esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

vaikselt kodune

kõik normaalsed inimesed sebivad täna õues ringi. hoobilt tulevad pähe Kalamaja päevad, leivapäev Sadama turul, kirbukas, üks õhtune privaatsem õueüritus.. aga mina ei ole hetkel normaalne ja olen toas.
selge, et ühtegi sellist suurt käimist-toimetamist ma niipea ette ei võta. ja üldse, ma ei tea, kas ma ka tervena oleksin päris igal pool käinud – kuigi ilmselt enamuses nimetatud kohtades oleksin oma nägu siiski näidanud. üleüldse meenus hetkel Sadama turu grusiinide nämma šašlõkk; õhtul on ju ka grill ja värske salat, mis on üks mu lemmikkombinatsioone suvesöökidest 🙂
aga täna jään ilma, mis parata. kardan väga üle pingutada lihtsalt.
muidu on täna päris hea olla, no nii hea, kui saab. midagi väga ei valuta, ka see vasaku puusa liigutamise-peale-valu annab endast vähem märku. toimetan veidi ringi, istun mõned hetked ja siis jälle pikali. ema on mulle söögi valmis teinud, seda vaeva ka pole. aga ikka tahaks veel midagi muud, nagu ikka.

mingite minust mittesõltuvate asjade liikumist ootan ka, nädalaid juba.
ja mõtlen ikka, et peaks oma riidekapile uue, mugavama sisu tekitama. korvsüsteemi või midagi. jajah. unistamine on tasuta 🙂

kodus

täitsa kodus olen olnud juba täitsa mitu tundi. aeg läheb kiiremini, kui haiglas. aga veidi rohkem inimese tunne on ka. kuigi ikka lööb siia-sinna valu, liikumine on vaevaline ja iga liigutuse eel peab mõtlema.
selja tugivöö ostsin ka ära, arst kirjutas nö retsepti sellele ja sain oluliselt odavamalt sellega. hea seegi, muidu poleks küll osta jõudnud. haigus lööb niigi rahavood sassi ja ma ei taha selles mõttes (taas kord) järgmisele kuule mõeldagi. aga küll siis saab. sest haiguse eelis on ka see, et ma ei käi kusagil väga. kui, siis rahulikult jalutamas.

palatikaaslastest peaks ka kirjutama, täitsa huvitavad tüpaažid olid, aga hetkel ei jaksa mitte.

haiglasse

ongi need paar viimast päeva ülikiirelt lennanud ja nüüd on aeg end minekule sättida. ma pean veel poest läbi minema ja mõne õuna ostma, et oleks närimist. üldse ma ei kujuta tänast päeva ette, sest mul ei ole hea ei istuda ega lamada ja mida kurat ma seal siis päev otsa teen? käin treppidest üles-alla? mis kindlasti on kasulik, aga seda tundide kaupa teha.. ma ei tea.

üleeile roog tuli välja küll, aga ei ole olnud aega kirja panna.
laps ostis omale eile kaabu. triibulise. oeh.
aga mis siin ikka, tõmban saba rõngasse ja panen ajama. püüan siia ka mõne uudise vahel siis poetada.

laupäev, eelviimane kodupäev

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

päev pärast eilset

kaua ma siis eile kodunt ära olingi? 15 tundi. oeh. iseenesest ei olnud väga pingeline päev, aga põhimõtteliselt pidin siiski kogu aeg olemas olema ja asju pildile püüdma. ehk kokkuvõtteks olen siiski siiani väga-väga väsinud.
kui veel päeva esimesel poolel tundus, et jess, ma olen tubli, tuleb mingi söödav kogus pilte, siis õhtune peopool läks ikkagi käest ära ja pilte tuli neljakohaline arv. ehk tegelikult on see hullumeelne muidugi. samas muidugi on õhtuste piltide kaoprotsent ka üsna suur.

enne pinget

eelmise postituse peale ütles mitu tuttavat, et selliseid pilte ei tohi üles panna. nad ei olnud veel õhtust söönud 🙂
lohutan siinkohal endiselt, et see ei maitsenud üldse nii nagu oleks pidanud. sibulat oli ka vähem – sest ma ei tea, äkki on mu aknalaual ikka liiga palav, et sibul ei kasva? päev otsa päikest läbi topeltklaasi.. hmm..

aga homme, homme tuleb üks karm päev. ma tean, mis kell ja kus ma alustan, kuid ei tea, mis kell ja kus ma lõpetan. vähemalt saab selle eest täpselt sellist asu, nagu ma julgesin küsida. mida küll ei ole väga palju, arvestades pärast materjali läbitöötamisele kulunud aega, aga siiski piisavalt.
kui väsinud ma kojujõudmishetkel olen, ei kujuta ette.
ning ma ei tohi unustada oma tablette ometi. sest kuigi liikudes ja püsti on suhteliselt parem, võib see valu ikka ootamatult rünnata.

peabki mõtlema voodissepugemisele. nagunii vähkren vahepeal jälle valu küüsis ja mõistlik oleks üritada end maksimaalselt välja puhata.
ausalt, oleks selliseid otsi rohkem. ma võin kord-paar kuus end ribadeks tõmmata küll, kui muul ajal vabamalt hingata saan..

teatrist läbi MRT ja Sadama turu riiete sortimiseni

kultuuriline nädal on olnud. eile oli teatriõhtu Draamateatris, ‘Vihmatants’. nagu paljud teisedki on öelnud: nagu võiks olla suurepärane, aga ei ole. minu jaoks oleks asi töötanud ilmselt mingis teises võtmes. kuidagi pealiskaudseks jäi nagu, kuigi sümbolismi oli seal kuhjas. või siis polnud mina päris õigel lainel.
aga ma ei kahetse muidugi, et käisin.

täna hommikul käisin uuringus. imelik, et kui nt Diagnostikakeskus lubab MRTle teise inimese saatjaks kaasa ja lausa palub, et võtke oma muusika mingil kandjal kaasa, siis Merimetsas neid lõbusid ei ole. aga teisalt, kui mind hoiatati, et see on seal jube müra, siis ma kujutasin ette mingit kivipuurimismüra või sellist, nagu teeb see käeshoitav killustikutrampimismasin. noh sellist pidevat jõuramist, mida seal aga üldse ei olnud. erinevad vilelaadsed ja undavad hääled küll, pausidega, ja ilma sellise pideva jubeda taustamürinata. nii et silmad kinni lamades kannatas seal pool tundi omi mõtteid veeretada kenasti. peaks ütlema, et need hääled ise moodustasid vahepeal peaaegu et muusika. noh, sellise elektoonilise 😛

Sadama turule marssisin ka kohale. sõin grusiinlaste šašlõkki (3h tagasi ja kõht on siiani punnis) ja tõin nipet-näpet koju ka. rahvast oli ikka vähe. ma ei tea, kas asukoht loeb või mis? sest kraam on seal aus ja hää, kuigi mitte alati kõige odavam.

nüüd peaks oma riideid sorteerima.
arutasime naistepundis ja jõudsime järeldusele, et alustuseks tuleb teha kaks kuhja: mahub – ei mahu selga; siis tuleb mahub kuhi jagada omakorda kaheks: kannan – ei kanna. ja ilmselt tekib kusagile ka see kuhi, et ‘kannaks, aga ei mahu selga’.
edasi võib juba sorteerida värvi järgi ja siis osad värvid kokku pakkida ja otsustada, et sel hooajal kannan ainult kollast ja lillat, näiteks 🙂

pühad üle elatud

pikk nädalavahetus on kenasti sujunud. õue ja grilli on saanud, rongisõitu ja riisumist ja salatihakkimist ja koogitegu ja hm, veel igasugu asju. ehk siis mõnusalt ja meeldivalt on läinud. ning kevad tuleb suurte sammudega. nädala algul nägin hulgim sinililli Narva-Jõesuus, nüüd hulka lähemal. ja mis sellest, et mõnel pool veel natuke seda kõva lund on – küll see ka kaob.

aga et asi oleks täiuslik, oskasin ma kivipõrandal libiseda. ei suutnud täna mõelda, mis siis õieti jalga panna, muidugi ei leidnud sobivaid kingi (või õigemini need lemmikud on ürgvanad) ja panin siis ikka saapad, millel on mingi veider kontsaplekk. ma ju ometi tean, et nendega peab ettevaatlik olema ja ikka oskan teha mingi vale liigutuse, ühel jalal – ning muidugi maandusin, lätaki, paremale puusale. ehk sellele, mis siis praegu terve on olnud. parema käe randme põrutasin ka ära, sest see ilmselt puht reflektiivselt üritas esimesena maanduda. imekombel on küll nahak träpsud, aga verd väljas mitte. ja täiesti arusaamatul kombel murdus kaks vasaku käe küünt kah.
ning muidugi, see seljavalu, mida vahepeal tunda ei olnud, on selle kukkumise peale jälle platsis.
ja seda rida täiendab veel ohatis. salalik kevad, nagu ikka.
nii ‘tore’.

ja, lähiajal kulub veidi mulle pöidlahoidmist ära.

sinine sinine esmaspäev

mul olid jumala vinged mõtted, millest esmaspäeval blogida. no ja tulemus on see, et ma olen kohutavalt loppis ja unistan ainult padjast-tekist ning midagi asjalikku kirjutada ei suuda.
kui mul peaks mingi ime läbi tekkima mingi lõunauinaku-võimalus, siis võib-olla olen ma pärast natuke inimesem ja mõte hakkab jooksma. aga see on kõik ehk.

siiski, paar lapsesuu-rubriigi asja jaksan kirja panna. minu meelest paneb RM hetkel väga häid kilde ja täitsa teadlikult, pole selline pisilapse rumalus.

poeb mulle külje alla: ‘emme, sa lõhnad nii hästi.. nagu üks maitsev pasteedisai!’

joob limpsi-mahlasegu ja teeb ühe vägeva krooksu ning teatab mõtlikult: ‘mina olen küll üks suurkonnake – mitte keskkonnake’