nojah, enamik vist saab siiski. ma arvan, kuna nad pole ammu käinud. ja piiriäär ei ole ka ‘päris’.
igatahes, kui sülle potsatas igati soodne võimalus Saulkrasti jazzi ajaks siia kusagile Saulkrasti ja Riia vahele saada, siis ei tasu ometi saatusega mängida 🙂 Riiat on seekord vähe, Saulkrastit palju. päikest jagub ka.
tundub, et ongi tihe suvi ning tõesti, paljud head asjad elus on peaaegu tasuta. ning tänud CV-le ja J-le, kes mulle nö avanssi võimaldasid 🙂
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai.
Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.
hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.
kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛
pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).
laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.
muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.
pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.
ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂
no ei ole ju täiskuuaeg, miks siis kohati tundub, nagu oleks?
magamisega on mingi jama. mõned ööd oli palav, aga nüüd on jälle see näriv valu, mille põhjust ma küll tean. kui täna ka tunda annab, siis tegelen valuvaigistitega. sest ei jaksa muidu ju. täna konkreetselt tunnen, et mu päev kannatab seetõttu.
juba mõni aeg tagasi suhtlesin mobiilioperaatoriga, et vahetaks paketti. pidevalt tulevad ju uued ja soodsamad. no ja siis saan vastuse, et mingi karm paketivahetustasu lisandub. et nagu mismõttes? kui ma lähen konkurendi juurde, saan enamvähem samad tingimused + mingi uue liituja boonuse ja ilma mingi lisatasuta. ehk endiselt sidefirmad ainult tahavad omale ‘uusi’ kliente peamiselt.
aga lõpuks sain siiski vastuse, et kuna ma olen pikaajaline klient, siis tullakse mulle vastu ja sain mõistliku pakkumise.
tegelikult oleks nüüd juba vaja midagi koos telefoniga. aga ma ei hakka asja lõhki ajama ka.
meeleolu hoidmiseks natuke vikerviise:
novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.
Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.
tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada!
(ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )
aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..
Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.
tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.
muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?
P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛
nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.
aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.
‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.
‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.
miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.
eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.
üldiselt, raamat ootab..
P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?
minu meelest on suvi täies hoos. ei taha mitte olla seal, kus eelmisel suvel oli 100 päeva üle +35 kraadi sooja (ja umbes juulist rohelist muru ei ole, sest kuiv on) või seal, kus on üle aastate soe juunikuu, oli vähese vihmaga talv ja nüüd suured tulekahjud. siin on väga mõnus.
nagu ka see nädalavahetus näitas. juulikuu algus. see kummaline juuli..
aga jah, eilsest ei ole ühtegi pilti, sest suurt kaamerat ma ei viitsi igale poole tassida ja väike, noh, on küündimatu. ja võõraste sulgedega ma end ehitama ei hakka. kuigi seed laud oli nii ilus ja isuäratav. teisalt, ei ole vaja söögipilte hetkel.
mul on isegi uus kaamera välja vaadatud, aga kui ma kunagi selle jaoks raha kokku peaksin isegi saama, siis on juba nagunii midagi muud vaja.
tasuta Jazzon mahtus nendesse päevadesse isegi vähem, kui oleks tahtnud. pole parata.
see mis oli, oli hea 🙂
noh, õhtu lõpuks naljatasime, et päris kena jõul oli, kuigi kuusk oli puudu ja lumega ka kehvasti 😛
ei, tore oli. ei juhtu ju midagi, kui ei ole õues lõket ega grilli. traditsioonid või asjad.. vahel võib ju teistmoodi. üldse hakkavad mulle sellised nö kohustuslikud pühad aina enam ja enam vastu. olgu, natuke ja midagi, just et oleksid kodused traditsioonid – aga et mingi hull möll, mkm.
muuhulgas sain ma taaskord kinnitust sellele, et need kell 22 algavad üritused-kontserdid, mida on nagu aina rohkem, kaotavad mingi osa maksujõulist publikut (eiei, ma ennast ei loe väga maksujõuliste hulka). sest selline enamvähem keskealine (no nagu mina) töötav inimene ei viitsi enam reeglina õhtul kella 22ks end kuskile vedada. jajah, nende üritustega on ju ka see, et ega siis kell 22 ei hakka veel jämm pihta tavaliselt pealegi, vaid veel hiljem. tore oli tõdeda, et ma ei ole mingi hull erand, kes imestab, et miks ei võiks varasemaid üritusi olla rohkem.
või et e-luger on lugemiseks ikkagi parem, kui mingi tahvelarvuti. aga see on teine teema juba.
igatahes.
just.
et ma elan, onju.
tundub, et puhkus hakkab. ma tean küll, et enne jaani ei puhata, sest keskmise inimese jaoks ei ole veel suvi. ja teadagi, juulikuu raban ma töötada (ja siis sealt vahelt nii palju ikkagi ringi käia, kui võimalik – plaane on ju üle pea!). aga oma valik. sisuliselt on töö rohkem puhkamine kui puhkus 😛
nojah, igatahes. lähimatel aegadel olen ma siin ilmselgelt vaiksem.
lohetamiseks on liiga tuuline.
pitsatasku jaoks mitte.
some people just bring out worst in me. probably I need it sometimes – not to forget those dark sides.