külmapühad?

hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.

päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.

nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.

ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..

teisipäevaseid hetki

hommikul uniselt kohvitopsist viimast puru võttes mõtlesin, et miks ma küll seda ülisoodsat ja täiesti joodavat espressot detsembris Maximast rohkem ei ostnud. see oli juba siis ju odava hinnaga ka tavakohvi jaoks.
noh, tegelikult on mul muidugi kilo umbe ja kohviveski. ja seal tulev värske kohvi lõhn. ja kohvimasin lasi kohe vett märksa aeglasemalt läbi käpa ning kohv oli tugevama maitsega.

neli tundi loengut juttis (no mõni vahetund ka ikka) on minusugusele võhikule ilmselgelt kohutav pingutus. ma olen pool päeva peale seda tegelenud mittemillegitegemisega ja jalad on ikka täiesti läbi. sest nende päevastega ehk gümnaasiumujärgsetega ei saa istudes kuidagi hakkama. kaugõppijatega enamasti saab. suhtumise vahe. pluss muidugi see pinge ka, et kord aastas seda lugeda, no ma ei tule ilmselt väga veenvalt toime ja see väsitab ka.
ning muidugi lõpus jäi mul ajast puudu, kogu aeg oli küll tunne, et jääb üle.

üleüldse. kulgemise aeg.
kuigi nii puhtfüüsiliselt hetkel on horistonaal kõige mugavam asend ja kogu kulgemine kadugu kus kurat.

selleks korraks taas ühel pool

poja sünnipäevaga siis. kõik pidustused edukalt läbitud, hoolimata säästueelarvest.
ainus probleem, et Legosid oli sünnipäevaks liiga vähe (kuigi ma tean, neid on siin majas mõne tüübi arvates alati liiga vähe ja minu arvates on neid oluliselt rohkem, kui võiks) ning nendestki ei olnud ükski tähesõdade oma 😛 noh, kuigi saadud ninjalegod on ka väga head siiski, nagu selgus.

head uut!

jah, ehk tuleb parem ikka. kuigi optimistina tean, et alati saab ka hullem tulla 😛

2010. aastat ma siinkohal kokku võtma ei hakka. küll aga olen ma rikkam selle kogemuse võrra, et tean, kui tühi ma emotsionaalselt olla võin. aga jälle, see optimist minus ütleb, et küll saab veel tühjem olla 😛
tegelikult ei kurda. see, et mul on mingi isiklik kriis, on muidugi jama. aga nagu ikka, kriisis teen ma ka päris palju asju, et mul oleks hea. nii et laiemas plaanis oli igavesti vahva aasta siiski.

jõulueelne

ma võin ju mõelda, et jõulud ei ole mitte midagi erilist ja ma ei tee eriti midagi, aga paitab, et elu nii ei arva.

mul ei ole hetkel mitteüht iseküpsetatud piparkooki kodus, küll aga on külmikus jõulukeeks ja mingi hulk kohupiimaküpsiseid sai ka tehtud. tähendab, esimene laar neid on otsas. nüüd tegin mingi kohutava hulga taigent, siis ehk jagub küpsiseid ka ikka lõpuks. ainult et mul ei ole kuigi täpset ettekujutust, millal neid teha.
samamoodi on mul olemas punane kapsas ja pastinaak ja muidugi kartulid, aga mis nendega teha ja mis liha sinna kõrvale võtta, pole ka aimugi. ideejuppi ka mitte, kõige hullem.

muidugi oli mul kena plaan täna hommikul neid küpsiseid teha. aga siis eile leidis poja, et ma võiksin ikka nende jõuluaktusele tulla vaatama, kuidas nad tantsivad. nimelt õppisid nad muusikatundides rumbat ja esinesid sellega. peamiselt tean ma seda läbi hommikute, kui RM ohkas, et täna on muusikatund ja ta peab jälle tüdrukutega tantsima. aga teisalt paistab, et see ikka oli natuke oluline ka, sest kohale mind häbelikult paluti.
aga kui siis tantsitud oli ja ma ütlesin, et väga kenasti läks, siis oli see ‘aitäh’ tegelikult päris uhke, mis vastu tuli 🙂
no ja kui ta siin paar päeva tagasi rääkis, et ühe eesti keele asemel tulid suured lapsed ja panid neid talvepilte joonistama, siis selgus, et see oli osa koolis toimunud Talvefestivali joonistusvõistlusest ning oh üllatust, kui poeg sai II klasside arvestuses esimese koha! ise ta ju kogu aeg räägib, et talle ei meeldi joonistada ja minu meelest pole ta ka mingi joonistamisgeenius. aga midagi ta töödes ikka peab olema sellist, mis meeldib teistele – kunst on tal ju ka puhas viis. ma ee.. kunagi.. näitan seda pilti siin ka.
ning siis selgus veel, et ta on oma klassis sel veerandil ainus puhasviieline poiss. tegelikult oli ühe nelja oht ka, aga mingi imekombel pandi koondhindeks ikkagi viis.
et tasus ikka kooli minna küll.

ja siis küpsetasime mõned plaaditäied ja siis ma tulin tööle ja siis on tööjõulukas ja hommikul jälle tööle. ja siis ma saan verd ja lubasin emale vorstima appi minna ja no ja siis ongi juba jõululaupäev.
hm.
piparkoogitaigent peaks ostma ikkagi.

ja üleüldse on mul jälle tunne, nagu ma hakkaksin haigeks jääma. see fakt iseenesest on juba haige!

jõulumeeleolu, ****!

täna veidi enne poja koolist koju jõudmist selgus, et maja välisukse lingid on pihta pandud. lukku oli lõhutud juba mõni aeg tagasi ja koridoriakende käepidemed olid ka kadunud juba mõnda aega. sest no selle lumega ei lähe see uks alati korralikult lukku nagunii. lõhutud lukuga veelgi enam. lapselegi õpetasin selgeks, et kui uks ei avane, tagugu jalaga.
täna poleks sellest ka kasu olnud. sest kui linki ei ole, ei saa ju tõmmata ust. no et väljastpoolt teeb oma magnetiga lukukeele lahti küll, aga tõmmata ei saa. seest ei saanud jälle välja, kuna ei olnud võimalik keelt ju keerata millegagi. või siis et millegagi sai, tangidega. ja midagi ukse vahele, et päris kinni ei kukuks. eriti põnev on muidugi siis, kui see pulk, millest praegu tangidega kinni sai haarata, ka pihta pannakse.
ja nüüd siis on muidugi mure, et millal korteriusteni jõutakse.
aga eks enne jõulu on narkaritel (ja ka teistel) iga kroon hinnas.

ühistuinimestega rääkides tuli jutuks muidugi ka see, et minagi olen midagi võlgu. jah, olen. viimased kuud olen, hambad ristis, maksnud jooksvad kulud kõik ära. ega elamiseks suurt midagi ei jää muidugi siis, aga ma süüdistan selles ikka omaenda kehva majandusvõimet. mitte seda, et tööl pole palk aastaid tõusnud, küll aga on tõusnud kõik hinnad. või siis et projektitöid pole paaril viimasel aastal olnud; kohati mu oma mittetegemiste tõttu, kohati seetõttu, et rahastamisvõimalused on ka kokku tõmmatud. ja erinevalt mõnest, kes raha puudutulekul kargab oma lapse isale kraesse, et elatist on vaja tõsta, ei ole see mul teemaks (no comments, eksole).
ja siis ajab täiesti marru, et kurat, tuleb mingi tüüp (narkar?), lõhub terve selle kuradi luku ja pool ust ära, et saada kätte paar linki, mille eest saab heal juhul kahekümneviieka, aga meil läheb parandamiseks sadu kordi suurem summa. aga tal on pohlad, ta saab oma laksu kätte ja on õnnelik. ning tema ei pea mõtlema, mille eest mina lapsele jõulkingi ostan ja lauale mingid road võlun, kui tema lõhkumisi kinni maksan.

meie kliimas on lumi talvel pigem normaalne nagu

ausalt, see, et vahepeal nii umbes 15 aastat õigeid talvi ei olnud, ei muuda fakti. lumi ja tuisk kuuluvad meie talve juurde. ja see pidev hala, et linnas teed pole piisavalt läbitavad, hakkab veidi tüütuks muutuma. eriti tüütu on, et ikka on vaja kedagi selles süüdistada. olgu siis selleks poliitikud, teefirmad vms. lahenduste pakkujaid on märksa vähem (mina ka ei paku midagi, aga ei virise ka :P).

mulle ka muidugi väga ei meeldi, et näiteks Tartu maanteel SEB ja Tornimäe tänava vaheline ülekäigurada on napilt läbitav, kuna läbi valli ja keskmise riba viib vaid kitsas sissetrambitud rajake. ja üldse kõnniteede puhastamise koha pealt on linn, kes eraomanikke agaralt trahvib, ise üsna saamatu. samas näiteks minu kodukandis on suurem osa kõnniteid kenasti lahti aetud ja peatused kõik väga puhtad. mida taas kord nt kesklinna kohta öelda ei saa.
aga praeguse aja teema on ju see, et kõik on mingi teenus, suhted on rahalised ja mitteüks firma ei ole nõus ju tasuta töötama. ning paljude omavalitsuste (nii linnades kui mittelinnades) eelarvetes on lihtsalt teehooldusraha otsas. ja ega seda kusagilt juurde võtta ei ole ka.

muidugi, mulle tundub, et koristustöödel võiks rohkem rakendada kergemate kuritegude karistuseks ühiskondlikku tööd (see võimalus on seadusandlikult täiesti olemas ja vist isegi aegajalt kellelegi mõistetud). ma usun, et päris palju on tänapäeval neid, kellel trahviraha ei ole. nii mõnigi ilmselt on nõus ka pigem nädala trekkida taga veetma kui lund rookima. aga kindlasti on mingi nõks, et sellist kontingenti kasutada ära, mõista just ÜKT trahvi või trellide asemel ja nende karistus sellega kustutada. neid inimesi ju peaks ometi olema?
töötute rakendamine ei ole nii lihtne, ka see nõuab raha. neid ei saa ju tasuta tööjõuna kasutada (või kui sai, siis hästi piiratud koguses). nii et neid on küll palju, aga kerkib jälle saa rahaküsimus. ning taas, ei ole seda raha hoobilt kusagilt võtta (jah, mina muidugi trambin jalgu ja arvan, et kes tahab välismaal sõdida, mingu palgaarmeesse, meie ei pea saatma riigi kulul inimesi kurat teab kuhu sõtta; patsifist nagu ma olen; aga ka sellel on ju omad põhjused, kuigi minu jaoks ei ole need iial piisavad).

ning sõiduteed, isegi kui see lükata puhtaks, siis esiteks järgmine tuuleiil juba võib osa peenemat lund tagasi teele puhuda, teiseks autod, mis sõidavad rohkem teeservas, nö tassivad selle lume tagasi teele ja ei jõua ometi kõiki teid iga jumala tund puhastada. ning linnas liikudes ma näen teepuhastusmasinaid iga päev mitut tükki.

ja nagu ma juba algul rõhutasin, et linnainimeste hala tüütab ära. maal on see kõik hoopis teistmoodi. üks Kesk-Eestis elav tuttav kirjutab. peale seda peaks linnaelu tunduma lust ja lillepidu.