eile oli mingi mõte minna ühele filmiõhtule, kuna ma aga ei näinud vaeva kedagi kaasa sebida, siis ei viitsinud minna ka. üldse oli koju jõudes tunne, et tahaks ainult magada.
kuna ma aga olin päeval ennast ise külla kutsunud, õnnestunult, võtsin ikka kätte ja koperdasin kohale. see bbq oli väärt küll teekonna ettevõtmist. kõht sai liha paksult täis. aga vot sellest ei saa ma aru, miks mulle pärast taheti kooki kaasa anda, mitte liha? 
algselt mõtlesin, et ma ei kirjuta täna üldse, sest olemine on ikka absoluutselt tujutu. ma ei tea, preagu oleks maru lihtne kellakeeramise süüks ajada, aga see mõju peaks juba möödas olema. ning ma ei ole see, keda suveaeg iseensesest häiriks – ma võin ilmselgelt elada ükskõik mis ajavööndis, peaasi, et seda kella niimoodi pidevalt ei keerataks.
siis ma mõtlesin, et halaks midagi, aga lugesin rss-ist mõned teiste blogijate hala-postitused ja leidsin, et isegi halamises olen ma nõrk.
siis mõtlesin jälle, et ei kirjuta midagi.
aga elu teeb oma trikke.
tulin töölt koju läbi kohaliku turu ja peale hädavajalike asjade ostmist piilusin ka soodustoodete letti. selline lett siis, kus on asjad, mille ‘kõlblik kuni’ on täna või homme ning ‘parim enne’ on ka kusagil nendel päevadel. ja seal hakkas kusagil silma mingi küpsisepakk, hinnaga 50 senti. võtsin uurida, kirjad peal ainult norra keeles. aga natuke ikka lugesin midagi välja ja võtsin prooviks ühe. pakend oli selline usaldusväärne, mitte odav, ja selle kaheksa küpsisega saame ikka hakkama. no kui ei olegi väga head, siis ainult 50 senti ka..
kodus kiskusin muidugi lahti, võtsin suutäie ja – nurrusin mõnust! šokolaadised-rosinased pähkli-teraviljaküpsised, täiesti vaimustavad! mulle ei meeldi üldse rosin iga asja sees ja paljudel puhkudel ma pigem väldin rosinaid, kuid selles koosluses imehead. nii et peale homset palgapäeva lähen ma ostan neid veel, sest jahedas säilivad need kindlasti veel paar kuud.. hm, kui säilivad 
teine teaadanne pärineb perenaine.ee lehelt ja sisuks, kes lingil klikata ei viitsi, on see, et Haabersti Rimis on pilootprojektina müügil hulk kodumaist talukaupa. ilmselgelt kiman mingi hetk ka sinna kaema – ja ostma. sest see asi lihtsalt vajab nii palju toetust, et mujale Rimidesse ka ikka jõuaks!
ja ongi õhtu kujunenud meeldivamaks, kui hommikul loota oleks osanud 
need unenäod, mida ma tänasest mäletan, olid väga kummalised. tegelikult lausa ebameeldivad minu suhtes. ja neid oli mitu, veidi erinevates võtmetes.
ärgates sain ma aru, et see oli üsna kontsenteeritult ja võimendatult mingi osa mu lähiminevikust. seosed reaalsusega olid väga tugevad.
ilmselgelt oli tegu hoiatustega. pea meeles ja hoidu sellest rehast, noh, mõistlikkusse kaugusesse. suits me pretty well, actually.
ümberringi on samamoodi tõbisevõitu inimesi, nagu ma olen, päris paljuu. tatt ja kriipiv kurk. pole vaja mõelda, mis mulle seekord haigusestressi tekitas. viirus mis viirus.
poeg praadis täna oma elu esimesed pannukad, taigna tegin mina. suur samm edasi. toad tõmbas tolmuimejaga ka kenasti üle. ja hädaldab, et vaheaeg on liiga lühike.
nädala esimene kiire-pingeline osa sai läbi. teine pingelisem osa on neljapäev-reede. vahepeal on aega tibake hinge tõmmata. isegi kalendris on kirjas, et vaba päev ja tõsiselt hea, et see tihe aeg on koolivaheajale juhtunud – laps saab rahus mujal olla ja ei pea üksinda kodus passima pikalt.
lapsest, mu oma oli klassi ainus täisviieline poiss jälle. ja üks neljast lapsest, kellel olid mõlemad kohustusliku kirjanduse raamatu läbi loetud. kolmteist on neid klassis kokku hetkel. teine klass. minu jaoks ikka täiesti masendav olukord. mis mõttes nagu on üheksal lapsel lugemata raamatud? vanemad ei tea kooliasjadest midagi või? või peavadki normaalseks, et kohustuslikud asjad niimoodi juba teises klassis tegemata jäävad? igatahes nüüd ma saan õpetajast aru küll, kui ta arenguvestlusel rääkis, et osad õpilased ei saa kevadel tunnistusi, vaid jäävad lugemisega suvetööle. minu jaoks oli see väga veider jutt. mismõttes teises klassis lugemisega suvetööle? aga nagu paistab, on põhjust. ja ausalt, kordan taas, minu meelest on see olukord ikka Väga Hull. oleks, maitea, paaril lapsel lugemata, ma leiaks siis juba, et see ei ole normaalne..
aga nagu mu oma ema ütles, et on ju küll neid kodusid, kus ei olegi raamatuid. ka mina olen seda kohanud. et ilmselgelt mõnede jaoks on raamatute lugemine mingi, hm, mõttetu tegevus. ja tundub, et olulisem on, et laps oskaks arvutis asju teha kui et lugeda. ma ei ütlegi, tänapäeval peab arvutit ka oskama – aga vähemalt minu (vanamoodsa inimese, ahjaa, ma ju vingungi pidevalt oma blogis nagu penskar, mõne avaldamata kommentaari kohaselt) arvates on raamatulugemisoskus siiski olulisem. sest kui sa ei saa raamatust aru, ei suuda sa internetis ka kuigi paljust aru saada – kuigi ringi liigelda võid osata ju. funktsionaalne lugemine ja taipamine..
ja iseenda tegemistest ka natuke. pakkisin eile loengu jaoks asju kokku ja unustasin oma nö spikri täiega koju. mul on iseenda jaoks üks konspekt tehtud, kust ma siis abi otsin, kui toppama jään. kord aastas kahele grupile oma juttu rääkida ei tekita just väga suurt kogemust ja kindlust, eriti kuna ma igapäevatöös oma räägitavaga väga kokku ei puutu.
aga õnnestus üsna edukalt ka ilma konspektita ära rääkida. suur kergendus oli, kui lõpuks läbi oli ja ma polnudki puusse pannud asjadega ning aja ka kenasti täis sain.
järgmiseks aastaks tuleb uus materjal teha, sest aine muutub ja maht läheb suuremaks. aga seal tuleb juurde muid seoseid ka.
ning, üks väike projektimõte on mul ka. pole küll aimugi, millal KIK järgmise vooru korraldab ja üldse, nende paberimajandus ajab hulluks – aga mõtlen siiski proovida.
õuesünnipäev. värske lumi tegi visuaalselt kenamaks ja jahutas-lahjendas kõiki jooke, kui ülevalt alla vaikselt sulas. paras ettevõtmine, aga lahedam kui kuskil ruumis kükitada. no ja kevadel, eksole! vist viis aasta on jäneseüritusest. tänane pidi olema hülgeüritus. sümboolselt siis oligi.
poeg pidi ka algselt tulema, aga siis kurtis, et nohutunne on ja et pea ka natuke valutab. jäi koju pealegi. eile käis minuga külapeal kaasas titte kaemas nagunii. kirjutas mulle hoopis ühe väikese ülevaate eelmisest veerandis. polnudki väga hull kokkuvõte ja vigadega oli ka, noh, nagu oli.
üldiselt, hull väsimus on. pehmelt öeldes. ja hull nädal ees.
päike on mõnus ja soe. tuba on valgust täis ja korralikult tuulutatud, sest sellise ilmaga on rõõm aknaid paokil hoida. jajah, pesema peab ka aknaid, aga selleks on veel jahe.
ning mul miskipärast roheline väga hästi ei kasva siin küll pikalt, aga natuke ikka
mjuuzik: Everybody Lives the Sunshine
jahedast ja lörtsisest õuest on hea tulla sooja tuppa. korraliku külma ja lumega ei ole õues üldse nii ebameeldiv olla. lisaks muidugi see, et hetkel kuluksid head soojad kummisaapad ära. mitte need õhukesed imelikud odavad, vaid sellised korralikud. sest pole midagi teha, kui mu varbad on jahedad ja niisked, siis on tükk aega jahe olla.
ja see ongi üks pisidetail, mis hetkel on heaolust puudu.
lisaks mõnele muule samaväärsele.
peaks sooja tee tegema, oleks mõnnam.
eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.
hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.
aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.
see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära
valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.
tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.
üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.
no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?
hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.
Võidab see, kes külma ilma üle elab.
kirjutas Evu näoraamatus.
miskipärast tuli mul kohe silme ette pilt hommikusest kassist, kes ajal, kui ma riidesse sättisin, sättis end ka – minu voodisse päikeselaiku mõnulema. absoluutselt laskmata end häirida sellest, et kusagil on külm. temal on tema päike ja päikeselaik ja elu on lill
pilti ei jõudnud teha, kiire oli.
aga lapsele tegin täna küll külmapüha. lihtsalt eile õhtul tundsin ise, kui vastikult külm oli ja ma arvan, et hommikul enne kaheksat oli sama hull.
kuigi täna ei olnud jälle tuult õnneks.