pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.
ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.
viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.
mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.
vähe sellest, et ma ise tänase päeva hullult koristades toas veetsin (heh, vabandades end välja valutava kurguga jms, mis takistasid õues tegutsemast), tõmbasin ma kaasa ka M.-i. ometi oleks võinud ta ju hoopis kaunist ilma nautida. aga selle asemel rabelesime siin tunde ja saime kastide kaupa asju siia-sinna toimetatud. oeh.
mitte et ma arvaksin, et see kokkuvõtteks mu tervisele hästi mõjus. oh ei! aga muidu enestundele kohe kindlasti.
kui nüüd aknad ka veel pesta..
õhtune külaskäik jäi ka nüüd ära muidugi. ei jaksa; ja arvata, et sel juhul oleksin homme ikka päris laip.
suvi on ees, küll neid kauneid õhtuid ja päevi veel tuleb. kuigi muidugi, maikuu on teistmoodi, selline värske rohelus.
reisiasjad on ka hakanud vaikselt (või lausa hooga) lahenema.
iseenesest hakkan ma juba jahisõitudega harjuma; tuul, lained, pritsimine ja väike kreen ei hirmuta. jahedus (muidugi ette teada) oli ebameeldivam. aga ma olin päris hästi varustatud, nii et ka sellest ei olnud probleemi.
maabudes tabasin korraga kaldal sõbranna, kleidiga redelil turnimas, et kaldas remondis olevasse (oma kolmandikku) jahti ronida 😛
seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.
kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂
mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.
ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..
ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.
aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..
näed siis, kuni ma sebisin ja toimetasin ja puha (mitu korda oli tunne, et neid asju ei jõua MITTEKUNAGI valmis – või olgu, homme – nüüd juba täna – õhtul kella kuueks ehk), on nimeserver vahelduseks jälle mu domeeni ära lahendanud. kuna kusagilt on siia flaikule link, siis ma olin natuke mures ka.
igatahes, äsja laekusin koju ja armas laps oli hoolivalt ka mu magamistoas kardinad ette pannud ja väikese tule põlema. peale sellist pikka närvilist päeva tõmbas see silma niiskeks küll.
mis seisus ma homme õhtuks olen, ei taha ma teada. ja ei mõtle ka sellele. eks kogu tiim pingutab ja mul on siiralt hea meel, et siiani kõik ilma suuremate probleemideta sujunud on.
– öeldi mulle juba. ilmselt siis olemegi, ma ka ei tea. vähemalt ei öeldud seda negatiivses mõttes.
aga keegi peab postiivses mõttes natuke hull ka olema.
suudaks ma seda ka raha sissetoovatel aladel olla, muidugi 😛
siis öeldi mulle veel, et ma olen ee.. toidukunstnik. oleks siis ainult..
igatahes, ma juba tunnen, kuidas mingi hulk närvirakke on teel kaduviku poole.
ja nagu ikka, on puudu üks ööpäev, suur mittenakkuv pann, õue gaasigrill pliidiplaadiga, hunnikutes pikendusjuhtmeid, korralik lava ja 250 kehtivat raha.
aga muidugi saame me hakkama sellega, mis on.
hullud naised ju.
natuke asjalik, natuke laisk, natuke ebameeldiv, natuke huvitav, üsna soe ja päikseline päev. hakka või uskuma, et suvigi on tulekul.
plussid ja miinused kogunevad peas. selle ja teise kohta. väga kummaline aeg. ei, mitte ameerika raudtee, pigem mikser. ehk et kõike ja segamini.
ometi on sellel kõigel mingi aimatav suund. soovitud suund.
laps küsis, miks on kolmapäev kesknädal, kui tegelikult on selleks neljapäev. aga tööpäevade järgi on kolmapäev. mis neist kiirelt mööduvatest puhkepäevadest ikka lugeda 😛
ma lihtsalt ei viitsinud otsida ega ka midagi originaalsemat välja mõelda.
bussis oli hulk tüüpe varustatud grigori lintidega või mis nende nimi on. ebameeldiv. kes küll käsib neil siin elada?
aga immigratsioon ja kõik seonduv on keeruline ning hell teema, mida ma parem ei torgi. mitte, et mul arvamust ei oleks.
ekskursioon ja maakuulamine. ja kõik need muud plaanid.
lapsed (nii suured kui väikesed) tulid üldiselt kenasti toime. kes millega. positiivsed emotsioonid on ülekaalus. imeline vana aed, tuuletu ja päikest täis. niuts. aga ma tajun ka, et omad miinused on sealgi.
sellisel päeval, nagu täna, tundub peaaegu kõik võimalik. mingis mõistuse piires siiski. jalad maas.
eks homne tümitab mind natuke maa sisse ka. aga see paistab siis.
on asju, mis ei ole liikunud nii, nagu peaks, mõni asi aga liigub liiga vääramatult, et üldse kahelda. lõpuks saab kõik täpselt paika, teadagi.
mõned hetked tahaks igaveseks talletada. ‘see on ju sinu aia tagune’, ütles M. autot manööverdades. hetk hiljem oleme sel terrassil, kuhu võikski end unustada.
jajah, mitu salatit. ükspäev tegin ise ja täna sõin kuskil mujal. et ehk see tänane, no ma ei tea. ütleme nii, et oli huvitav, aga hinna-kvaliteedi suhe ei olnud kohe üldse paigas. selle raha eest oleks võinud kuidagi vingem olla. visuaalselt kusjuures oligi, aga kui vaadata, mida ja kui palju (vähe seal oli).. äh, olgu siis. piisava hulga saiaga sai kõhu täis 😛
juustupoes oli ka täna palju rahvast. ma küll ajasin lausa juustunoa maha, aga ikka ei olnud aega neil meile tähelepanu pöörata. jalgu trampima ei hakanud ka. tegelikult on ikka nukker, no ilus ruum see Rotermanni kvartal, aga aatrium on küll üsna välja surnud.
Sadama turg, nämm-nämm (ja nutt rahakotis). basiilikule on rosmariin ka seltsiks nüüd. ‘viige rosmariin suveks õue’, soovitas tädi.. no pekki, ma ei saa selleks suveks seda õue ju ometi!
trammist väljudes lõin vasaku põlve ära. mõtlesin, et ah, mis seal ikka, aga täitsa valutab. eks värvub siniseks ka.
koduse pardisalati retseptipõhi on pärit blogimaailmast, nagu ikka. koguseid ma väga ei passinud, põhjaks on ee.. rooma salati ja frillice segu. ja kuna see pidi lapsele minema õhtusöögi pähe kirja, siis sai pardirasva sees eelnevalt keedetud kartulit ka praetud ja salatile lisatud. värske kurgi jupp sai ära pandud. sibul oli valge (juurdlesin isegi tükk aega porru üle, aga jäi sibul).
igatahes. eile sai ära tehtud, planeeritud 11-15 tööpäev venis paar tundi pikemaks, pärast veel jupp seltskondlikku suhtlust ka.
väga tõhus päev oli. kuigi see koristatud nurk kaugelt ei paista üldse palju puhtam. aga endine putkaalus on silmnähtavalt kenam. kahju, et sinna ei tule see terrass, mis me lootsime. aga kohalikud ütlesid, et need mehed, kes selle puhtaks tegid, on kangelased.
aiavärvimine – osa jäigi värvimata. samas, arvestades, et värvi saime niisama ehk aitähi eest, on ju vahva, et niigi palju sai. natuke pikendab selle aia agooniat, nagu me naersime.
kaks kärutäit sodi läks Paljassaarde. kummaline, et info järgi peaks seal olema põhimõtteliselt praktiliselt kõige vastuvõtt tasuta, reaalsus oli see, et pidime üllatuslikult maksma. nojah, ega meil ei olnud see värk väga sorteeritud, samas, ma ei tea.. et siis imestame, miks sodi loobitakse igale poole? tegelikult jäi üks hunnik meist ka veel ma ei tea mida ootama. sest jäätmejaam lihtsalt pandi kinni.
vingeim üritus oli bussipeatuse kraamimine. põhimõtteliselt oleks võinud seda ka performance‘na esitleda. bussi ootaval rahval oli kindlasti väga tore. juttu tehti ka. saime muuhulgas palju väärtuslikku tagasisidet. selgub, et kui sa ikka internetis ja sotsiaalvõrgustikes ei ole, siis jääb suur osa infot saamata. ehk et mulle võivad igasugused flaierid ja asjad tunduda tobedad, aga suurele hulgale on need olulised. või siis jah, igasugused plakatid ja muu selline.
võtsime teadmiseks.
peatuse saime ka puhtaks. põrandaharjaga sai tänavat koristatud lausa. nagu üks osaleja ütles: ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee.
lahe, et mõned liitusid meiega nö jooksvalt. ja kummaline, et osad, kes samas elavad, olid väga ignorantsed, et mismõttes nemad nagu peaksid midagi tegema.
see on ka kummaline, et suurem osa majast on tühi. ometi on tegu ju hinnatud piirkonnaga. et üüritagu siis välja või midagi. arusaamatu mu jaoks.
hiljem sai trammis suurt kuud vahitud ja JubeJussi juures lapse lõõtspilliimprovisatsioone kuulatud.
ning väga palju mõtteid ja ideid kogunes ka. võiks öelda, et mõttetalgud käisid muude talgutega koos 😛
