Rubriik: päevakaja

jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.

ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.

hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.

tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..

tänaval jäi silma mingi reklaamplakat, kus mingil puhul lubati välja loosida laevapileteid neljale Soome. tore – kes soovib sinna kolida, leidku see kampaania ja proovigu õnne. sest seal ei olnud poole sõnagagi, et tagasipiletid ka komplektis on. uus tase.

laevapiletite asemel võiks lotopiletitega võita.
selle eelduseks oleks muidugi nende ostmine. teate küll, nagu tolles anekdoodis. kuna ma aga ei osta, siis ma just ei looda ka, et ma võidaksin 😛
aga äkki peaks saatuse korraks jälle proovile panema?
sest panuseid, suuri panuseid, on hetkel vägagi vaja.

ma unustan kogu aeg ära, et mu aastal 2003 aegunud tšillipulber on endiselt tugevama maitsega, kui enamik värskeid analooge poes. kust ma selle suure paki sain, pean kohe lausa meenutama. okei, meenus ka..
retsept hiljem.

kohustuslik kellakeeramishala: mulle ei sobi see ikka üldse. ei üht-ega teistpidi. igasugune ajataju kaob ära, uni on kehv ja kõik toimub nagu mingi udu taga. võinoh, peaaegu.
jah, ma tean, et tihti reisides on asi hullem – aga siis on see nö teadlik valik ja üleüldse, reis ei lähe arvesse 😛 aga just selline igapäeva ärasolkimine on nõme. mina, kusjuures, ei saa isegi õieti rutiinist rääkida.