Rubriik: päevakaja

yabs*

Posted on by PilleRiin

kontor on õhuvaba ja neljapäevaöise äikese magasin lihtsalt julmalt maha.
reede andis õhku. kuigi ikkagi, alustuseks lihtsalt paar tundi oimetu olemist. aga siis nädalavahetuse õhuteraapia. tuulega ja tugevama tuulega ja pea täiesti tuuleta ka. ventilaatorid kas tegid tuult või sõid kõik ära. udupilved kusagil silmapiiril. peaaegu peegelsiledast merest üsna kenasti lainetava mereni. mõni langev täht isegi tabatud. lestade rookimine, võrgulappamiseabi, varbalappimine. päikeseloojang, mis oli lausa mitme eest (ei, ma ei ole loojangufänn, aga mõni neist jääb meelde). ’droidide’ punased välgatused. sõnad siit ja sealt, meeldivaid ja natuke kriipivaid. elusolekukontroll.
iga rakuga tajutav heaolu.

eilne õhtu tõi palju häid inimesi mu ümber. mul on hea meel nende igaühe üle eraldi. nende üle ka, kes füüsiliselt ei jõudnud.

sea141

* – yet another boring sunset

see päev aastas

Posted on by PilleRiin

eilsesse mahtus veidi rohkem ootamist, kui mulle meeldinuks. aga need ootamised olid seda väärt 🙂 olgu, ehk kohavalikut mõjutas veidi, aga Kaberneeme on ju koht, millega mul on sidemed ja kuhu ma lähen alati rõõmuga. lihtsalt et Viinistule pole ammu sattunud.
suveõhtule kohaselt oli rahvast palju, aga õnneks mitte liiga palju. krõbesprotiamps oli see, mida kassid ostaksid ja praetud koha nämm.
lapsepõlvest teadaolev suur kivi oli lausa kuiva jalaga ligipääsetav ja päikesesoe. midagi peaaegu-kodusaare igatsust tekitavat oli seal ka.
norimisšokolaad ja mustikad. ning soe öö.

juulilõpp

Posted on by PilleRiin

pühapäeva õhtul oli meri nii tüüne, et lausa neelas tekkivad lained ära. Pikakari randa ei jõudnud sisuliselt midagi, kuigi laevad liikusid. täiesti müstiline.
eile see-eest oli laineid küll. niisama pluss siis laevade omad. vihmasegune taevas ka ja ilmselt jahedapoolne vesi. meie olime muulil.

portugaallase tehtud gazpacho andis teada, et ma olen täiesti pädevat siiani ise teinud. mingid maitsenüansid võivadki erinevad olla, vahe ei olnud suur. kõike segi mikserdades (ma mikserdan mingi osa ja ülejäänud on tükid) ütles ise ka, et kui vanaema seda näeks, siis ei andestaks kunagi, et see on ekspressmeetod. et tegelikult neil tükeldatakse kõik käsitsi ja jäetakse kaheks(!) päevaks külma seisma. nii et minu tükkidega variant on täiesi okei. lisaks on see nagunii selline toit, mida igaüks teeb isemoodi. ilmselgelt ei pane mina nt nii palju küüslauku 🙂

juuli viimane päev.
tihe kuu on olnud, tihe ja suvine ja suures osas vapustavalt mõnus. eks peab natuke kontraste olema, isegi kui need on ogarapoolsed ja mingitest lollidest kogemustest tulenevad. aga see paneb jälle tundma, kui hea on hea 🙂

ja, note to myself, see on täiesti õige, et teatud asjad lähevad vanusega paremaks. ilmselgelt olen ma kohati avatum ja vabam kui noorelt, kui absurdsena see ka ei tundu, ning iseendaga rohkem rahul.
aga komplimente võib ikka teha 🙂

jaht708

head asjad

Posted on by PilleRiin

suvalised kolm head asja nädalavahetusest:

mais1044

grillitud mais, jumalik. ma ei ole ise niimoodi mõelnud, aga kui seda öeldi, peab nõusse jääma: magus ja soolane korraga. kuigi ma ei ole kindel, kas see võlu mu jaoks on just selles.

vpakri1059

pärastlõuna pangal. kesksuvine päike, mere loksumine, taimi kahistav tuul, lindude kisa. minimaalselt tehishääli. visata end sinna lihtsalt selili, käed-jalad laiali ja olla keset suve.

arab070

see tunne, kui kiirus ja vesi ja natuke sa ise omavahel hakkavad koostööd tegema. kontroll ja jõud. jaa, annab lohetamisega võrrelda küll selles mõttes, kuigi kontekst on väga erinev. segaseksajavalt lahe.

ja siis veel hulk suurepäraseid asju ja inimesi. vaikne sulandumine. mingi kohaleolemise tasakaalutunne sügaval sees. see, mis panebki vaikselt omaette naeratama, taas.
ning jaa, punapea, defineerituna läbi tuttavamate inimeste. fikseering.

seda suve on ainult üks.

suvereede

Posted on by PilleRiin

pikk päev kontoris roiutab. öös on mereäärsed sääsed ja venekeelne horoskoobitõlgendus.
miskipärast magan veidi halvasti.
väidetavalt on reede, mulle tundub nagu laupäev. aga ma tean, et see ei tähenda, nagu mul oleks üks puhkepäev rohkem, kaugel sellest. pigem vastupidi.
läheb jälle kiireks ära.

rohun873

linnajuuli

Posted on by PilleRiin

seekord siis linnameri ja kõik muu. mitte ainult Merepäevade pärast.

neljapäevaseid plaane tegin enne seda, kui ilm ilusaks läks. seega jooksult muutmisele. terrass ja roosipeenar ja need vastikud sipelgad. veidi unustust.
vahetustega reede. laps tuli, mina läksin. keegi ütles eile, et Noblessner oli pettumus, minu jaoks on see pigem olnud suve leid. malbe meri, soe tuul, öökino ja rippkiik. ‘sa oled kusagil kaugel ära?’ ma ei tea, mitte sihilikult. aga vahel ma ei oska, nagu me kõik. ma tundsin hooti sama.
ja ometi on ühel hetkel kõik olemas.

kirbukas ja kleit, mis kohe selga läks. ‘ära põe, nagunii on see enne pestud,’ õpetab muna kana. pohlad, tõesti.
ning ikkagi Merepäevad. rattas on kultuurikilomeetril segav asjaolu. laveadele lähme vaid varju otsima, kõik on läbi käidud. lasteala pole enam teemaks. merele minek on, aga mitte pakutavas vormis.
maisi grillimine pliidil on päeva raiskamine. aga parem, kui mittemais. pooligatsus-pooltigedus.
Pikakari vesi on soe ja laevade lained mõnusad. universum võiks mind kadestada.
vahuveinijoomisepäev.

pühapäevane planeeritud Krusenstern jääb ära. laps mõtleb ringi, kui selgub, et sõber tuleb oluliselt hiljem, aga ma olen juba ärkvel. ning siis tuleb üks ootamatu ebameeldiv käik vahele, jättes päevale oma pitseri. lohutuseks kassidega kõrvarõngad ning No Big Silence ja Kosmikute live ‘Kuidas kuningas kuu peale kippus’, fantastiline.
kusagil on äikesepilved ja tänane Pikakari jäi mõttetult ära. sest see äike ei ole siiani kohale jõudnud.

H. kild ‘mis elu see on ilma kleidita, veinita ja kassita’, millele ma lisasin omalt poolt kontsakingad, tekitas elevust peamiselt vastassoos. saime targemaks ja teame nüüd, et naine kuulub ka samasse komplekti. arvestame siis.

nädala artikkel on siin. how came mulle on tekkinud selline mitte-peeter-paanilik vastutusekoorem vahel, et hirmutav?

kusagil selle kesksuve malbe soojuse ja leebuse all on ikkagi peidus äike.

juuli918

juuli936

juuli938

nbskosmikud963

suviste kulgemiste aeg

Posted on by PilleRiin

suvest teevadki suve need päevad, kus sa lihtsalt lähed kusagile, täidad napi kohustuse ja edasi lihtsalt enam-vähem oled. olgu, mingid reeglid ja lepped ju on, aga ikkagi.
kui ma tahan selle suve (ma ei räägi siinkohal astronoomilisest suvest) taolised päevad kokku lugeda, siis hakkab kahe käe sõrmedest vist puudu jääma. kui juba ei jäägi.

eile oli taas üks selline päev. olgu, äratus oli küll kella peale, aga soe. mjau 🙂
väikesel teel sellise kiirusega sõitmine ei olnud ehk mõistlik, seda enam, et põhjust ei olnud, aga lihtsalt, no, veeres niimoodi. jah, mulle on öeldud ka, et minuga võiks rallit proovida. ma ise nii kindel ei ole. misiganes. kõik oli enam-vähem lubatu piires. aga see oli ikkagi üks oluline detail päevas.

mõned paremad tunnid päevast sõbrannaga mereäärses linnakeses. laisalt.
meeldiv lõunasöök. kohalikud kaltsukad ja väikepoed.
tunne, et tahaks seda aega veel pikendada. teinekord. jaja, meie oma ‘looduslaager’ 🙂

ajatu tagasikulgemine.
uute varrastega lohe jaoks oli tuult vähe. aga väikese tuule lohe peab ootama. no näiteks finantse. aga vähemalt on mul aega, mida pole jälle paljudel teistel.
metsmaasikad ei pidanud ootama. täiesti suvalises kohas peatudes leidsin neid hulgim.
kiusatus pöörata natuke vasakule, lihtsalt, see tuttav vaade – aga ometi mitte. seekord mitte.
karikakrad on sel aastal kuidagi väikesed. kimp tuli ka väike. aga tuli.

uued kingad olid väga mugavad.

tänahommik:
‘sa näed nii hea välja!’
kaks lehvitust ja naeratust üle õla.
oranž kübar.
ootamatu tööjäätis.
natuke nõutuks tegev ‘võta ikka natuke puhkust välja ka’. läheks ja teeks ja puhkaks jah, aga.. küll teengi.

kesksuve lämbe raugus.
ja kusagil kirjutavad teised mõtteid, mis käivad ka minu peas, aga mida ma liiga ligi ei lase.
sest ma olen otsustanud teistmoodi ja nii olgugi.
kuigi vabakulgemist peab ikka veel kohati veel õppima.

marina888

10 aastat blogimist

Posted on by PilleRiin

Kuidas ma küll ära unustasin 😮 Täna on mu blogi 10 aasta juubel ju! 2003 aasta 1. juulil sai esimene postitus siia kirja. Sujuvalt on see aeg tiksunud, algul avalikumaid ja seejärel juba varjatumaid postitusi tehes. Iseenda jaoks on kôik kirjas 🙂
Palju ônne mulle!
Kinke vôtan vastu, saatke aga 😛

P.S. Antud fakt meenus sôbranna ekspromptsünnal.

suveööd-päevad

Posted on by PilleRiin

aeg libiseb käest, seda suurem üllatus on avastada end korraga mittemillegitegemiselt keset päeva. mõned asjad on tehtud, mõned on teha, aga vahepeal on paus. natuke rohkem, kui 15 minutit.
mitte, et nt eile sisuliselt logeletud ei oleks saanud. aga selline natuke mõtestatud kooslogelemine oli, erinevate inimestega. lihtsalt ega midagi asjalikku tehtud ei saanud. kuigi see on suhteline, kes ütleb, et logelemine pole asjalik?

neljapäeval sain Leaf’i kogemuse. elektriautost räägin. ausalt, nagu kaaslane ütles, ilmselgelt on see auto selleks, et panna elektriautosid vihkama. kasutusmugavusel ei olnud viga, aga kui ikka lubab mulle 140km läbimist ning reaalselt on 70 järel hirm, et kas ma ikka jõuan tagasi.. et ehk plaanitud sõidu asemel toimus midagi hoopis lühemat, sest no lihtsalt ei julgenud. sõidurõõmu oli seetõttu kahjuks vähe. iga kiirendus tõmbas läbitavat vahemaad kohe vähemaks. linnas oli veel enam-vähem, aga maanteel.. oeh.
tegelikult nukker.

reede pidi olema üsna vaba õhtu, aga lisaks planeeritud pärastlõunakohtumisele sõbrannaga kuhjus õhtu ka korraga täis. liigagi. natuke vaba õhku ja aeda ja terrassi, natuke autoga lühikeses suveöös liiklemist. natuke lapsepõlvemeenutusi. natuke mõnulemist.

eilsesse mahtus veel JazzOn. üksikute vihmapiiskade ja pähklikohviga. natuke jahe oli, aga kleit oli pikk.
teadagi, Abrahams Cafe on hea. Late’s 5 oli huvitav, aga see tütarlaps mängib küll hästi saksi, lauluga on halvem. positiivne üllatus oli Kaliningradi Thoughts Aloud. tegid pika ja vinge seti, ülinauditava.

alati ei peagi kõik hästi minema?

Posted on by PilleRiin

kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.

algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.

mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill 🙂

aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!