Rubriik: päevakaja

teisipäev

Posted on by PilleRiin

ma võiksin kirjutada tudengitest, meie tulevikust ja puha, aga see ei oleks üldse mitte eetiline. nii et jääb ära. ning mis ongi sellest, et nad suudavad mind aina üllatada – elus peabki ju ometi areng toimuma ja see on minu võimalus areneda ju. igas suunas 🙂
nukker on muidugi, et enamasti need tavalised ja tublid ei kipu meelde jääma.

tundub, et mul on mingikujuline toolisõltuvus. toolikujuline? 🙂 ainult et lihtsad toolid on nüüd kodus otsas, alles on keerulisemad. juba sellised projektitoolid, mitte, et teen ühe päevaga ära.

üleüldse, kui ma siin omale tõestasin, et oskan õmmelda ka muud peale lihtsate toolikatete (näidist siin ei ole, sest ma ei ole ikka päris rahul ja tegelikult peaks seda natuke viimistlema veel), siis selgus, et inimesed, kes õmblevad rohkem kui mina, ei teeks küll ühe päevaga ära seda, mis ma tegin. aga ma arvan, et see on lihtsalt kättevõtmise küsimus ka. kui ikka pead vahepeal lastega tegelema, süüa tegema jne, siis on täiesti mõistetav, et lähebki kauem aega.
ehk jälle, naised on tagasihoidlikud ja ei kipu arvama, et nad ongi kõige tublimad.
mida me kõik ju eraldi võttes oleme ometi? kõigi oma vigade ja puuduste kiuste ei tohi ometi unustada ennast ka kiitmast 🙂

Image

neljas tool

Posted on by PilleRiin

läks kuidagi nii jälle.. õhtul hakkasin harutama, aga siis tuli öö peale. ma ei või, mu üllatuseks on ööpäevas ikka ainult 24 tundi.

igatahes, tool nimega Ikea Love (Love peaks seal olema mingi tooteliin lihtsalt). vanakraamipoest, nagu ikka. eest hakkas poroloon välja piiluma ja sai punase niidiga lihtsalt natuke lapitud. no ja üsna pleekinud oli ka see kate. ma ei saanudki seda õiget pleekinud tooni kätte, kunstvalguses on selliseid toone kehv pildistada (ega valmis tooli toon ka parem pole; kes on külas käinud, need kujutavad ette). ütleme nii, et punane pilt on liiga ilus 🙂 reaalis oli see tool ikka üsna rääbakas.

üldiselt on suhtumine, et Ikea asjad on sellised kehvakesed, selle tooli lammutamine oli küll tegu omaette, just klambrite väljakoukimine; ka oli selle poroloon korralikult liimitud ja kõik paigas ning pealtnäha üldse mitte väga ära vajunud. et ehk täiesti korralik töö. klambrid olid isegi toonitud, kuidas vaja ning kogu asi oli vägagi läbimõeldud. respect!

seekord harutasin kõik lahti ja lõikasin uued tükid vanade järgi. kangas, muide, maksis umbes 1.20. et ehk üsna kitsas kaalukanga jupp. paar plekki oli peal, aga need jäi parajasti välja.
põhja suhtes tundsin end juba kindlamini ja seljatugi oligi raskem. selles mõttes oli vana kanga järgi väljalõikamine ka hea mõte.
vana porolooni ma ära ei kiskunud, aga lisasin veidi mööblivatiini, nii toele kui põhjale. kinnitasin selle kergelt poroloonile, uued polstrinõelad abiks 🙂
selle valge kandiriba oleksin tahtnud säilitada, aga ilmselt poleks mu masin seda õmmelnud, ka oli seljatoe oma katki, no nagu plastik ja kumm lähevad ikka koledaks aja jooksul. nii et selle asemel sai õmblus hoopis väljastpoolt üle õmmeldud.
masin, jah, õmblusmasin on mul ka imelik. nagu CV ütles, õhukest materjali ei pruugi õmmelda. aga sellist, mis vaevu talla alla mahub, õmbles küll. olgugi, et ma ei julgenud siis kiirelt lasta, vaid ketrasin käega edasi. see ei olnud väga tihe materjal muidugi. aga ikkagi.

veidi ka käsiõmblust, mõnevõrra klambreid (aga vähem, kui esimesel toolil), suur hulk aega. pisivead ikka ka. aga ma ei ütle, kus ja mis 🙂 seda tooli julgen alt ka näidata.
hea meel tehtud tööst. ja valmis tooli panin nii, et on veidi näha ka ruumi, kus asub. eksole, ma ütleksin, et ainuüksi see kangas oli ilmselge vihje, et see tool tuleb korda teha. üleeilsel pildil on selle toon rohkem viltu kui tänasel.

septembri lõpp

Posted on by PilleRiin

oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.

tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!

well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..

kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂

tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.

ah et hall september?

Posted on by PilleRiin

ma olen sel aastal küll väga erandlik, sest mul ei ole kordagi tulnud mõtet, et suve pole olnud. nagu ma loen ja kuulen, siis paljud on sellega hädas. nojah, oli natuke vähem kuum ja rohkem vihma kui viimasel paaril suvel, seda ei saa eitada. aga suvi ei ole ainult ilm.

nüüd on küll juba paar päeva sügis olnud. selline hallipoolne.
aga siis tuleb päikest mujalt otsida. näiteks mahalangenud värvilistest lehtedest. või ka muusikast 🙂

selle sügise esimene esmaspäev

Posted on by PilleRiin

ahsoo, et mitu päeva vaikus? no mis parata, kui on muud tegemist.
nädalavahetus möödus suuresti.. möödus 😛 et ehk sai oldud asjalik, sai puhatud, lapsega oldud ja veidi ootamatusi oli ka. näiteks ei olnud ma üldse väga valmis selleks punaseks kaltsuvaibaks, aga samas pani see mõtted tööle ja ilmselgelt aitab natuke ka muid asju edasi liigutada. no et põrand saigi läbi mõeldud (natuke peab veel mõõtma, aga see on pisiasi) ja mõte liigub lõpuks ikka kapi suunas ka. mis, ei saa salata, on juba täitsa paljulubav oma asjade hulgalt.
samuti sigines meile ootamatult kena lipsuvaru.

kardina sain õigel ajal ette, sest järgneval paarikuisel perioodil ei või iial kindel olla, et ükski mees mu akna taga ei ole 😛 muidugi ma eeldan, et nad ei huvitu väga akendest sissevaatamisest, aga karta on, et vahel ikka pilk libiseb üle. no ei saa ju silmi kinni panna ka.

nüüd on vaja leida aega, et paar tooli laiali lammutada, kangapooed kammida ja siis edasi nuputada.. ja enne peaks selle lauaga ka ühele poole saama. ainult et lähiaegadel ei paista neid ajavarusid liiast olevat.
ah, nagu selles midagi uut oleks.

kalatu päev

Posted on by PilleRiin

kui mõnel päeval ei jaksa ega suuda õieti midagi teha, siis teine päev on energiat täis.
nii et täna oli päris mitu kordaminekut ja sai üsnagi palju tehtud. uusi ideid sai ka. ning ehk ka mõne väljakutse..
isegi lapse üsna mahukas logistika õnnestus kenasti.

aga nüüd on täiesti väsimus ka. selline mõnus 🙂

ega laupäev raisata ole

Posted on by PilleRiin

igasuguseid asju toimub nädalavahetusel, aga kui kurk kriibib ja talveasjad oma suvepesast mu juurde tagasi jõuavad, siis tuleb püsida kodus ja mitte käia mööda meeldivaid üritusi (rahakotile ka meeldivam).

päevatöö lõppes sellega, et riidekapi stangedel rippuvad asjad on kenasti reorganiseeritud. riidepuud on lõpuks ometi ühte sorti; kummalisel kombel jäi neid järgi väga vähe, et ehk teades, palju neid oli, on mul riideid palju. viimast kinnitab ka visuaalne vaatlus. ometi, taaskord, on suur hunnik ka neid asju, mis lähevad niisama minema ja väiksem hunnik neid, mida üritaks müüa. ja ma vannun taaskord endale, et ma ei lähe kaltsukasse, ei lähe!

aga ma olen igatahes saavutanud seisu, kus kapipealne on peaaegu et tühi ja mõne riiuli saaks ka tühjaks, kui natuke pingutada.
kui nüüd paberisahtlid ka ära sortida ja natuke ümber paigutada, oleks veel mõnusam. kuid laupäevad ei ole veel otsas, nii et – mitte täna.

panzanellat tegema.

kaanetamisralli

Posted on by PilleRiin

ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).

siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.