tõbine

seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.

see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.

kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.

sun513

reedeõhtune pipar

piinlik lugu, mind nõuti reede õhtul praktiliselt jalgu trampides külla, ja mina ütlesin ära. kohe kaks korda ütlesin ära.
aga mitte liiga tihti ei öelda mulle, et:
H: tahan sind siia, kohe praegu!
H trambib jalgu
mina: peaasi, et ma su juurde tuleksin, eksole
H: just
H: ja peaasi, et otsekohe

no tegelikult see kõik ei ole päris nii, kuis näib 😛
ja samas ikkagi on ju ka.
ma pole midagi ise välja mõelnud.

mõne lausega

mõned märksõnad nädalavahetusest on teater, Space Expo, spordipoed ja lõpuks rula lapsele, kassid, suurepärased sõbrad, veidi rulluiske, koristamine, pikk öö.. emotsioone igasuguseid, nii suurepäraseid kui neid, millele keskenduda ei taha, aga edaspidise mõttes siiski on vaja korraks endast läbi analüüsida. ja jõudmine selleni, et vahel ei piisa iseendas kindel olemisest. aga aeg annab arutust.
tõdemus: et tunda end hästi, peab vahel tundma ka halvasti. sest muidu ei tule see hea välja. oluline on, see hästiolemise tunne ikka ongi sees olemas alati ja selle leidmine-taastamine ei ole enam kuigi pikk ja vaevarikas protsess.

merd, tuult ja õhku

nädalavahetus on möödunud suures osas õues.

eile oli Paldiski külje all fotokala traditsiooniline MinuMaja üritus. ilm oli super, rahvast polnud palju, süüa üsna piisavalt. igati tore 🙂 vahelduseks vaade teisest suunast ka.
mitu õuetundi, õhtul kontserdile ei jõudnudki. Da Pacemit Toomkirikus oleks tahtnud küll kuulata, aga no olgu.
samas, oleksin ma ette aimanud, mida õhtu veel toob, oleksin ilmselt ikkagi pingutanud, et saada see positiivne elamuse kätte.

täna oli alustuseks poolteisttund merel Kajsamooriga. kunagi on käidud ka, aga no kui elu järjekordse võimaluse kätte mängib, on ka rumal kasutamata jätta.
leevendavpehme meretuul, enamus aega puhtalt purjede all, rammus kalasupp.
lapsele jäi väheks, täienenud seltskonnaga sai Boheemi pitsa ka järgi proovitud. et ehk mina ei proovinud, mu kõht oli täis, aga poiss kiitis juustupitsa igatahes heaks.

Katariina kai kandis ei võtnud lohed tuult alla, nojah, enam-vähem läänetuul ju, pole ime. Stroomi ranna lõunaosas sai asja. natuke palju inimesi oli, aga midagi ei juhtunud.
kahju, et suur lohe on tuim ja väike tahab tugevamat tuult ja midagi head ei olegi.
aga tore oli ikka, sest kui suur püsis üleval, siis jah, tuim, aga natuke jõudu all ja midagi sai ikka tehtud.

suvelõpp hakkab vaikselt kohale jõudma.
aga meri, tuul ja õhk jäävad selle suve märksõnadeks.

kajsamoor015

peeglina tagasi

see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.

ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.

joovikas363

korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.

linnatänava 1:1 makett

.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.

merepst343

mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.

imelised augustilõpuõhtud on olnud.

yabs*

kontor on õhuvaba ja neljapäevaöise äikese magasin lihtsalt julmalt maha.
reede andis õhku. kuigi ikkagi, alustuseks lihtsalt paar tundi oimetu olemist. aga siis nädalavahetuse õhuteraapia. tuulega ja tugevama tuulega ja pea täiesti tuuleta ka. ventilaatorid kas tegid tuult või sõid kõik ära. udupilved kusagil silmapiiril. peaaegu peegelsiledast merest üsna kenasti lainetava mereni. mõni langev täht isegi tabatud. lestade rookimine, võrgulappamiseabi, varbalappimine. päikeseloojang, mis oli lausa mitme eest (ei, ma ei ole loojangufänn, aga mõni neist jääb meelde). ’droidide’ punased välgatused. sõnad siit ja sealt, meeldivaid ja natuke kriipivaid. elusolekukontroll.
iga rakuga tajutav heaolu.

eilne õhtu tõi palju häid inimesi mu ümber. mul on hea meel nende igaühe üle eraldi. nende üle ka, kes füüsiliselt ei jõudnud.

sea141

* – yet another boring sunset

see päev aastas

eilsesse mahtus veidi rohkem ootamist, kui mulle meeldinuks. aga need ootamised olid seda väärt 🙂 olgu, ehk kohavalikut mõjutas veidi, aga Kaberneeme on ju koht, millega mul on sidemed ja kuhu ma lähen alati rõõmuga. lihtsalt et Viinistule pole ammu sattunud.
suveõhtule kohaselt oli rahvast palju, aga õnneks mitte liiga palju. krõbesprotiamps oli see, mida kassid ostaksid ja praetud koha nämm.
lapsepõlvest teadaolev suur kivi oli lausa kuiva jalaga ligipääsetav ja päikesesoe. midagi peaaegu-kodusaare igatsust tekitavat oli seal ka.
norimisšokolaad ja mustikad. ning soe öö.

juulilõpp

pühapäeva õhtul oli meri nii tüüne, et lausa neelas tekkivad lained ära. Pikakari randa ei jõudnud sisuliselt midagi, kuigi laevad liikusid. täiesti müstiline.
eile see-eest oli laineid küll. niisama pluss siis laevade omad. vihmasegune taevas ka ja ilmselt jahedapoolne vesi. meie olime muulil.

portugaallase tehtud gazpacho andis teada, et ma olen täiesti pädevat siiani ise teinud. mingid maitsenüansid võivadki erinevad olla, vahe ei olnud suur. kõike segi mikserdades (ma mikserdan mingi osa ja ülejäänud on tükid) ütles ise ka, et kui vanaema seda näeks, siis ei andestaks kunagi, et see on ekspressmeetod. et tegelikult neil tükeldatakse kõik käsitsi ja jäetakse kaheks(!) päevaks külma seisma. nii et minu tükkidega variant on täiesi okei. lisaks on see nagunii selline toit, mida igaüks teeb isemoodi. ilmselgelt ei pane mina nt nii palju küüslauku 🙂

juuli viimane päev.
tihe kuu on olnud, tihe ja suvine ja suures osas vapustavalt mõnus. eks peab natuke kontraste olema, isegi kui need on ogarapoolsed ja mingitest lollidest kogemustest tulenevad. aga see paneb jälle tundma, kui hea on hea 🙂

ja, note to myself, see on täiesti õige, et teatud asjad lähevad vanusega paremaks. ilmselgelt olen ma kohati avatum ja vabam kui noorelt, kui absurdsena see ka ei tundu, ning iseendaga rohkem rahul.
aga komplimente võib ikka teha 🙂

jaht708