mul oleks hea meel
kui ma tunneksin end paremini kui ma tunnen
eile õhtul vajusid kõrvad vaikselt lukku. mõned tunnid oli tunne, et heameelega uuristaks kõrvad endal peast. õhtul kodus panin vatitikkudega viina kõrva. öö möödus talutavalt ja hommikul oli natuke parem. aga kõrvad kumisesid ikka.
kaks arsti vaatasid ja uurisid mind ja leidsid, et kõik on korras. humm.. aga millest mul siis ikka veel krõvades veider tunne on?
ja kui pangad võiksid viitsida raha kiiremini liigutada. oleks, et nad seda kottidega ühest pangamajast teise viiksid..
Rubriik: päevakaja
pinus pinus
nii, nüüd ma hakkan tõsisemalt pinustega tegelema.
muide, pannes google otsinguks “pinus cembra”, saab tulemuseks spondeeritud viite lehele Amazing Penis Secrets (ma ei saa linki panna, sest ma ei läinud ju sinna lehele). iseenesest päris huvitav, et pinusest saab penis..
aga seedermännid, hoidke nüüd alt, siit ma tulen!
te ei taha teada..
tegelikult te ei taha seda lugeda. tegelikult seda polegi võimalik algusest lõpuni lugeda. ent .. vähemalt tekib võimalus tunda, kuivõrd normaalne sa ikkagi oled 🙂
Mehed teevad salaja
hilinenud kalapäev
kõige ahvatlevam asi, mida ma eile nägin, oli pool külmsuitsulõhet. hind ei olnud enam pooltki nii ahvatlev. nagu see enamjaolt on nende asjadega, mis mulle Tõsiselt meeldivad. no ja eks poole lõhe söömine võtab ikka päris kaua aega ka.
läksin loogilisema vastupanu teed ja ostsin pakikese külmsuitsulõhe viilusid. millega ma eile õhtust saati hädas olen. sest viilud nagu on, aga viiludena neid kätte ei saa. tekitan ise uusi viile, et üldse kätte saada. oleks ikka võinud kohe viilutamata osta. ainult et kas just pool kala..
pinnaletõus
keset suurt rahvast täis kaubanduskeskust tundsin täna korraga kõledust ja üksindust. ma tean ammu, et selles anonüümses massis on lihtne olla üksi, aga täna oli see kuidagi väga äkki, väga üksi. eriti kuna ma ei olnudki tegelikult üksi. tükk aega pole sellist uppuja tunnet olnud. et näed ja kuuled kõiki enda ümber, aga ise oled nagu teises maailmas ning keegi teine ei näe ega kuule sind.
siiski. laps tegi kärus mingi liigutuse ja ma olin tagasi. jälle kord.
miks just valu on see, mis eriti inspireerib?
lugemissoovitus: Margaret Atwood “Pinnaletõus” (“Surfacing”)
reaalne kasu blogimisest
sain täna maili. ühelt oma blogi pidevalt külastajalt. kes oli mind linna peal suvalises söögikohas näind ja ära tundnud. müstiline. appi! mul on abitu tunne. mind on nähtud. ma ei tea kes. ma tean kus. aga mitte nii abitu, et ma tunneks, et mulle on liiga tehtud.
kas keegi saab mulle ‘liblikapüüdjat’ laenata? 🙂
p.s. ma sain kalendri korda, tänud ahtile, kes seda mulle meelde tuletas. kuigi ma ei kasutanud tema patchi. tänud tixule ka, kes mind nõu ja jõuga pisut aitas selle juures. upgradega tulin ise toime 🙂
moveable soft
avastasin praegu, et mul ei olegi töö juures ftp ligipääsu koode oma serverile. plaanisin pisut oma softi uuendada, aga pean seda siis kodus tegema.
üleüldse, rebaseonu arvas oma kommentaaris, et kuna antud soft on eestis ilmselt üks popimaid, on ka enamus bloge teineteisele välimuselt hirmsarnased. tea, kas peaks ka midagi väga kapitaalselt muutma siin ja näiteks igasugu jaotusi ja pealkirju kuidagi originaalselt nimetama või mis?
kontroll
eile õhtul tulid voodis kurvad mäletused peale. huvitav, et laipväsinuna hakkab pea mingeid vanu asju läbi ketrama ja hoolimata väsimusastmest und ei tulegi. hoopis mõtted. sellised, millede jaoks päeval ei ole aega, tahtmist ega energiat. õhtul aga vajuvad pähe ning nende mõtete meeleolu kujundab seda lehte.
eile siis, voodis, vajus jälle pea mõtteid täis. vähkresin ja vähkresin, asu ei leidnud. mälestuste loogiline järg oli muusika, mis kummitama hakkas. keerasin end voodist välja, koperdasin läbi pimeda teise tuppa ja lükkasin arvuti sisse. sorisin riiulis ja leidsin õige plaadi. avasin tekstifaili, lükkasin muusika vaikselt mängima ja..
teisest toast kostis lapse hääl. tormasin magamistuppa tagasi, haarasin põnni sülle, kussutasin hetke ja surusin voodisse tagasi. ei ole rahul. võtsin ta uuesti sülle, tulin arvuti juurde, panin faili kinni, kõlarid kinni ja vajutasin ‘shut down’. läksin magamistuppa, panin lapse voodisse ja majas oli rahu.
tajusin, et mind kontrollib jõud, mis on minust tugevam. et mul lihtsalt ei lubatagi enam oma energiat suurtes kogustes kulutada minevikule. või mõtetele, mis kipuvad mind kaugele ära viima. või mis kulutavad mu energiat liiga palju. sest suur osa, mis siin kirjas, on ju kunagi varem kirja visatud. siis kui kontrolli ei olnud.
aga kui tahad, siis kuula siit jupikest musa. ära ehmu jaapani keelest lehel 🙂
pühapäev, väsitav
kummaliselt väsitab mingi pikk päev väljas, jala peal. jalutad ja jalutad ja ei olegi nagu viga. aga kui lõpuks maha istud, on väsimus kontides. ei tea, kas täna saab kell 11 magama? 🙂