + kaitsmed, + 2 trapetsit, + särgid-sokid-pesud ja kõik muu, mis nagunii oleks.
õpikud on veel puha pakkimata.
muidugi on vaja avastada, et puhast pesu peaaegu et ei olegi, just nüüd. aga hea, et nüüd. jõuab radika peal ära kuivada küll.

õhtul on teha veel pirukad ja kontrollida, et kõik eriti vajalik ikka kaasas on. riided selle alla ei käi. pigem tööriistad ja muu selline.
oeh.

ja siis on homme varakult äratus ja liikuma.
ja siis on ainult pöidlaid hoida ja jälgida võistluseid.
ahjaa, tööd teha ja koristada ja selliseid asju ka muidugi.
äkki õnnestub nädalavahetusel vahelduseks isegi magada?