nädalavahetusel tegin seda sorti koristamist, millest ei jää jälge mitte tunnikski. sest kes ikka paneb tähele, et mõnes kapis on veidi rohkem ruumi.
mõnes kapis veel ei ole ka.
ehk tegevust jagub kauemaks ja kaltsukasse viidud suur kotitäis ei ole mitte viimane.
kui viitsiks, tegeleks rohkem nende asjade müügiga. aga mul on alati tunne, et müügi jaoks kulutatav aeg-energia ja saadav raha ei ole omavahel korrelatsioonis. kotti toppida ja ära viia on kordades lihtsam. müügist saadav võimalik paarkümmend eurot versus iga asja pildistamine, mõõtude andmine jms..
võib-olla ma ikka elan liiga hästi?
selle asemel, et oma reisipäevikut ümber kirjutada, ma õhtuti hoopis istun-laman ja loen. enamasti raamatut, vahel internetti.
aga viimast ei taha väga lugeda, liiga palju kurja sallimatust. justnimelt kurja. sest et “Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld. Mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld..” ja kõigile ei peagi kõik meeldima. mulle ka ei meeldi paljud asjad. noh, nagu näiteks sõda kõigi selle tagajärgedega. ega inimesed, kelle meelest sõda on lahendus mingile (ego?)probleemile. ja kurjus ei meeldi ka.
ja veel nii mõnigi asi. aga see selleks.
muide, siinkohal meenus. mõned päevad tagasi, ühes FB grupis, mis ei ole üldse seotud poliitikaga või pagulaste või millegi sellisega, palus üks inimene, et võiks meeldivamalt ja sõbralikumalt suhelda ja mitte olla sallimatu. mispeale umbes pooled lugeid teemaalgatusest mingi kurjuse välja ja hakkasid pommitama stiilis, et kes sulle varba peale astus. ning mind hämmastas, et miks hakatakse õiendama inimese kallal, kes lihtsalt tahab rahulikumat keskkonda?
muidugi see inimene lahkus selle peale antud grupist.
aga, parem on ju keskenduda meeldivatele asjadele.
nagu et: õues on päike, või et: ma panin lõpuks omale juuksuriaja kirja.
