taas üks kena päev

ma kohe ei tea.. imelik on ju jälle kirjutada, et kuigi kõik ei kulge päris nii, nagu võiks, on üldiselt asjad hästi. mõni pisiasi on praktiliselt sülle kukkunud (küsimise vaevaga), mõni uus uks on avanemas, mõtted liiguvad. tõesti, aeg muutusteks? elu ise ütleb seda mulle, röögib lausa, võiks öelda.
muidugi on kõigega natuke hirme. aga no kuradit, jänes šampust ei joo (ja julge hundi rind on haavleid täis :P). onju eksole?
aga edasiminekut ei tohi karta ka.

laps oli eile nii tubli, esines vahvasti. tema pala oli üle kahe minuti, nagu video pärast tunnistas.

millest ma nüüd pidingi..

mingi imelik vaba päev. mitte, et meil neid liiga palju oleks, aga tänane on selline veider küll. et kuna eile oli mingi angloameerika jooma-koomaõhtu, siis täna saab välja magada? või?

igatahes, pole midagi, paar tundi ajugümnastikat ka tehtud. sellist meeldivat. isegi kergelt tuikavast peavalust (eilsest veejoomisest või?) sain selle käigus lahti, oh imet.
ja taas kord kinnitus sellele, et vahel on vaja lihtsalt keegi appi võtta ja asjad liiguvad. seekord olin siis mina see abiline ilmselgelt. aga samas puudutab see kõik mind ka piisavalt. loodame-loodame! 🙂

see lõputu kevadkoristus.. vaikselt kuskilt nurgast alustasin. peab ära tegema. vaja elamine viisakaks saada. jajah. isuäratavalt viisakaks.
järgmine teema on riidekapp. vist. kui ma julgen..

eelmise nädala teenindusteemaline artikkel ilmus Õhtulehes. nõustun, nõustun. nii sellega, et naerata, ja sind teenindatakse meeldivalt kui sellega, et see teenindaja ilmselgelt saab ehk veelgi pisemat palka, kui mina, ja oluliselt rohkem sõimu, nii et mida tal ikka naeratada. aga kui ta püüab sinu naeratuse, siis muutub ka tema nägu.

tänane totter idee on failblogis. ega seal pakitakse jah kõik totratesse väikestesse ja õhukestesse kilekottidesse (mitte nagu meil), et peadki oma ostud mitme koti vahel jagama. ja kesse loll siis riidest kotti kasutab? parem üks plastikjunn juurde tekitada..

selle aasta tuulelohesoov on näiteks Bilboquetis. darth.. nämm!

kollane

need pole küll need lilled, millest ühe Kalevi kommipoe müüja omale sai. laps oli ühte kotti pannud natuke liiga erinevaid komme ja müüja sorteeris need lahkelt kahte osasse vastavalt sellele, kuidas kassast läbi lüüa saab.
lisaks oli seal üks šokolaadikoogipulber kaks ühe hinnaga pakkumises, nii et mu laps lõpetas just oma elu esimese koogiteo.
allahinnatud assortiikomme ei olnud, küll aga šokolaadi tervete metsapähklitega.. seda sai umbes pool kilo ära ostetud 😛 no ja nipet-näpet veel.

A.G.A.N.-is oli üks päris kena kleit, aga ma igaks juhuks ei proovinud. üldiselt on see Rotermanni aatrium üsna surnud koht, pole seal enam eriti ühtegi poodi. juustpood ja veinipood.. no ja äkki midagi veel. juustupood oli paksult rahvast täis, peab mingil teisel hetkel tagasi minema, et maitsta. samas lõunapoolsemaid juuste väga ei olnud – neid, mis hetkel natuke aktuaalsemad oleksid.
omakorda meenub selle peale, et pean mingi mõistliku hinnaga anšooviseaugu leidma..

grill-tšill. väike jala- ja seljavalu samas ei ole hea. aga – hoiabki maa peal. muidu varsti lendaks vist, totter naeratus suul 😛

jazzitramm

see päev on jälle lihtsalt kuskile ära läinud. ometi sai varakult alustatud.
kui ikka pole vaja, siis ma ei suuda väga omale ajaplaane koostada või ka mõttes tehtud plaanidest kuigi täpselt kinni pidada – vähemalt seni, kuni asi puudutab ainult mind.

näiteks Jazzkaare trammiprojekt sisustas oluliselt pikema aja, kui mõtlesin. no et sai peaaegu et linna tagasi sõidetud ka (laps, muide sõitiski, mina lahkusin ikkagi mingil hetkel).
kui ette teada, et selline asi (peamiselt improvisatsiooniline) toimub, siis on päris tore sõita. piletikontrollid käisid ka, selleks tuli joonelt üks MuPo-laul 🙂
mõne suvalise pealetulija ehmatas see asi muidugi ära küll. no ei olnud kusagil silti trammi küljes ju ka, et jazzitramm või midagi. mingi inimene vist isegi õiendas midagi, kuigi enamik siiski paistsid pealtnäha päris hästi toime tulevat.
müstilisem oli see, et kui tramm peaaegu Koplisse jõudis, hakkas hoopis trammijuht õiendama, et talle ikka ei sobi. ometi oli luba ja kokkulepe trammipargiga olemas (mida alustuseks ka juhile näidati). et tööandja ilmselgelt ei olnud informeerinud vastava trammi juhti toimuvast muusikaüritusest. pikk tramm, muusikud taga otsas.. nojah.
et Koplis sai siis tagasisõiduks kolitud teise, lühikesse trammi. selle juhiga räägiti kohe sotid selgeks ja korralikult ning mängiti juhi tellimisel ka bluusi. ja hiljem oli repertuaaris ka lastelauluke, kuna trammis oli mõnigi laps (no selline aiaealine).

igatahes, nagu juba aru võis saada, siis minu isiklik laps keeldus trammist lahkumast enne, kui muusikudki. ning leidis, et lahe sündmus oli.

kevad lõhnab kui kollased nartsissid.

kotitäis aed- ja puuvilju..

tihedale ja ülimalt vahvale nädalavahetusele järgnes üpris tihe esmaspäev. kuigi noh, võib mõelda, et mis seal siis ikka, ega seminaril istumine ei ole midagi väga hullu.
aga ikkagi väsitab ära, nii et nüüd leban laibana diivanil ja otsaees on mingi pinge. hiljem hakkan seda vaikselt lahendama.

seminari korraldajate poolel on pealegi kasulik olla. nii palju, kui mina olen korraldustega kokku puutunud, on süüa üle jäänud, nii ka seekord. mul oligi lillkapsavorm plaanis 😛

üleüldse, sain taas kinnitust, et peaks oma pilte sobrama ja osa ka müügiks üles viskama. sest selliseid meeleolu- ja toidupilte on ka vaja. peaks end ainult kätte võtma ja hakkama tegelema.
ning kuu lõpuks peaks mingeid asju välja printima, suurelt. sest .. ühepäevane näitus(-müük) oleks täiesti sobituv kõige muuga, mis niigi plaanis.

tellitud raamatud tiksuvad ükshaaval. kamba peale tuli väga soliidne tellimus, ma arvasin, et pannakse ühte kasti, heh, ei midagi. kuidagi totralt tobe tundub nii, aga eks nad ise teavad.

uued kingad olid üllatavalt mugavad. terve päev jalas ja jalad terved. konts, muide, oli kõrgusest hoolimata ebamugav. 5-naela-kingad..

puuviljad, raamat ja homme-magame-kaua.

jazz ja kaar

Jazzkaare ilm peaks olema päikseline 🙂 aga küll läheb ka, nagu ilmateade lubab.
muidugi, Jazzkaare telk on ohtlikult lähedal Sadama turule, aga küll ma selle ka kuidagi ära haldan.

siinkohal muidugi ma mõtlen, et kas sellise telgi heli on nüüd just nii hea, kui peaks (päris ‘tore’ on ju kuulda, kui Erm ütleb otse välja, et peale Sakala lammutamist on raske leida suurt saali, kus heli kõlaks jazzile sobivalt.. tõesti, vähemalt Nokia ja Saku suurhall on küll kohutavad kohad muusikaürituste jaoks), aga ilmselt nad ikka on selle korralikult läbi mõelnud. kurb on see, et mõnel esinemisel, kuhu tahaks, jääb käimata. aga teisalt ei saagi kunagi kõike, mida tahad. valikute küsimus siiski. seekordsete valikute juures lähtun lapsest ja tema huvist. küll ma ise jõuan veel.
hästi lahe on, et neil on ka tasuta üritusi linnaruumis. nii et tegelikult ei ole meie oma kava veel üldse päris paigas.

igatahes, igatahes. see mu noormees esineb ise ka maikuus paar korda. vat siis, kuidas nad kasvavad..
esmaspäeval Riigikogu lahtiste uste päevale pole mõtet pooleks tunniks temaga ometi minna. eriti arvestades sealsete koridoride pikkust. samas vaade kohvikust on päris kena.

kesknädal

hommikul vaatasin kalendrit, aknast välja ja jälle kalendrit. ahah.

eilsest jäin päris edukalt ellu. kuigi vahepeal oli üsna piinlik ka. aga siiski, koos kogu kahe kilo kuivatatud kikerhernestega olin lõpuks kodus. punane kleit aga kummitab. sõbranna vaatas pilti ja leidis, et see on nagu kaader mingist filmist. hmhm. suvaline kehva kvaliteediga moblaplõks. vat siis. aga Instagram oma filtritega, mis teevad ilusast pildist samasuguse kräpi, nagu mu mobla loomulikult teeb, on ju ka popp. elu ja asjad, ma ütlen..

selle kuu eestikeelse National Geographicu olen vist maha maganud. nüüd saan lapselt piki päid ja jalgu.
ahjaa, matemaatikakänguru pani mind imestama, ta oli oma vanuseklassis 71 punktiga 120st esimese kümnendiku peal umbes ning oma koolist parim. täiesti hämmastav. tegelikult ei ole see ju hea tulemus ometi. taustaks artikkel matemaatikaolümpiaadidest.
muusikalaager, kuhu ametlikult saab 11ndast eluaastast, lubab siiski tal osaleda, sest tase pidi piisav olema 🙂

15.25: NG siiski täiesti olemas. kleit kah. ja päike on väljas. aeg panna hautis tulele.

muusika ja pilt

põmmdi!
äratus tabas mind jälle täiesti ootamatult. nagu kõik need viimased.. x nädalat.
aga vähemalt ei juhtunud see, mida ma õhtul voodisse heites juba kartma hakkasin: et rohi mõjub ja just seda halvemat pidi. eiei, mitte kõrvalnähud, vaid tulemus võibki saabuda erinevalt. õnneks väikese toas ringijalutamise ja õigel küljel magamisega kadus valuhakatis ära.

eile õhtul pilli harjutades suutis laps mind üllatada. nimelt eilse raamatusaagi seas oli talle Jüri Arraku illustratsioonidega Suur Tõll, ise valis. minu jaoks olid Arraku piltidega raamatud lapse jaoks alati natuke jubedad, nende piltide stiil ja ekspressiivsus ei läinud mulle mitte. aga poisslaps on ilmselt tugevama närviga, igatahes tema suuresti piltide järgi valiski selle.
novot, ja nüüd pilli harjutama hakates võttis ja asetas ta selle raamatu noodipuldile ja ütles, et tema mängib täna Suurt Tõllu (enne oli läbi lugenud ka muidugi). ja mängiski! keeras aga lehti ja oli aru saada küll, kus on lahing ja kus Tõllu tapetakse. ja muuhulgas ütlen, et see muusika oli ka kuidagi arraklikult ekspressiivne.
kuna ma tean, et talle ei meeldi, kui tema harjutamisi salvestatakse, siis mul ongi sellest ainult mäluvideo 🙁 ja noote ta kirja ka veel ei pane, ilmselt ei oska. ehk et puhtalt noodid oskakski ehk, aga rütm jms (seal olid rütmimuutused ka sees ikka) oleks talle ilmselgelt liiga raske. no ja tema puhul on üsna tüüpiline, et ta ei julge alustada asjadega, mida ta ei oska; tahaks ikka kohe vingelt osata.
et ehk täiesti hämmastav oli ja mul jääb üle loota, et ta kunagi ikkagi suudab kirja panna.. küll ilmselgelt on see lugu siis teistsugune.

mõttelageduses on selgus.

as good as..

jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.

ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.

hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.

tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..