täiesti suurepärane õueilm 🙂 päike ja valge lumekiht maas (kahju, et nii vähe küll – aga parem kui üldse mitte), ning see päike soojendas juba ka. taevas ja meri sulas ühte.. mulle meeldib!
Rubriik: päevakaja
nädalavahetus, õnnestunult ja mitte
nädalavahetus. jälle kuidagi nii, et kuigi järgmine nädal tuleb tihe, töiselt ja muidu, ootan ma juba tööpäevi.
kui eile oli veel suhteliselt rahulik, siis tänane on küll kuidagi lennanud.
laupäeva varasel pärastlõunal tuli äkk-kutse külla. tegelikult sünnipäevale. hilinemisega jõudsingi, sest mingit muud logistikat oli ees.
päeva kulinaaria oli krõbedaks praetud nahaga lõhefileetükid. vot pannil niimoodi ma ei olegi kala teinud, kummalisel kombel. aga tulemus on see, et teen veel. sest jube hea oli!
tänasesse jäi hommikune teistmoodi munaroog (nämma!), lapse sünnipäevapidu klassikaaslastega ja noh, ebaõnnestunud kevadrullid. neid tegin ka esimest korda ja inspiratsiooniks olid kodus olevad riisipaberi lehed. nii et tegin imelise täidise.. ja esimene rull läks aia taha sellega, et paber ei andnud korralikult rullima. okei, veest läbi ja andis.. rullisin mingi hulga valmis ning asusin frittima ja siis läk skõik aia taha. rullid kleepusid üksteise külge, panni külge, läksid katki ja üleüldse.
see oli muidugi paras hetk natuke lisa guugeldada ja leida, et tegu oli vietnami kevadrullide lehtedega ning need nimelt ei ole frititud rullid. tuju oli selleks ajaks kuskile kadunud, mul oli õnnestunus pool wokitäit kuuma õli pliidi kõrvale plärtsatada, viimast rulli välja koukida üritades ja nii sõime lihtsalt täidist tšillikastmega.
üks suur asi, mis täna veel tehtud sai, enne ja pärast pidu ja kevadrulle ja puha, oli see, et laps sai oma kirjutuslaua puhtaks, viis osa arvutiträna suurest toast sinna ja siis sai kogu see ‘tehnikaosakond’ siin ümber mööbeldatud. üle pika aja sai juhtmetest sotti (ning korralikult uuesti pandud, mingid asjad ära likvideeritud, midagi ümber tõstetud.. eks siin on natuke veel sortida pudipadi, aga tulemus on hetkel igatahes kena.
ning tegelikult ma olen üllatunud, et see niimoodi äkitselt tehtud sai. kuigi raamaturiiuliga oli sama asi.
leidsin, et mu paremal õlal on üks nukk ikka oluliselt rohkem püsti kui vasakul. et midagi ongi paigast ära. kiropraktik?
hommik
enne puhkepäevaseid tegemisi..
magada on ikka kehv, sest sabakont annab selili olles peatselt tunda ja parema õla peal ka ei saa, see on ikka imelik, ilmselt natuke paigast ära. igasugused õlaringid ei ole aidanud.
harjutan kotti teisel õlal kandma
õhtune idüll
vaikne reedeõhtu.
mõtlen kevadrullidele, aga kõiki koostisaineid ei ole kodus ja poodi ei viitsi minna. selle asemel sirvin suupistete raamatut ja vaatan Meisterkoka neljandat hooaega. viimast ma ei lingi, sest linki otsides saaksin äkki võitja teada :O
valgemaks pöördumise aeg
selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.
täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli 🙂
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.
eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…
kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.
meenutus pühapäevast:
talverõõmud
ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
2014-2015
lühidalt: palju erinevaid emotsioone, palju tuult ja merd, palju sõpru, ning tulles algusesse tagasi, palju positiivseid emotsioone.
loodan, et uus aasta toob samu asju 🙂
detsembri teisel päeval
mõned päevad on nüüd täitsa kena ilm olnud, ainult lund tiba vähevõitu. ja ilmselt sulab olemasolevgi veel selle nädala jooksul ära, vähemasti linnas. aga no talvepäike ja lumi ja jäätuv meri on ikka mõnusad.
kummalisel kombel olen ka juba jõulukinkidele mõelnud. oma kingikotti oskan soovida umbes ühte või kahte asja, aga see selleks. pigem on mõtted lähedaste kinkidel. ma ütleksin, et minu kohta on see päris varane teema. jah, ei midagi suurt ega vapustavat, aga see polegi ju kingi tegemise eesmärk ometi?
esimene piparkoogimaitseline kook on tehtud. esimesed piparkoogid söödud. mandariine on laual pea igapäevaselt.
kolleeg kutsus äkkpuhkusele reisima. pidin ära ütlema, sest no pole nii suurt äkkraha võtta. aga mingi mõte tiksub omalgi. või pigem mitmeid, reisiteemalisi.
mittereisiteemalisi ka, kirjuid mõtteid on palju. eileõhtune koolitus ei andnud küll otseselt midagi uut, aga veidi inspireeris ikka. samas kohati on kõhklused ja kahtlused, et ma olen mõne koha pealt roostes. eks peab proovima, kas ja mis välja tuleb.
teisalt on selline talveune tunne, et ei viitsigi midagi teha. ometi teen. ja sedaenam on tunne, et natuke päikest oleks ära kulunud.
noh, another time.
nädal on läinud lennates
nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.
nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.
neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.
reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..
laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.
pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.
eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..
õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.
loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.
