mul on see aken, kuhu saab blogisissekannet lisada, umbes tund aega lahti olnud. nagu tahaks midagi kirjutada, aga ei õnnestu sõnu õigesti siia manada. või pigem tulevad saamatud laused välja. või tegelikult on see ju seesama.
nüüd on möödunud veel 2 tundi. aitab. ju ikka ei suuda end piisavalt kokku võtta, et midagi tõeliselt olulist öelda.
Rubriik: päevakaja
pööripäev, 2004
vähem kui pool tundi on talve alguseni. ime küll, isegi lumi on maas. tallinna pool küll üsna vähe, ent siiski. ah, oleks seda helevalget küll rohkem!
aasta pimedaimad päevad, milledes siiski leidub valgust, nagu tänagi – lausa päikest. ja muidugi küünlad, mis loodavad päikese tagasi tuua 🙂
mingid traditsioonid, pärit aegade hämarusest, hirmust päikese kadumise ees igaveseks, mis on läbi kummaliste jadade meieni kandunud. mis seostuvad erinevate inimeste jaoks erinevate asjadega, aga on iseendas soojust täis. eks see aitabki läbi külma ja pimeda talve minna.
paranemas
kõhutõbine nädalavahetus on üle elatud. minul kui viimasel tõppejäänul on ainult mõningane uimasus. teiste varemhaigestunute kõrvalt tehtud profülaktika oli natuke abiks ka – kõhu suhtes pääsesin suhteliselt kergelt. aga eilne päev sai küll voodis maha magatud; nii palju kui laps lasi.
piimhappebakterid on hetkel me sõbrad.
tahaks..
ma tahan varsti head kohvi ja head salatit või kooki või midagi. ja mul ei ole aega välja minna. mingi mögin lõunaks on õnnes kaasas.
kuidas meelitada muu hea siia?
hullumisest kahe lausega
olgem ausad, ma ei taha viriseda, eriti töö osas, aga kui on umbes 4 olulist asja vaja teha, milledest umbes 2 põlevad, 1 on niisama kiire ja üks on veel oluline – ja kõik on üsna mahukad ja aeganõudvad, 2 põlevat lisaks ka süvenemist nõudvad (st. neid ei saa teha jooksvate pisiasjade, nagu telefonikõned ja mailidele vastamine) kõrvalt – ja ma pean sellega veel mõne tunni jooksul üksinda toime tulema – siis andke andeks, ma tunnen, et nii ei ole võimalik; või on, aga kvaliteedi arvelt – õhtul ei suuda ma enam midagi teha.
ahjaa, isiklikud asjad on peale selle; aga eks neid teengi peale tööd.
pühademeeleolu?
ma olen jõulukaardivabrik.. või peaaegu 😉
raisatud hommik
kuna olin jälle tööle hiljaks jäämas (laps muidugi magas täna 9ni, mitte ei ajanud mind 8 üles), jäid kõik päikesehommikulised pildid tegemata.
positiivsussüst
viimase aja ilusaimad apelsinid olid Kajaka turul. mitte mingid pisikesed ebamäärased nässid, vaid kenad suured ja selle väikese-apelsini-otsaga. kaubamajal ei olnud eile õhtul midagi vastu panna.
raamatukogus oli Zilmeri-Kokassaare-Vihalemma ‘Normaalne söömine’ lausa avalikult riiulil olemas. ma küll ei näe lähima 3 nädala jooksul seda aega, millal ma sellesse süveneda saaksin, aga vähemalt on see praegu minu riiulil
poiss räägib mulle juba umbes nädala jooksul aegajalt: ‘emme, ma arlmastan sind’ 🙂
paar tundi hiljem
tegelikult tahtsin ma enne kirjutada ka sellest, et Olav Ehala on teinud ikka hulga fantastilisi laule, millede kuulmine viib mind kusagile teisele tasandile ja mida kuulates käivad värinad üle selja. ma ei tea ühtegi teist heliloojat, kelle nii paljud laulud mulle niimoodi mõjuksid.
teise advendi õhtu
avastasin, et on pühapäeva õhtu, kell on 7 läbi; ma peaksin tegema miljonit asjalikku asja, tõneäoliselt aga ei tee midagi ja viidan selle aja lihtsalt niisama ära kuidagi, nagu alati..
koju tulles avastasin muidugi, et pooled asjad jäid poest ostmata.
pirita kloostri fassaadile lisatakse ilmselt igal advendil üks elketriküünal, sest reedel oli neid üks ja täna kaks.
õhtune mõte
vist ei tasu end tööga tappa..