oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.
tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!
well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..
kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂
tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.
ma olen sel aastal küll väga erandlik, sest mul ei ole kordagi tulnud mõtet, et suve pole olnud. nagu ma loen ja kuulen, siis paljud on sellega hädas. nojah, oli natuke vähem kuum ja rohkem vihma kui viimasel paaril suvel, seda ei saa eitada. aga suvi ei ole ainult ilm.
nüüd on küll juba paar päeva sügis olnud. selline hallipoolne.
aga siis tuleb päikest mujalt otsida. näiteks mahalangenud värvilistest lehtedest. või ka muusikast 🙂
ahsoo, et mitu päeva vaikus? no mis parata, kui on muud tegemist.
nädalavahetus möödus suuresti.. möödus 😛 et ehk sai oldud asjalik, sai puhatud, lapsega oldud ja veidi ootamatusi oli ka. näiteks ei olnud ma üldse väga valmis selleks punaseks kaltsuvaibaks, aga samas pani see mõtted tööle ja ilmselgelt aitab natuke ka muid asju edasi liigutada. no et põrand saigi läbi mõeldud (natuke peab veel mõõtma, aga see on pisiasi) ja mõte liigub lõpuks ikka kapi suunas ka. mis, ei saa salata, on juba täitsa paljulubav oma asjade hulgalt.
samuti sigines meile ootamatult kena lipsuvaru.
kardina sain õigel ajal ette, sest järgneval paarikuisel perioodil ei või iial kindel olla, et ükski mees mu akna taga ei ole 😛 muidugi ma eeldan, et nad ei huvitu väga akendest sissevaatamisest, aga karta on, et vahel ikka pilk libiseb üle. no ei saa ju silmi kinni panna ka.
nüüd on vaja leida aega, et paar tooli laiali lammutada, kangapooed kammida ja siis edasi nuputada.. ja enne peaks selle lauaga ka ühele poole saama. ainult et lähiaegadel ei paista neid ajavarusid liiast olevat.
ah, nagu selles midagi uut oleks.
kui mõnel päeval ei jaksa ega suuda õieti midagi teha, siis teine päev on energiat täis.
nii et täna oli päris mitu kordaminekut ja sai üsnagi palju tehtud. uusi ideid sai ka. ning ehk ka mõne väljakutse..
isegi lapse üsna mahukas logistika õnnestus kenasti.
igasuguseid asju toimub nädalavahetusel, aga kui kurk kriibib ja talveasjad oma suvepesast mu juurde tagasi jõuavad, siis tuleb püsida kodus ja mitte käia mööda meeldivaid üritusi (rahakotile ka meeldivam).
päevatöö lõppes sellega, et riidekapi stangedel rippuvad asjad on kenasti reorganiseeritud. riidepuud on lõpuks ometi ühte sorti; kummalisel kombel jäi neid järgi väga vähe, et ehk teades, palju neid oli, on mul riideid palju. viimast kinnitab ka visuaalne vaatlus. ometi, taaskord, on suur hunnik ka neid asju, mis lähevad niisama minema ja väiksem hunnik neid, mida üritaks müüa. ja ma vannun taaskord endale, et ma ei lähe kaltsukasse, ei lähe!
aga ma olen igatahes saavutanud seisu, kus kapipealne on peaaegu et tühi ja mõne riiuli saaks ka tühjaks, kui natuke pingutada.
kui nüüd paberisahtlid ka ära sortida ja natuke ümber paigutada, oleks veel mõnusam. kuid laupäevad ei ole veel otsas, nii et – mitte täna.
mul on tunne, et natuke liiga palju tuult oli. kook (-suhkrukogus+punasedsõstrad) söödi kiitustega ära.
õnneks järgmisel nädalal veel ei toimu neid olulisi asju.
ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).
siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.
no täna näen ma, et inimesed mu ümber on samamoodi loppis nagu mina. et ehk see ei ole minu isiklik probleem. kas on see kuuseis või tingitud sellest varasest ärkamisest, ei tea. või mingist isiklikust tempolangusest. sest see kiire suvi sai läbi ja nüüd on (peaaegu) aega hinge tõmmata.
ning muidugi kuulun mina endiselt nende sekka, kes arvavad, et kool ei peaks algama kell 8. jah, ma saan aru ka, et öeldakse, et muidu jääb hilja peale, aga nt pool tundi ei muudaks päeval enam nii palju (küll siis trennid-ringid ka nihkuks natuke), hommikul aga küll.
igatahes, ma püüan veidi veel kusagil ‘kõrval’ olla, enne, kui jälle asjalikuks hakkan.
(no see küll mu rutiin ei ole, teadagi. aga vahel on selline päev vahel täiesti tervitatav).
jajah, see õudne pühapäeva hommik, mil ärgates tunned, et suunurgas on ohatis ning seepeale avastad, et kõik ohatiseplaastrid on otsas. need igasugu tuubi sees asjad ei toimi ju ometi.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
