pühapäeva, esimese advendi õhtul on paras aeg üle aastate taas vahvleid teha. kui lõpuks masina kuumusregulaator saab ikka kuuma peale, tulevad vahvlid välja ka 🙂
Rubriik: päevakaja
pühapäevane merekas
mitte, et ma veel päris hästi tunneksin, aga kuna ikka on oluliselt parem, siis muidugi peab ju õue ronima. eriti, kui on laineid ja tuult ja olekski vaja tuulutada. muidugi ettevaatlikult, mütsi, kapuutsi, fliisi jms sellisega. miskipärast jäid kindad küll maha, aga taskud olid olemas. üleüldse tuleb ka korralikud kindad osta, nagu lapsel on..
täna jaksasin natuke koristada, sain esimese jõulukingi ja söögiks oli purgisupp. mitte, et mul omal ikka veel olulist isu oleks, aga peale õueskäiku läks sooja suppi omajagu sisse.
jälle neljapäev
no tõesti.
täna käisin üle kolme ja poole päeva väljas. viimane kord enne seda oli nagunii autoga, st sisuliselt õues ei saanud olla. nüüd küll juurdlen, et kas see oli hea mõte – aga ega suurt valikut ei olnud.
hooti on tunne, et peaks midagi kätte võtma ja tegema, aga reaalselt ikkagi olen suurema osa päevast diivanil lugemas. lihtsalt pole mingit inspiratsiooni.
õnneks mitte ka mõtteid. eriti.
kaalunumber hirmutab. aga mis teha, kui isu ei ole.
tõbine
seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.
see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.
kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.
reedeõhtune pipar
piinlik lugu, mind nõuti reede õhtul praktiliselt jalgu trampides külla, ja mina ütlesin ära. kohe kaks korda ütlesin ära.
aga mitte liiga tihti ei öelda mulle, et:
H: tahan sind siia, kohe praegu!
H trambib jalgu
mina: peaasi, et ma su juurde tuleksin, eksole
H: just
H: ja peaasi, et otsekohe
no tegelikult see kõik ei ole päris nii, kuis näib 😛
ja samas ikkagi on ju ka.
ma pole midagi ise välja mõelnud.
mõne lausega
mõned märksõnad nädalavahetusest on teater, Space Expo, spordipoed ja lõpuks rula lapsele, kassid, suurepärased sõbrad, veidi rulluiske, koristamine, pikk öö.. emotsioone igasuguseid, nii suurepäraseid kui neid, millele keskenduda ei taha, aga edaspidise mõttes siiski on vaja korraks endast läbi analüüsida. ja jõudmine selleni, et vahel ei piisa iseendas kindel olemisest. aga aeg annab arutust.
tõdemus: et tunda end hästi, peab vahel tundma ka halvasti. sest muidu ei tule see hea välja. oluline on, see hästiolemise tunne ikka ongi sees olemas alati ja selle leidmine-taastamine ei ole enam kuigi pikk ja vaevarikas protsess.
hobulaupäev
jahe sügispäev. pääsesime vihmavabalt. väike ring hobusega, palju kohvi, natuke kooki, ootamatult lihtsalt inimeste rõõmustamine.
nüüd hakkab juba soe ka 🙂
merd, tuult ja õhku
nädalavahetus on möödunud suures osas õues.
eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.
täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.
Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.
suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.
peeglina tagasi
see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.
ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.
korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.
linnatänava 1:1 makett
.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.
mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.
imelised augustilõpuõhtud on olnud.