selline kena muinsuskaitseobjekt Hiiumaalt.
muu kirjutamiseks olen ma liiga väsinud.
Rubriik: päevakaja
peamiselt telefonijutt
aga alustuseks natuke arvutist ka: vahtisin tükk aega, et misasja ikoon on desktopil lepatriinu, kenasti teistega reas ja siis tabasin ära, et see on hoopis taustapilt 😛 ise olen kõik niimoodi paigutanud, aga no möödaminnes vaadates petab ikka ära küll.
avastasin, et lapse android-telefoni juures on kõige ebameeldivam see, et igasugune võrgukasutus tuleb tont teab kust kinni keerata. jah, nett on küll paketitasus, aga ei ole ju mõtet hoida sees, et mõni programm saaks vahepeal end lihtsalt uuendada. akut sööb ka et ehk selle taustal saan ma aru küll, miks uuemate nutikate omanikud on hädas, et jube kiirelt saab aku tühjaks. ning et selle netinduse kinnikeeramine ei ole mingi lihtne liigutus, olen ma juba ka netimaailmast aru saanud, nii mõnigi on tunnistanud, et ei leia õiget kohta. wifi käib üsna lihtsalt, kõik muu mitte niiväga.
igatahes midagi me tegime siiski. ma ei tea, kas see on kõige mõistlikum võimalus, aga ma ei saanud paremat nõu ka kuskilt. ka mmsi saatmiseks peab ta nüüd enne kuskile menüüdesse sukelduma. ilmselgelt peab olema mingi mugavam võimalus, aga jah..
no ja kui ma sain siin mingitelt inimestelt võtta, et ma tahan osta kehva pildiga uut telefoni (no nagu mu vanal telefonil oleks mingi superpilt või nagu mul oleks vaja mingit superpilti?), siis mulle hakkab omale tunduma, et olulisimaks kriteeriumiks hakkabki saama see netiteema hoopis. imho on mu vanakesel see väga hästi lahendatud, nimelt küsib iga kord mingi netti vajava rakenduse avamisel, et kas võib netti minna ja kui jah, siis millist võrku kasutab, ladudes seejuures mulle nimekirja saadaolevatest wifidest ja mobiilsetest ühendustest. et ehk ei roni lambist ise kusagile ja mulle see sobib.
kuigi paljude jaoks on see ilmselgelt täiesti arusaamatu probleem. et vahet ju pole, kui nagunii maksan.. aga ma ei näe vajadust pidevalt tarbida teenust, mida tegelikult ei ole pidevalt vaja.
kui kirbukale kummikud olid liiast (noh, lõpuks ostsin sõbranna kingad ära, mis meie oma letis müügis olid :P), siis paistab, et tänased kummikud ikkagi õigustavad end. kuigi kipun ju olema nii, et kui on kummikud ja suur vihmavari, siis neid ei lähe vaja. Murphy vms.
pühapäev, augustilõpp
kogu üleüldise väsimuse, loppisoleku ja hommikuse ärrituse (ikka üleväsimusest, ma arvan) kiuste kujunes päev tegelikult väga kenasti. tõusvas joones, võiks öelda.
inimesed mu ümber tegid päeva. paar väikest head liigutust, natuke kaasamõtlemist, veidike tunnustust.. ei olegi palju vaja ju 🙂
hautis emme aia saadustest ning viimaste Marjasoo mustikatega õuna-mustikapirukas külalistele.
ja need mõnusad kolmehambulised naeratused mu diivanil..
‘ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head’
aitäh, A. ja A. ja V. ja M. ja E. ja teised ka 🙂
jazzi, kirbukat ja tont teab, mida veel
mitu üpris väsitavat päeva lööb lõpuks juhtme kokku. põhimõtteliselt tahaks tänase päeva lihtsalt maha magada. aga muidugi ei saa.
üleeilne Tabasalu Jazz ei olnud algul üldse paljutõotav. kohutav hoovihm tuli nii kolmveerandtund enne ürituse algust ja maa sõna otseses mõttes lirtsus jalge all. kummikuid meil muidugi ei olnud. algul oli aga vähe rahvast ja õnnestus telgi alla end sisse seada.
hiljem tuli seda kohta juba hoida, sest rahvast kogunes Ultima Thule ajaks metsikult palju. väikeseid vihmasabinaid tuli ka vahele, suurt õnneks rohkem mitte.
seekord lõppes varakult ka, jõudsime isegi Prismast veel läbi. poeg sõi kohapeal mingi burksi ära, sest 6eurost šašlõkki me osta ei raatsinud. eriti peale seda üsna odavat ja head, mis me Saulkrastis sõime. aga äkki oleks pidanud, oleks kahele jagunud ja võib-olla parem olnud, kui see burks, mida laps üldse ei kiitnud. näksidega oli ka halvasti, lihtsalt ei olnud neid. okei, oliivid olid. kui laps neid üsna lõpupoole ostis, siis selgus, et ta oli esimene oliivide ostja. tore 😛
muusikaga läks aega, et kuidagi sisse elada. tegelikult siiski, algusega ei olnud ka probleeme. aga kusagil tekkis mingi väike häire ja vahepeal läks muusika minust kuidagi mööda.
eilne päev möödus Telliskivi Kirbufestivalil.
algselt oli plaan, et viin oma kotikese asju sinna, natuke olen, tulen koju, käin veel Professorite külaseltsi üritustel ja korjan õhtul asjad kokku. aga läks nagu läks ning ma olin kirbukal terve päeva. laps oli ka üsna pikalt. see vähemaganud laps, kes tegelikult vahepeal natuke mitteadekvaatselt käitus. teiste ees oli nats piinlik. st lapsega oli seda enam algne mõte, et käib ringi peale ja läheb koju. aga kuna ma ise olin ka päris loppis, siis ei olnud minust poisi minemasaatjat.
iseenesest oli tore, oma kindel kamp, ostjad üldiselt normaalsed. see kava küll vahepeal häiris, me olime üsna lava lähistel. et kõik ei olnud väga tore. aga eks ka siin oli oma osa mu väsimusel.
nendest asjadest, millest ma tahtsin tingimata lahti saada, sain ka. umbes pooled tulid koju tagasi.
olime kõik üsna üllatunud, et kogu aeg on hala, et poiste riideid ei ole – meil oli kamba peale neid päris hea hulk, aga ära läks vähe. ilmselt panen jäägid (peale seda, kui tuttavad on veel üle käinud) lihtsalt ostasse vms müüki. varem või hiljem läheb ikka kaubaks.
pilte ei ole. ma tegin küll, aga see uus kaamera teeb ilmselgelt praaki. isegi kehv ja odav uus kaamera (ja see ei ole ürgaegne mudel ega kõige odavam kaamera) ei tohiks sellist kräppi toota.
mere äärde õhtul ei jõudnudki. puhtfüüsiliselt lihtsalt.
hautise ja magusa piruka kokkukeeramise aeg. mitte omavahe, eraldi ikka.
ma tean, et ükskord ma puhkan nagunii! 😛
maisipäev
kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.
eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud 🙂 (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)
lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema 😛 see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.
puhata ja mängida on vist palju soovitud
eile hommikul olin seda meelt, et ongi tore vihmane ilm, nokin kodus asju teha. no et vahelduseks võiks ju vaikselt neid asju ka teha, milleks suvel pole oluliselt aega olnud (või kui on, siis olen lihtsalt hinge tõmmanud). puhata tahaks ju.
aga jälle, teadagi.
viidi linnast välja sünnipäevale ära.
kui kõik on nii ära orgunnitud, et tõesti on vaja ainult autosse istuda, no kaua sa siis ikka üritad väita, et ei tule.
pärast oli ikka täitsa hea meel ka. väga vahva oli. lisaks need seened, mis väikesel ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäigul üles korjatud said. ning praelesta juurde sobis seenekaste küll ka 🙂
ega täna palju targem olnud.
naersin juba, et ma ootan sügist. saaks ometi natuke rahulikuma elu peale. sest suvel pole küll puhata ja mängida saanud. samas defineerimise küsimus: puhkus ei pea olema füüsiline puhkus. ja rutsiinist välja olen ma saanud ometi küll ja küll.
.. kursused, ikkagi..
laki kuivamise vahele
ega jah, kuni põrandalakk kuivab, polegi suurt midagi teha. isegi õue ei saa, sest kõik vähegi viisakamad riided on ju seal toas, kuhu nüüd ligi ei saa 😛
aga olgu.
alustame siis sellest, et seda uut kaamerat vaadates meenus mulle, et jah, edevad vidinad. selge see, et enamasti loeb kvaliteet ja minu vajadustele vastamine, aga kuskilt nurgast mõjub ikka ka disain. et kui asi mulle välimuselt kohe üldse ei meeldi, siis ma seda ei vaata ka, kuni on mingigi valikuvõimalus.
ja võimalusel hangin ikka ilusama (minu jaoks ilusama siis, see on subjektiivne) asja.
ning ei saa salata, ma nutan siiani taga oma eelmist telefoni. praegunegi tahab tegelikult ju väljavahetamist ja olgem ausad, nende nutikate disainid on üks hullem kui teine (okei, ilmselt paar erandit leiab), lisaks on enamus neist üsna suured. onju, mulle ju Galaxy III oma omadustelt meeldib, aga no vabandust, ilge lärakas on (ja roppkallis mu jaoks muidugi ka).
aga tagasi selle eelmise telefoni juurde.
ma julgen nimelt väita, et see on üleüldse üks ilusamaid telefone, mis ma näinud olen. lisaks oli mugav ka. olgu, ilmselt tänapäeval tahaks natuke rohkem ühelt telefonilt.. aga ikkagi.
no on ju ometi ilus? see kaanel kumav info eriti kohe.
ja veel, mul on muidu päris palju asju punase või oranžiga (Siemens, üle-eelmine enne seda SE-d nt), siis näe, see telefon oli sinine, fotokas on sinine ja praegune telefon on ka valge kerge sinisega.
aga tagasi tänasesse päeva.
kuna ma tahatuppa ei saa, ronisin lae alla, lapse voodisse, selga puhkama. kass, kes on niigi solvunud, et tema ka minu voodikesele, vähe sellest, kas suurde tuppa, ei saa, pistis mu kallal taas tänitama. no et mismõttes tema on all ja mina olen üleval. ja tänitaski, kuni ta üles aitasin. nüüd tukub siin mu kõrval.
huvitav, et lapse siin voodis olemine ei häiri teda kohe üldse. aga vot mul ei lase olla.
poeg just helistas ka. ja seekord oli mureks, et seltskonnaga ei klapi. no selline mitte-väga-seltsiv, nagu ta on. et teised temavanused poisid pidid olema nagu pisemad (ee.. kasvult siis ilmselt?) ja suurematega oli ka mingi probleem.
nojah.
ma ei oska ju aidata ka. et kui ta on korra selline, siis mis ma teha saan? ma muidugi olen näinud, ega ta ei ole tapvalt sõbralik ja isehaakuv teistega, aga ma ei oska talle öelda, mida ta teistmoodi tegema peaks. sest samas on ta viisakas, arvestav (vahel liigagi), oskab rääkida paljudel (aga võib-olla mitte teiste seas poppidel?) teemadel..
ega ma ise olin temavanuses vist üsna samasugune.
veepudel jäi alla, peab ära käima..
laiendatud tööplaan
see värvipurgi ja -rulli kättevõtmine on üks kahtlane asi ikkagi.
eile sain nagu ühele poole, hommikul mõtlesin mõnda kohta lihtsalt kohendada. valasin natuke palju värvi välja ja otsustasin siis natuke esikusse panna, et alus tühjaks saada.. ja siis valasin veel juurde ja juurde ja värvisin suurema osa esikust ka üle. see oli oluliselt lihtsam, kui köök, sest kinni katta ei olnud praktiliselt midagi.
et ehk kui keegi teine teeb sellised ettevalmistused ja koristamised ära, siis ma võin lõdvalt värvi, rulli ja pintsliga vehkida.
ma arvasin esimese hooga, et ilmselt ei ole aru saadagi, et köök värvitud on, kollane ju ikka – aga ikka teine kollane on. tegelikult võiks olla naaaaatukene soojem ja naaaaatukene pastelsem toon vist isegi, aga nagunii valisin huupi. kodus ei ole ometi mitteüht värvikaarti ju. et tegelikult ma olen tulemusega rahul küll.
iseasi, et maalriteip tahtis kohati ikka väga koos värviga ära tulla. küll sellega, mis ta all oli kui ka sellega, mis ta peal oli.
kui ma juba koristasin, tuli mu (täiega paranenud) kass ja hakkas mu kallal õiendama, et mida ma õige mõtlen, et ta peab juba teist päeva esikus sööma! paarkend minti lõugas sel teemal. aga ma tahtsin põranda ju korralikult puhtaks küürida, ka tema sööginurgakeses, enne, kui asjad tagasi panen.
lõpuks ta ikka rahunes ja ootas ära.
võtsin kätte ja soetasin omale uue fotokast sõbra. jah, oluliselt odavam (ja edevam) kui see, mida ideaalis tahtnuks, aga võimalustel on piirid. olemasolevast vanurist on siiski palju parem. ja noh, nagu öeldud, on edev ja teadaolevalt on minu puhul igasugu vidinate juures nende edevus väike pluss (aga mitte niivõrd, kui kunagi koolis psühholoogia õppejõud arvas :P).
niigi on käes hetk, mil minul ja mu pangakontol on vihkamise-vihkamise suhe.
oh neid kadunud närvirakke..
justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..
hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.
pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.
lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.
enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.
puhkus, öeldakse selle kohta..
leti taga laadaline
inimene õpib kuni elab ning absoluutselt alati on võimalik midagi uut kogeda. mitte kunagi ei ole olukorda, et ‘kõik on ära tehtud’. mõni nendest tegemata asjadest on veel väga kättesaadav pealegi.
näiteks seista kaks päeva Raekoja platsil laadal leti taga (mitte leti ees) ja müüa mustikaid.
‘ema, mismoodi sa veel seista jaksad?’, küsis poeg, kui me koju jõudsime ja ma veel natuke köögis toimetasin. tema oli ka mõned tunnid jalul, kuigi kõndis mujal ringi. mina peamiselt seisin. ja ma ise ka ei tea, mismoodi ma veel jaksan.
aga, nagu eilegi, kui juba korra pikali visata, siis enam püsi ajada ei taha küll.
ja eilne päev oli ikkagi lühem, vist viie tunni ringi, täna üle seitsme tunni.
nagu seismisest üksi vähe, tammusin omaette rõõmsalt leti taga tantsida (sest kui muusika mängib, on kõige jubedamad tuimalt morni näoga istuvad kaupmehed) ning hõikasin kolmes keeles inimesi ligi. suheldud sai umbes neljas ja tänatud .. ee.. veel rohkemates keeltes. järgmiseks korraks tuleb hiina ja jaapani keel ka vist ära õppida, lisaks vajalikule hispaania-itaalia-prantuskeelsele sõnavarale. muidugi, kes tahtis, sai aru piisavalt. aga ise ei saanud teiste vastustest väga aru.
inimesed, sadu inimesi.
jättes kõrvale kerjused (oi, poiss sai tigedaks, kui meie leti ees seisis mitu minutit, oodates, kuni kõrvalletis äri ajava turisti tähelepanu saab – aga me ajasime ta kurjalt ära), kes seal ikka aktiivselt tegutsesid, olid reeglina kõik toredad. muidugi, ikka oli neid, kes leidsid, et see ei ole normaalne mustikas ja arvasid, et hullult väetist saanud marjad (ei ole, üleminek mahetootmisele on praktiliselt läbi ja märgiõigus kohe-kohe käes) või ei maitse on täitsa vale; peamiselt siis kohalikud vanemad inimesed. väike selgitustöö ja tõdemus, et need tõesti ei ole metsamarja maitsega, käisid asja juurde.
neid keskealisi turistidest paare, kes ostsid algul ühe topsi ja siis teise juurde, sest naine ei andnud mehele :P, oli mitmeid. või neid, kes ostsid ja siis tulid veel ühe ringi ja siis veel. või kes lausa kilekotti palusid laduda, hoolimata sellest, et meil kaalu ei olnud.
püreesid läks ikkagi ka, kuigi meil nende turustamiseks head nippi ei olnud. aur kulus peamiselt mammudele ära. siiski tekitasime tänaseks kenad neljakeelsed sildid ka püreede kohta. ning jah, nende peremehe tehtud puulabidate kohta ka, mis said igaks juhuks kaasa võetud ja millest ka kümmekond müüdud sai.
aga suhkruta jõhvikapüreed topsist proovides niisama ei pruugi see tõesti isu tekitada, kui ei tea, millega tegu. ma eile õhtul korra mõtlesin mannavahu tegemisele ka, aga jaksasin ma siis.. igatahes läks mustikapüree veidi kergemini. turistid võtsid püreesid vähem, klaastaara, raske, nagu täheldati. samas on nõme sellist asja ka plastikus müüa.
üsna ootamatult olid püreede peamised ostjad keskealised vene keeles suhtlevad turistid ja kohalikud pensionärid.
aga peab natuke mõtlema, kuidas püreesid siiski paremini nö arusaadavaks teha.
üks restorani kelneripoiss käis ostis meilt paar raksu mustikaid ja lõpuks püreed ka. naersime, et ju neil seal restos nii head asja ei pakuta 🙂
veel tähelepanekuid järgmiseks korraks: kaasa tool ja veepudel; sildid mitmekeelsed, rohkem fotosid põllust ja mõelda, kuidas neid kinnitada; võib-olla ka kaal? (aga siis peab see olema taadeldud, nii et võib-olla ka mitte); kaelaskantav lett, et käia ringi ja pakkuda 🙂
ning söök tuleb osta III Draakonist või laadalt 🙂
ja ma ei saanud jätta norimata tüdrukut, kes Lõuna-Eesti laadal oli leti taga Pühalepa (jaa, see triip on mul siin blogi päises!) riideis 😛