vaikne reedeõhtu.
mõtlen kevadrullidele, aga kõiki koostisaineid ei ole kodus ja poodi ei viitsi minna. selle asemel sirvin suupistete raamatut ja vaatan Meisterkoka neljandat hooaega. viimast ma ei lingi, sest linki otsides saaksin äkki võitja teada :O
selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.
täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli 🙂
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.
eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…
kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.
meenutus pühapäevast:
ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
lühidalt: palju erinevaid emotsioone, palju tuult ja merd, palju sõpru, ning tulles algusesse tagasi, palju positiivseid emotsioone.
loodan, et uus aasta toob samu asju 🙂
mõned päevad on nüüd täitsa kena ilm olnud, ainult lund tiba vähevõitu. ja ilmselt sulab olemasolevgi veel selle nädala jooksul ära, vähemasti linnas. aga no talvepäike ja lumi ja jäätuv meri on ikka mõnusad.
kummalisel kombel olen ka juba jõulukinkidele mõelnud. oma kingikotti oskan soovida umbes ühte või kahte asja, aga see selleks. pigem on mõtted lähedaste kinkidel. ma ütleksin, et minu kohta on see päris varane teema. jah, ei midagi suurt ega vapustavat, aga see polegi ju kingi tegemise eesmärk ometi?
esimene piparkoogimaitseline kook on tehtud. esimesed piparkoogid söödud. mandariine on laual pea igapäevaselt.
kolleeg kutsus äkkpuhkusele reisima. pidin ära ütlema, sest no pole nii suurt äkkraha võtta. aga mingi mõte tiksub omalgi. või pigem mitmeid, reisiteemalisi.
mittereisiteemalisi ka, kirjuid mõtteid on palju. eileõhtune koolitus ei andnud küll otseselt midagi uut, aga veidi inspireeris ikka. samas kohati on kõhklused ja kahtlused, et ma olen mõne koha pealt roostes. eks peab proovima, kas ja mis välja tuleb.
teisalt on selline talveune tunne, et ei viitsigi midagi teha. ometi teen. ja sedaenam on tunne, et natuke päikest oleks ära kulunud.
noh, another time.
nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.
nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.
neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.
reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..
laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.
pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.
eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..
õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.
loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.
teist päeva mõtlen, et kõik sooja talve soovijad peaksid nüüd rõõmustama: nende lemmiktalveilmad on käes. täna on küll veidi soe isegi selle jaoks. aga eile oli küll: temperatuur natuke üle nulli, vihm ja hall. sest just selline on soe talv meie kliimas.
mina küll ei rõõmusta selle kuradi novembri üle. tuleks juba normaalne talv lume ja külmaga, kiiremini 🙂
see-eest oli laupäev mõnus. vägagi. veidi väsitav, aga mõnus. me happy 🙂
ja reede ka, kui ma nüüd õigesti mäletan. kuigi reede läks pikaks ära ja ma ei pruugi väga täpne olla. vahel on öine roolisolek täitsa mõnus.
ning sünnipäev. nagu tõdesime, me tunneme sünnipäevalapsega teineteist umbes terve igaviku, aga tema on täpselt üks kord käinud minu sünnal ja mina olin esimest korda tema sünnal.
ah, neljapäev oli ka kusagil vahel, aga siis ei toimunud mu mälu järgi midagi põrutavat.
välja arvatud see, et jooga oli üllatavalt karm ja mingid lihased annavad tänaseni tunda. iga õpetaja on ikka täitsa erinev, kuigi teevad nime poolest sama asja.
reede tekitas küll täitsa mõne halli karva. kogu see lambalogistika ja juurdekuuluv. tähendab, jah, ma tean, et lambapäeval on tegemist, aga seekord oli täiesti uus koht ja oli detaile, millega ma ei osanud arvestada. ja logistika, jajah. tore, et on inimesi, kes on valmis vastu tulema.
vahele veel igasugu muud logistikat ka. katse osta lapsega lühikesi trennipükse, mille ajas sassis hoopis sealiha logistika.
sõber, kes mind päeval nägi, ütles, et ma olen sellise näoga, nagu hakkaksin kohe nutma. huvitav, ma olen sel aastal veel sellist asja kuulnud. kusjuures enamasti on mul siis selline tunne, et mind ei aja nutma, aga lihtsalt on kuidagi Eriti Juhekoos olemine ja tahaks kusagil nurgas külitav mannatera olla.
lamba jagamine läks ka kuidagi metsa. isegi mitte see pole probleem, et mulle omale eriti midagi ei jäänud, aga seda suurt looma oli keeruline jagada väikeste tellimuste vahel ja noh.. tulemus ei saanud hea, just nende jaoks, kellel olid suuremad kogused.
poole jagamise pealt laekusid külalised. õnneks paar nö oma jopet. mingi hetk mõtlesin, et kutsuks veel kedagi, aga siis tuli see lambavärk peale ja tegin targasti, et jäin kahe inimese juurde. lauda aitasid nad mul katta igatpidi, ka nõusid pestes ja rebiksaia valmistamisel aidates. ja vahepeal ust avades, sest mul oli lambavoorimine ju.
õhtu lõpuks siiski rahunesin maha.
laupäeva päeval käisin sõbrannale meigikoolis modelliks ja õhtul oli Draamateatris “Hõimud”. ma pean selle etenduse üle veel mõtlema. mul on tunne, et mu selline üldine sumbunud ja hall olek takistas lavalt tulnut korralikult vastu võtmast. halb ei olnud, seda kinnitan küll.
ja ma peaksin ütlema, et seal oli mõnigi deja-vu efekt mu jaoks ka.
täna saime lõpuks need püksid lapsele. varusin kohe ohtralt aega, aga seekord läks see kuidagi kiiresti. Murphy, nagu ikka.
suurem osa päevast möödus kodus toimetades. keetsin seakoodi ära (ma olen varem alati otse ahju pannud, aga et nädala sees aega kokku hoida), viisime sõbrannaga taara ära, grillisin lambaribi, keetsin kapsasupipuljongi valmis, tegin laimikreemi (lime curd) – et sellest teinepäev kooki teha.
ja kuidagi nii see päev ära läkski.
ahjaa, gaasiveesoojendi ikka jamab, tuleb vist spetsialist siiski kutsuda.
kassid muidugi põõnasid suurema osa päevast..
kogu see nädal on endiselt kulgenud mingisuguses igavas comfort zones, nii laias laastus. teadagi, mugavustsoonis on kõik kuidagi ühtlane, tuim, igav, pehmepastelne. ei eristu kontraste, pole head ega halba. mida siis niimoodi kirjutada?
esmaspäev.
saatsin ühe tuttava õhutusel ühe oma pilvepiltidest rahvusvahelisele Pilvevaatlejate Ühingu saidile, kus see ka avaldati. tegu on ühe uusima pilvetüübiga, kaootilis-laineliste kihtrünkpilvedega (Undulatus asperatus). sellega on esimene asi kirjas.
siis võib kirja minna vist järjekordne söögitegu. ei midagi erilist, aga laps sõi ja kiitis. või panekski selle kiituse kirja hoopis.
ja no muidugi, umbes esmaspäevast lükati majas küte sisse. tegelikult päikseliste ilmadega mul polegi probleemi, nende hallidega oli. aga ikka on parem 🙂
teisipäev oli lühikese metsaskäigu päev. aga ilm oli ilus ja seega oli lihtsalt ülimalt hea olla kusagil linnast ära. boonuseks olid mõned seened. just niipalju, et sai õhtuks notsuribadega seenesousti teha ja mõned männikad purki soola, et talvel paar korda veel võimalik oleks. ei olnud liiga palju tööd nendega. ja palju neid marineeritud seeni siis ikka süüa.. mul küll väga ei kulu, on paremaidki asju.
õhtuküpsetiseks õunapirukas ning et järgi ei jääks, siis veidi söömisabi väljastpoolt ka. mis tegelikult on juba neljas hea asi selles päevas.
kolmapäev paneb küll täiega mõtlema. okei, ehk see, et keelekursustel maa olen täiesti normaalselt tasemel, mitte nagu ükskord, kus enamvähem kõik teised õppijad tegelikult omasid kokkupuudet keelega varem ja kus mul oli kogu aeg juhm tunne. seekord ei ole 🙂
lapsel on eesti keeles uuelt õpetajalt kiitus. mina olen vist küll ainus, kes oma lapse keelelises võimekuses kahtleb. ilmselt on asi taustsüsteemis. või mina ka ei tea.
ahjaa, ja peaaegu et oleks unund, ma sain Linnateatrisse piletid. see on ikka väga märmimisväärne sündmus. küll mitte nimekirjas esimesena olnud etendusele, aga ikkagi.
teatepulga annan edasi: Kohalikule, Sinisele ja Evule 🙂 ei pea tingimata blogis tegema, võib ka FBs nt.
nii.
ja ma olen kindel, et umbes homsest läheb käima räige elu ja iga päev koguneb mingi peotäis mõnusaid asju 🙂
üks pilt metsast ka.
