no ei ole ju täiskuuaeg, miks siis kohati tundub, nagu oleks?
magamisega on mingi jama. mõned ööd oli palav, aga nüüd on jälle see näriv valu, mille põhjust ma küll tean. kui täna ka tunda annab, siis tegelen valuvaigistitega. sest ei jaksa muidu ju. täna konkreetselt tunnen, et mu päev kannatab seetõttu.
juba mõni aeg tagasi suhtlesin mobiilioperaatoriga, et vahetaks paketti. pidevalt tulevad ju uued ja soodsamad. no ja siis saan vastuse, et mingi karm paketivahetustasu lisandub. et nagu mismõttes? kui ma lähen konkurendi juurde, saan enamvähem samad tingimused + mingi uue liituja boonuse ja ilma mingi lisatasuta. ehk endiselt sidefirmad ainult tahavad omale ‘uusi’ kliente peamiselt.
aga lõpuks sain siiski vastuse, et kuna ma olen pikaajaline klient, siis tullakse mulle vastu ja sain mõistliku pakkumise.
tegelikult oleks nüüd juba vaja midagi koos telefoniga. aga ma ei hakka asja lõhki ajama ka.
novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.
Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.
tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada! (ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )
aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..
Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.
tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.
nahkkotikese meisterdamine
suvehaldjas
puhkehetk triibuvaibal
must kass, valge lill
Vaimu tänav
Lillefestival / puhkeaed
osa päeva saagist
muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?
P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛
nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.
aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.
‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.
‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.
miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.
eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.
üldiselt, raamat ootab..
P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?
minu meelest on suvi täies hoos. ei taha mitte olla seal, kus eelmisel suvel oli 100 päeva üle +35 kraadi sooja (ja umbes juulist rohelist muru ei ole, sest kuiv on) või seal, kus on üle aastate soe juunikuu, oli vähese vihmaga talv ja nüüd suured tulekahjud. siin on väga mõnus.
nagu ka see nädalavahetus näitas. juulikuu algus. see kummaline juuli..
aga jah, eilsest ei ole ühtegi pilti, sest suurt kaamerat ma ei viitsi igale poole tassida ja väike, noh, on küündimatu. ja võõraste sulgedega ma end ehitama ei hakka. kuigi seed laud oli nii ilus ja isuäratav. teisalt, ei ole vaja söögipilte hetkel.
mul on isegi uus kaamera välja vaadatud, aga kui ma kunagi selle jaoks raha kokku peaksin isegi saama, siis on juba nagunii midagi muud vaja.
tasuta Jazzon mahtus nendesse päevadesse isegi vähem, kui oleks tahtnud. pole parata.
see mis oli, oli hea 🙂
noh, õhtu lõpuks naljatasime, et päris kena jõul oli, kuigi kuusk oli puudu ja lumega ka kehvasti 😛
ei, tore oli. ei juhtu ju midagi, kui ei ole õues lõket ega grilli. traditsioonid või asjad.. vahel võib ju teistmoodi. üldse hakkavad mulle sellised nö kohustuslikud pühad aina enam ja enam vastu. olgu, natuke ja midagi, just et oleksid kodused traditsioonid – aga et mingi hull möll, mkm.
muuhulgas sain ma taaskord kinnitust sellele, et need kell 22 algavad üritused-kontserdid, mida on nagu aina rohkem, kaotavad mingi osa maksujõulist publikut (eiei, ma ennast ei loe väga maksujõuliste hulka). sest selline enamvähem keskealine (no nagu mina) töötav inimene ei viitsi enam reeglina õhtul kella 22ks end kuskile vedada. jajah, nende üritustega on ju ka see, et ega siis kell 22 ei hakka veel jämm pihta tavaliselt pealegi, vaid veel hiljem. tore oli tõdeda, et ma ei ole mingi hull erand, kes imestab, et miks ei võiks varasemaid üritusi olla rohkem.
või et e-luger on lugemiseks ikkagi parem, kui mingi tahvelarvuti. aga see on teine teema juba.
tundub, et puhkus hakkab. ma tean küll, et enne jaani ei puhata, sest keskmise inimese jaoks ei ole veel suvi. ja teadagi, juulikuu raban ma töötada (ja siis sealt vahelt nii palju ikkagi ringi käia, kui võimalik – plaane on ju üle pea!). aga oma valik. sisuliselt on töö rohkem puhkamine kui puhkus 😛
nojah, igatahes. lähimatel aegadel olen ma siin ilmselgelt vaiksem.
lohetamiseks on liiga tuuline.
pitsatasku jaoks mitte.
some people just bring out worst in me. probably I need it sometimes – not to forget those dark sides.
isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.
üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.
pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.
eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.
vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.
selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.
kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.
teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.
üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂
gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.
