Rubriik: päevakaja

nipet-näpet mõtteid

Posted on by PilleRiin

eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.

hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.

aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.

see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉

valisin selle, kes end ei reklaaminud

Posted on by PilleRiin

valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.

tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.

üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.

no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?

hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.

mis külm ;)

Posted on by PilleRiin

Võidab see, kes külma ilma üle elab.

kirjutas Evu näoraamatus.
miskipärast tuli mul kohe silme ette pilt hommikusest kassist, kes ajal, kui ma riidesse sättisin, sättis end ka – minu voodisse päikeselaiku mõnulema. absoluutselt laskmata end häirida sellest, et kusagil on külm. temal on tema päike ja päikeselaik ja elu on lill 🙂
pilti ei jõudnud teha, kiire oli.

aga lapsele tegin täna küll külmapüha. lihtsalt eile õhtul tundsin ise, kui vastikult külm oli ja ma arvan, et hommikul enne kaheksat oli sama hull.
kuigi täna ei olnud jälle tuult õnneks.

külmapühad?

Posted on by PilleRiin

hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.

päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.

nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.

ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..

teisipäevaseid hetki

Posted on by PilleRiin

hommikul uniselt kohvitopsist viimast puru võttes mõtlesin, et miks ma küll seda ülisoodsat ja täiesti joodavat espressot detsembris Maximast rohkem ei ostnud. see oli juba siis ju odava hinnaga ka tavakohvi jaoks.
noh, tegelikult on mul muidugi kilo umbe ja kohviveski. ja seal tulev värske kohvi lõhn. ja kohvimasin lasi kohe vett märksa aeglasemalt läbi käpa ning kohv oli tugevama maitsega.

neli tundi loengut juttis (no mõni vahetund ka ikka) on minusugusele võhikule ilmselgelt kohutav pingutus. ma olen pool päeva peale seda tegelenud mittemillegitegemisega ja jalad on ikka täiesti läbi. sest nende päevastega ehk gümnaasiumujärgsetega ei saa istudes kuidagi hakkama. kaugõppijatega enamasti saab. suhtumise vahe. pluss muidugi see pinge ka, et kord aastas seda lugeda, no ma ei tule ilmselt väga veenvalt toime ja see väsitab ka.
ning muidugi lõpus jäi mul ajast puudu, kogu aeg oli küll tunne, et jääb üle.

üleüldse. kulgemise aeg.
kuigi nii puhtfüüsiliselt hetkel on horistonaal kõige mugavam asend ja kogu kulgemine kadugu kus kurat.

selleks korraks taas ühel pool

Posted on by PilleRiin

poja sünnipäevaga siis. kõik pidustused edukalt läbitud, hoolimata säästueelarvest.
ainus probleem, et Legosid oli sünnipäevaks liiga vähe (kuigi ma tean, neid on siin majas mõne tüübi arvates alati liiga vähe ja minu arvates on neid oluliselt rohkem, kui võiks) ning nendestki ei olnud ükski tähesõdade oma 😛 noh, kuigi saadud ninjalegod on ka väga head siiski, nagu selgus.

head uut!

Posted on by PilleRiin

jah, ehk tuleb parem ikka. kuigi optimistina tean, et alati saab ka hullem tulla 😛

2010. aastat ma siinkohal kokku võtma ei hakka. küll aga olen ma rikkam selle kogemuse võrra, et tean, kui tühi ma emotsionaalselt olla võin. aga jälle, see optimist minus ütleb, et küll saab veel tühjem olla 😛
tegelikult ei kurda. see, et mul on mingi isiklik kriis, on muidugi jama. aga nagu ikka, kriisis teen ma ka päris palju asju, et mul oleks hea. nii et laiemas plaanis oli igavesti vahva aasta siiski.

jõulueelne

Posted on by PilleRiin

ma võin ju mõelda, et jõulud ei ole mitte midagi erilist ja ma ei tee eriti midagi, aga paitab, et elu nii ei arva.

mul ei ole hetkel mitteüht iseküpsetatud piparkooki kodus, küll aga on külmikus jõulukeeks ja mingi hulk kohupiimaküpsiseid sai ka tehtud. tähendab, esimene laar neid on otsas. nüüd tegin mingi kohutava hulga taigent, siis ehk jagub küpsiseid ka ikka lõpuks. ainult et mul ei ole kuigi täpset ettekujutust, millal neid teha.
samamoodi on mul olemas punane kapsas ja pastinaak ja muidugi kartulid, aga mis nendega teha ja mis liha sinna kõrvale võtta, pole ka aimugi. ideejuppi ka mitte, kõige hullem.

muidugi oli mul kena plaan täna hommikul neid küpsiseid teha. aga siis eile leidis poja, et ma võiksin ikka nende jõuluaktusele tulla vaatama, kuidas nad tantsivad. nimelt õppisid nad muusikatundides rumbat ja esinesid sellega. peamiselt tean ma seda läbi hommikute, kui RM ohkas, et täna on muusikatund ja ta peab jälle tüdrukutega tantsima. aga teisalt paistab, et see ikka oli natuke oluline ka, sest kohale mind häbelikult paluti.
aga kui siis tantsitud oli ja ma ütlesin, et väga kenasti läks, siis oli see ‘aitäh’ tegelikult päris uhke, mis vastu tuli 🙂
no ja kui ta siin paar päeva tagasi rääkis, et ühe eesti keele asemel tulid suured lapsed ja panid neid talvepilte joonistama, siis selgus, et see oli osa koolis toimunud Talvefestivali joonistusvõistlusest ning oh üllatust, kui poeg sai II klasside arvestuses esimese koha! ise ta ju kogu aeg räägib, et talle ei meeldi joonistada ja minu meelest pole ta ka mingi joonistamisgeenius. aga midagi ta töödes ikka peab olema sellist, mis meeldib teistele – kunst on tal ju ka puhas viis. ma ee.. kunagi.. näitan seda pilti siin ka.
ning siis selgus veel, et ta on oma klassis sel veerandil ainus puhasviieline poiss. tegelikult oli ühe nelja oht ka, aga mingi imekombel pandi koondhindeks ikkagi viis.
et tasus ikka kooli minna küll.

ja siis küpsetasime mõned plaaditäied ja siis ma tulin tööle ja siis on tööjõulukas ja hommikul jälle tööle. ja siis ma saan verd ja lubasin emale vorstima appi minna ja no ja siis ongi juba jõululaupäev.
hm.
piparkoogitaigent peaks ostma ikkagi.

ja üleüldse on mul jälle tunne, nagu ma hakkaksin haigeks jääma. see fakt iseenesest on juba haige!