haiglasse

ongi need paar viimast päeva ülikiirelt lennanud ja nüüd on aeg end minekule sättida. ma pean veel poest läbi minema ja mõne õuna ostma, et oleks närimist. üldse ma ei kujuta tänast päeva ette, sest mul ei ole hea ei istuda ega lamada ja mida kurat ma seal siis päev otsa teen? käin treppidest üles-alla? mis kindlasti on kasulik, aga seda tundide kaupa teha.. ma ei tea.

üleeile roog tuli välja küll, aga ei ole olnud aega kirja panna.
laps ostis omale eile kaabu. triibulise. oeh.
aga mis siin ikka, tõmban saba rõngasse ja panen ajama. püüan siia ka mõne uudise vahel siis poetada.

laupäev, eelviimane kodupäev

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

päev pärast eilset

kaua ma siis eile kodunt ära olingi? 15 tundi. oeh. iseenesest ei olnud väga pingeline päev, aga põhimõtteliselt pidin siiski kogu aeg olemas olema ja asju pildile püüdma. ehk kokkuvõtteks olen siiski siiani väga-väga väsinud.
kui veel päeva esimesel poolel tundus, et jess, ma olen tubli, tuleb mingi söödav kogus pilte, siis õhtune peopool läks ikkagi käest ära ja pilte tuli neljakohaline arv. ehk tegelikult on see hullumeelne muidugi. samas muidugi on õhtuste piltide kaoprotsent ka üsna suur.

enne pinget

eelmise postituse peale ütles mitu tuttavat, et selliseid pilte ei tohi üles panna. nad ei olnud veel õhtust söönud 🙂
lohutan siinkohal endiselt, et see ei maitsenud üldse nii nagu oleks pidanud. sibulat oli ka vähem – sest ma ei tea, äkki on mu aknalaual ikka liiga palav, et sibul ei kasva? päev otsa päikest läbi topeltklaasi.. hmm..

aga homme, homme tuleb üks karm päev. ma tean, mis kell ja kus ma alustan, kuid ei tea, mis kell ja kus ma lõpetan. vähemalt saab selle eest täpselt sellist asu, nagu ma julgesin küsida. mida küll ei ole väga palju, arvestades pärast materjali läbitöötamisele kulunud aega, aga siiski piisavalt.
kui väsinud ma kojujõudmishetkel olen, ei kujuta ette.
ning ma ei tohi unustada oma tablette ometi. sest kuigi liikudes ja püsti on suhteliselt parem, võib see valu ikka ootamatult rünnata.

peabki mõtlema voodissepugemisele. nagunii vähkren vahepeal jälle valu küüsis ja mõistlik oleks üritada end maksimaalselt välja puhata.
ausalt, oleks selliseid otsi rohkem. ma võin kord-paar kuus end ribadeks tõmmata küll, kui muul ajal vabamalt hingata saan..

teatrist läbi MRT ja Sadama turu riiete sortimiseni

kultuuriline nädal on olnud. eile oli teatriõhtu Draamateatris, ‘Vihmatants’. nagu paljud teisedki on öelnud: nagu võiks olla suurepärane, aga ei ole. minu jaoks oleks asi töötanud ilmselt mingis teises võtmes. kuidagi pealiskaudseks jäi nagu, kuigi sümbolismi oli seal kuhjas. või siis polnud mina päris õigel lainel.
aga ma ei kahetse muidugi, et käisin.

täna hommikul käisin uuringus. imelik, et kui nt Diagnostikakeskus lubab MRTle teise inimese saatjaks kaasa ja lausa palub, et võtke oma muusika mingil kandjal kaasa, siis Merimetsas neid lõbusid ei ole. aga teisalt, kui mind hoiatati, et see on seal jube müra, siis ma kujutasin ette mingit kivipuurimismüra või sellist, nagu teeb see käeshoitav killustikutrampimismasin. noh sellist pidevat jõuramist, mida seal aga üldse ei olnud. erinevad vilelaadsed ja undavad hääled küll, pausidega, ja ilma sellise pideva jubeda taustamürinata. nii et silmad kinni lamades kannatas seal pool tundi omi mõtteid veeretada kenasti. peaks ütlema, et need hääled ise moodustasid vahepeal peaaegu et muusika. noh, sellise elektoonilise 😛

Sadama turule marssisin ka kohale. sõin grusiinlaste šašlõkki (3h tagasi ja kõht on siiani punnis) ja tõin nipet-näpet koju ka. rahvast oli ikka vähe. ma ei tea, kas asukoht loeb või mis? sest kraam on seal aus ja hää, kuigi mitte alati kõige odavam.

nüüd peaks oma riideid sorteerima.
arutasime naistepundis ja jõudsime järeldusele, et alustuseks tuleb teha kaks kuhja: mahub – ei mahu selga; siis tuleb mahub kuhi jagada omakorda kaheks: kannan – ei kanna. ja ilmselt tekib kusagile ka see kuhi, et ‘kannaks, aga ei mahu selga’.
edasi võib juba sorteerida värvi järgi ja siis osad värvid kokku pakkida ja otsustada, et sel hooajal kannan ainult kollast ja lillat, näiteks 🙂

pühad üle elatud

pikk nädalavahetus on kenasti sujunud. õue ja grilli on saanud, rongisõitu ja riisumist ja salatihakkimist ja koogitegu ja hm, veel igasugu asju. ehk siis mõnusalt ja meeldivalt on läinud. ning kevad tuleb suurte sammudega. nädala algul nägin hulgim sinililli Narva-Jõesuus, nüüd hulka lähemal. ja mis sellest, et mõnel pool veel natuke seda kõva lund on – küll see ka kaob.

aga et asi oleks täiuslik, oskasin ma kivipõrandal libiseda. ei suutnud täna mõelda, mis siis õieti jalga panna, muidugi ei leidnud sobivaid kingi (või õigemini need lemmikud on ürgvanad) ja panin siis ikka saapad, millel on mingi veider kontsaplekk. ma ju ometi tean, et nendega peab ettevaatlik olema ja ikka oskan teha mingi vale liigutuse, ühel jalal – ning muidugi maandusin, lätaki, paremale puusale. ehk sellele, mis siis praegu terve on olnud. parema käe randme põrutasin ka ära, sest see ilmselt puht reflektiivselt üritas esimesena maanduda. imekombel on küll nahak träpsud, aga verd väljas mitte. ja täiesti arusaamatul kombel murdus kaks vasaku käe küünt kah.
ning muidugi, see seljavalu, mida vahepeal tunda ei olnud, on selle kukkumise peale jälle platsis.
ja seda rida täiendab veel ohatis. salalik kevad, nagu ikka.
nii ‘tore’.

ja, lähiajal kulub veidi mulle pöidlahoidmist ära.

sinine sinine esmaspäev

mul olid jumala vinged mõtted, millest esmaspäeval blogida. no ja tulemus on see, et ma olen kohutavalt loppis ja unistan ainult padjast-tekist ning midagi asjalikku kirjutada ei suuda.
kui mul peaks mingi ime läbi tekkima mingi lõunauinaku-võimalus, siis võib-olla olen ma pärast natuke inimesem ja mõte hakkab jooksma. aga see on kõik ehk.

siiski, paar lapsesuu-rubriigi asja jaksan kirja panna. minu meelest paneb RM hetkel väga häid kilde ja täitsa teadlikult, pole selline pisilapse rumalus.

poeb mulle külje alla: ‘emme, sa lõhnad nii hästi.. nagu üks maitsev pasteedisai!’

joob limpsi-mahlasegu ja teeb ühe vägeva krooksu ning teatab mõtlikult: ‘mina olen küll üks suurkonnake – mitte keskkonnake’

pühapäeva õhtul, väsinult

täiesti hullumeelne nädalavahetus. ma ei tea, kuidas need vahel sellisteks kujunevad, et pühapäeva õhtul on täiesti tappev väsimus peal.
eilne sorteerimine sai tehtud. sõbranna tuli appi just siis, kui mu olemine eriti kehvaks ära läks. äkilisi liigutusi ma teha ei saanud, aga juhendada küll. arvestades mu tervislikku olukorda sai eile üllatavalt palju ära korrastatud. raamaturiiulid said ka natuke normaalsema näo ja teo. puhtama ka.
õhtul magamaminek oli problemaatiline, ma ei julgenud eriti voodisse minna. lihtsalt nii kehv ja füüsiliselt ebakindel enesetunne oli.
aga lõpuks magasin üllatavalt hästi.
täna sai edasi sebitud. sest sorteerida ja koristada siin on. lisaks sai päris-sea-liha ära toodud, rattaga sõidetud, lapsega rulluisutatud, küpsetatud, kolmele tuttavale sorteeritud riideid jagatud, iseennast koristatud.. kindlasti midagi veel.
no ja muidugi ei ole kõik päris nii valmis, nagu ma plaanisin, sest on asju, mis ei sõltu ainult minust ja noh, ega teisi see eriti ei huvita, et mul oleks täna vaja mingid asjad ära teha. nii et mu abipalvele võib sülitada küll. selline asi just, mida ainult üks inimene teha saab. ning kõrvalisele inimesele pole ilmselgelt oluline, et ma tahan nädalavahetusega asjad kuskile maale saada.

täna õhtul arvasin, et olen kogu selle sebimise peale oma rohtude vahele (ma pole peale eilset julgenud võtta midagi ja selle suure tegutsemisega ei tule valu väga meelde – kuigi ta on olemas) olen ühe väikese siidri välja teeninud. poes muidugi pidin ikka ja jälle jõllitama, mis pagana jama siidri nime all müüakse, aga leidsin siiski ühe sobiva pudelikese. ning jah, muidugi, seda avades, kogu selle jahmerdamise peale, läks see ümber ja pool valgus välja. no ei ole vaja juua, ei ole.

ja just hetkel meenus, et mul oli kuri plaan nädalavahetusel paar CV-d laiali saata. oeh. no ei jõudnud. kuigi see ülks konkurss vist lõppebtäna. aga enam ei saada, sellest tuleb mingi jama muidu. ilmselgelt ei suuda ma enam korraliku kaaskirja tekitada.

asjaolude tõttu ei saa ma veel magama ka..

uudiseid meditsiinirindelt

tore, et täna ei ole mingi särava päikesega päev. nii olen saanud tegelda suurpuhastuse ja sorteerimisega. niivõrd-kuivõrd. sest läbi selle nädala peaaegu lakkamatult olnud valust sai siiber ja otsustasin, et võtan ikka selle tableti, mis valu ära võtab, minu enesetunde hinnaga.
ja see tablett igatahes mõjub. vähemalt selles osas, et mõni aeg peale sissevõtmis lõi olemise roppuimaseks ja iiveldus tuli ka platsi. järskud liigutused on out. seega midagi asjalikku hetkel eriti teha ei saa.
valu aga on endiselt kenasti alles. mul on rohkem kui siiber sellest ja kõige hullem on see, et ma ei saa mitte kui midagi teha ka, et seda ei oleks 🙁

rattahooaeg avatud

nagu öeldud, valutab jalg vähem, kui ma midagi teen. niisiis otsustasin tänagi seda tagaplaanil olevat väiksemat valu ignoreerida ja avasime rattahooaja. olime ära kauem, kui mõtlesime – pole veel kevadega harjunud.