Rents tegi muidugi mingi nalja ja on kenasti tagasi. ning täna on tal lugu, mida vist ka peaaegu et iga blogija on mingil hetkel arutanud. et ehk kui palju blogimine on avalikkuse nõudel toimuv avalik tegevus ja kuipalju ikkagi blogija isiklik valik, rääkides siis justnimelt erablogidest. või et mis mulje blogijast jääb ja palju ta seda ise suunab.
noh, eks olen minagi pähe saanud:
- asjade eest, mida ma kirjutan
- asjade eest, mida ma ei kirjuta
- mulje eest, mida ma jätan
- mulje eest, mida ma ei jäta
- igasuguste asjade eest, mis mulle pähe ei tulegi kohe.
targutama kipuvad tihemini need, kes reaalsusega väga kursis ei ole. reaalsus olen antud juhul mina konkreetses hetkes (ma ju räägin endast). ning kui inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen, targutavad (ja nemad enamasti ei targuta, vaid räägivad asjast) enamasti kusagil väljaspool blogosfääri (kuigi mitte ainult), siis taas, need, kes teavad vähem, kas:
- üritavad kommida (ilmselgelt sihilikult väga isiklikke komme ma ei lase läbi, minu valik)
- mailivad
- elavad end välja oma blogis
- elavad end välja kusiganes mujal, aga mitte märkamatult, eksole.
nojah, aus olla, eks minagi tean mõnda inimest rohkem selle järgi, mis ta kirjutab ja arvan midagi selle info põhjal, aga ikkagi ma teadvustan, et ma reaalselt ei tunne neid inimesi kohe üldse. et ehk õigem on arvata midagi olukordade kui inimeste kohta. kui üldse 🙂
aga jah, tulles tagasi algse juurde, siis minu jaoks on see blogi kahtlemata minu isiklike arvamuste-hetkemõtete avaldamise koht ning ma avaldan siin just nii palju ja just seda, mida ma tahan hetkes välja näidata.
kui see lause oli liiga keeruline, siis:
- mina otsustan, mida ma siia kirjutan ja miks
- mina otsustan, millised kommentaarid ma avaldan ja miks (punktide a ja b ‘miks’-id on üldiselt minu subjektiivne valik)
- ükski asi, mis ma siin kirjutan, ei ole ilmselt ajas jääv (no kui ma ei muutuks üldse elu jooksul, oleks ju jama majas ometi!)
- kõik, mis ma kirjutan, ei ole reaalsusega seotud (aga päris palju on ka)
- kõik, mis ma kirjutan, tuleb ainult minust ja läbi minu (et ehk ongi subjektiivne, või mis te arvasite ometi?)
- ma ei püüagi endast siin mingit perfektset muljet või üldse muljet jätta, mulje on lugeja peas g) kui ma millestki ei kirjuta, siis see ei tähenda, et see mind ei huvita-puuduta, vaid et ma ei taha sellest kirjutada (miks, on jälle minu subjektiivne valik).
ehk lühidalt kokku võttes: kui ei meeldi mina või see, mida ma kirjutan või see, mida ma ei kirjuta või see, kuidas ma kirjutan, siis ei ole kohustust lugeda. d’accord?
indigoaalaselt ka kirjutis samadel teemadel.
