Unest jääb stabiilselt puudu. Kogu aeg tahaksin magada, aga teha on nii palju, elutempo taob takka ja ma püüan asju päevadesse kokku suruda. Üsna tagajärjetult.
Ähmaselt meenuvad ööd, mil ma ei leidnud und ja otsisin omale tegevust. Miks on need siis, kui midagi teha pole; ja nüüd, kui kaks lisatundi ööpäevas mind ei päästakski, tahab uni oma võtta? Nagu ikka elus, toimuvad asjad kuidagi valel ajal, vales kohas, vales järjekorras. Ja ma ei saa enamikku sellest muuta. See, mis on minu võimuses, on pisiasjad. Või siiski! siiski?
Rubriik: mõtisklused
foto, kunst ja mina
praeguseks olen selgeks mõelnud, et mu kooli mittesissesaamist ei määranud mu pidlistamisoskus – see on mul ikka täitsa olemas. aga ma ei pildista ilmselt piisavalt gunzdipäraselt 😉
õnneks on siiski suur hulk ‘tavalisi’ inimesi, kelledele mu pildid meeldivad (ma ei oota siinkohal ovatsioone).
aga, ma ei saa ilmselt kunagi ‘tõeliseks’ kunstnikuks, kuna üks päris tore kunstniku definitsioon, mille fazz kunagi leidnud oli, kõlas umbes nii, et sa oled kunstnik siis, kui teised kunstnikud sind kunstnikuks peavad. haa!
Selginemine
On kohti, millega oled seotud veresidemetega, sellele mõtlemata.
Lähen ja tunnen, et olen Kohal. Hoolimata sellest, millal olin seal viimati. Ootab mind, pole mind reetnud ja tean, et ei reeda mind kunagi. Tajun, et kõik see, mis on mu ümber, on Päris ja Hea. Enam ei ole vaja otsida seda allikat, kust saada tänast energiat. See maa, puud, tuul, päike – sama päike, mis igal pool mujal ju! -, iga rohukõrs laeb viimseni, midagi vastu küsimata. Liigun ringi ja tunnen oma jõudu kasvavat. Puhastab pea segastest mõtetest, laseb mind vabaks. Nii, et suudan näha enese sisse, puhtana. Näha nii mõndagi asja teismoodi kui Linnas, mis vahel mängib minuga, peidab ja moonutab. Asju, inimesi, tundeid. Seal aga ei suuda Linn ega ka muu mind petta. Sest mina ja maa, me oleme üks; ja tõde on maa ürgne tõde, mis ei saa iialgi petta.
Ma olen siit liiga kaua eemal olnud.
Ma ei tule siia ilmselt kunagi päriseks tagasi. Aga ma pean meeles pidama, et just siin on Selginemine. On olnud läbi aegade.
kadedus kalkarist ;)
Kalkar näitas täna mulle jälle mingit oma loomingut. täpsemalt, fotosid. ja no tema asjad äratavad minus reeglina mingi kadedusepisiku. mitte sellise õela ja ärapannatahtva, aga pigem imetluseseguse. näeb, oskab, tahab.
aga nagu ta ise mulle äsja ütles, et ‘provintsist’ tulnuna tajub ta linna hoopis teistmoodi kui nö põlislinlane nagu mina (‘põlis’ on antud kontekstis siiski see, et ma olen siin sündinud ja üles kasvanud, kuigi mitte mingi 5-6nda põlve linlane). eksole, ta näeb hoopis teisi nüansse kui mina onju. ja see, mis teda linnas köidab ja mida ta tahabki näha, on ka midagi muud. nii et mingitpidi polegi nagu imestada midagi. sest ma tean, et ma näen ka nii mõndagi, mida igaüks ei näe. ja kujuteldava osa sellest, mida ma näen saab näha näitusel (reklaam-reklaam!).
aga natuke positiivselt kade võib ju ikka olla 😉
tegelikult on Linnal igaühe jaoks erinev nägu ja tunded. iseasi, kas kõik tahavad neid üldse üles leida.
õhust, mõtetest ja linnaööst
öösel on juba natuke õhku.
avatud akna alt sõidavad mööda üksikud autod ja viimane troll.
üritan end vaikselt kokku korjata ja mõleda, et homme tuleb parem päev. nagu täna oleks mingi jama päev olnud – tegelikult ju polnud. aga korraga langenud tempo mõjub mulle hukatavalt ja ma ei oska enam olla. ma olen liiga väsinud, et tõmmelda siia-sinna. selle asemel tõmblevad mõtted mu peas, hüpates üle aastate ja tulles tagasi tänasesse. püüan neid natuke reguleerida, et nad ei riivaks veel-mitte-väga-kinnikasvanud haavu. kohati ebaõnnestunult, aga see muutub aegamisi paremaks. oo imeline aeg, mil pole võimalik mõtetel veereda, vaid kõik on suunatud. ma pean õppima uuesti toime tulema tavalise aeglase vooluga ja sundima end tegema kõige igapäevasemaid asju, mõtlematult.
ja lootma, et asjad kulgevad nii, et mul õnnestub mitte kokku puutuda nendega, kes võivad mulle meenutada asju, milledest ma teada ei taha.
ma hingan suurte sõõmudega jahedat ööõhku ja vaid unistan istumisest mere ääres. laen end Linnast ja annan talle vastu oma öised mõtted. selle natukese õhu vastu.
teisipäevaseid tähendusi
kui tramm sõidaks maa all, siis oleks ta peaaegu et metroo. küllalt palju metroosid sõidab maa peal ka 🙂
see ei ole viisakus, kui mees laseb naisel trammis enda ees maha minna. võibolla oleks üdini feministlikus maailmas.
tuulise ilmaga ei tohi kanda suure lõhikuga lendlevat seelikut. mitte enam minu vanuses ja figuuriga, igatahes 🙂
ma ei salli mingit head nägu ees ja pärastisi sosinaid selja taga. väljendatagu siis otse, et ma mõjun laps haigekstegevalt ja muidu stressavalt. ma siis omalt poolt ei üritaks ka heas usus suhelda.
sõbrad-sõbrad-sõbrad. jube palju annab, kui sul neid on. kes aitavad sind ühes, teises ja kolmandas ootamatus olukorras. inimesed, kellest ei ole aimanudku, et nad sõbrad on ja tulevad ootamatult sulle mõnusalt vajalikult vastu 🙂 /vastupidisest olukorrast hetkel ei räägi/
iga olukord laheneb kuidagi. lahendus sõltub natuke su oma kaasaaitamise tasandist – aga mõnikord mitte nii väga.
aktiivselt kunstiga tegeleda on päris lahe. vähemalt lühikeses ajaperspektiivis. ehk ka pikemas 🙂
enne kesksuve
Kastanite õied on maha pudisemas.
Aasta ilusaim aeg saab läbi. Lõhnavad ööd, milledes puudub pimedus. Kastanite õieküünlad peade kohal, jasmiinide ja toomingate maguslääge uimastav aroom nartsisside ja maikellukestega võitlemas, uudishimulikud võililled ööseks oma nupud koomale tõmmanud. Ööd, mil ei tohiks olla aega magamiseks; pikad õhtud, mis on käsikäes jalutamiseks loodud. Sellisest ööst mäletad oma esimest suudlust, esimesi arglikke käepigistamisi. Lõpuõhtuid ja noid jalutuskäike kinost koju, mil ükski maa ei olnud liiga pikk, üksi vihm ei olnud liiga külm “Koit saabub taevasse loojangu kannul, veel enne kui kustuda jõuabki see” on kirjutanud Runnel. Neid öid on veel kuu jagu, aga kastanid pudisevad. Sirelitest möödudes saad veel otsida õnneõisi, võililleebemeid puhuda tuulde. Toomingate asemel tunned üleeile niidetud muru kirbet lõhna. Kibuvitsad veel ei õitse. Rambe kesksuvi, alati liige kiirelt asendamas kevade värskust.
movies & me
mõtsin, et vaataks peale eksamiküsimuste vastuste kokkusaamist mingit filmi. aga kodusolevatest tundusid tujule vastavad ainult Eyes Wide Shut ja Playing God ning miskipärast ei taha ma neid kumbagi vaadata. tont teab miks.
ja sellega meenus mul eelmisel nädalal vaadautd Coffee & Cigarettes, mis oli absoluutselt nauditav. nojah, tähendab, ma ei püüa olla kuidagi friik, mulle tegelikult meeldivad ka sellised filmid, mitte romantilised komöödiad vms – pigem siis juba hea action (kuigi ei The Fifth Element ega ka The matrix ei tundu hetkel ahvatlevad).
ahjaa, ja kui on võimalus näha A la folie…pas du tout, siis seda soovitan ka julgelt!
vahel tekivad seosed
konspekteerisin äsja eksami jaoks taluaedade kujundamist ja haljastamist ja kogu selle aja oli silme ees unistus. natuke haigettegev, sest ma tean et ma ei saa seda praegu ja ilmselt niipea. pluss veel paar nüanssi, mis ma jätan enda teada.
lähen kiiresti järgmise punkti juurde edasi.
tänane tõde
tõde on see, et sind ei oota mitte kusagil mitte keegi. su tegemised on sinu enda asi ja ülejäänud maailma mõjutab see vähe. vahel jääb mulje, et see pole nii; kui see on mööduv.
siiski, lapse jätame välja.