musikaalne või mitte?

isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.

üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.

pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.

eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.

juunikuu esimene postitus

vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.

selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.

tahaks juba mujal olla.

temperatuurilangus

kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.

teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.

üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂

gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.

pühapäev

pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.

ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.

viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.

mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.

kompa, mh, on ikka paigast ära täiega.

kevadtõbise laupäev

vähe sellest, et ma ise tänase päeva hullult koristades toas veetsin (heh, vabandades end välja valutava kurguga jms, mis takistasid õues tegutsemast), tõmbasin ma kaasa ka M.-i. ometi oleks võinud ta ju hoopis kaunist ilma nautida. aga selle asemel rabelesime siin tunde ja saime kastide kaupa asju siia-sinna toimetatud. oeh.
mitte et ma arvaksin, et see kokkuvõtteks mu tervisele hästi mõjus. oh ei! aga muidu enestundele kohe kindlasti.
kui nüüd aknad ka veel pesta..

õhtune külaskäik jäi ka nüüd ära muidugi. ei jaksa; ja arvata, et sel juhul oleksin homme ikka päris laip.
suvi on ees, küll neid kauneid õhtuid ja päevi veel tuleb. kuigi muidugi, maikuu on teistmoodi, selline värske rohelus.

reisiasjad on ka hakanud vaikselt (või lausa hooga) lahenema.

kordaläinud päev 🙂

päev puhkamiseks

iseenesest hakkan ma juba jahisõitudega harjuma; tuul, lained, pritsimine ja väike kreen ei hirmuta. jahedus (muidugi ette teada) oli ebameeldivam. aga ma olin päris hästi varustatud, nii et ka sellest ei olnud probleemi.

maabudes tabasin korraga kaldal sõbranna, kleidiga redelil turnimas, et kaldas remondis olevasse (oma kolmandikku) jahti ronida 😛

tegime veelkord ära!

seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.

kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂

mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.

ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..

ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.

aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..

ühe pildi suutsin ka teha.

enne suuri masse..

ööö..

näed siis, kuni ma sebisin ja toimetasin ja puha (mitu korda oli tunne, et neid asju ei jõua MITTEKUNAGI valmis – või olgu, homme – nüüd juba täna – õhtul kella kuueks ehk), on nimeserver vahelduseks jälle mu domeeni ära lahendanud. kuna kusagilt on siia flaikule link, siis ma olin natuke mures ka.

igatahes, äsja laekusin koju ja armas laps oli hoolivalt ka mu magamistoas kardinad ette pannud ja väikese tule põlema. peale sellist pikka närvilist päeva tõmbas see silma niiskeks küll.
mis seisus ma homme õhtuks olen, ei taha ma teada. ja ei mõtle ka sellele. eks kogu tiim pingutab ja mul on siiralt hea meel, et siiani kõik ilma suuremate probleemideta sujunud on.

hullud naised

– öeldi mulle juba. ilmselt siis olemegi, ma ka ei tea. vähemalt ei öeldud seda negatiivses mõttes.
aga keegi peab postiivses mõttes natuke hull ka olema.
suudaks ma seda ka raha sissetoovatel aladel olla, muidugi 😛
siis öeldi mulle veel, et ma olen ee.. toidukunstnik. oleks siis ainult..

igatahes, ma juba tunnen, kuidas mingi hulk närvirakke on teel kaduviku poole.
ja nagu ikka, on puudu üks ööpäev, suur mittenakkuv pann, õue gaasigrill pliidiplaadiga, hunnikutes pikendusjuhtmeid, korralik lava ja 250 kehtivat raha.
aga muidugi saame me hakkama sellega, mis on.
hullud naised ju.

nigulapäev

natuke asjalik, natuke laisk, natuke ebameeldiv, natuke huvitav, üsna soe ja päikseline päev. hakka või uskuma, et suvigi on tulekul.
plussid ja miinused kogunevad peas. selle ja teise kohta. väga kummaline aeg. ei, mitte ameerika raudtee, pigem mikser. ehk et kõike ja segamini.
ometi on sellel kõigel mingi aimatav suund. soovitud suund.

laps küsis, miks on kolmapäev kesknädal, kui tegelikult on selleks neljapäev. aga tööpäevade järgi on kolmapäev. mis neist kiirelt mööduvatest puhkepäevadest ikka lugeda 😛
ma lihtsalt ei viitsinud otsida ega ka midagi originaalsemat välja mõelda.

bussis oli hulk tüüpe varustatud grigori lintidega või mis nende nimi on. ebameeldiv. kes küll käsib neil siin elada?
aga immigratsioon ja kõik seonduv on keeruline ning hell teema, mida ma parem ei torgi. mitte, et mul arvamust ei oleks.

kas Neikid resto nimi tuleb sõnast ‘naked’?