täna hommikul oli konkreetselt külm. ma olin ju nagu riides täiesti normaalselt ja kogu tee külmetasin. ja õhtul on ju veel pikalt edasi-tagasi sebimist, RM-i trenniga seoses. brrr!
vähemalt tööl on soe.
aga eile hommikul oli pilvealune ja niiske.
asjaolude tahtel sattusin sinna kanti, kus on üks maja, mis mulle kinnisvaraportaalides aegajalt jälle silma jääb. selline koht ja maja, mida ma tean. kunagi aastaid tagasi avastasin paar kilomeetrit eemale ühe laheda maja, aga see oli-on kaugelt liiga suur ja ebapraktiline. nüüd üks väiksem. üle tee elavad tuttavad pealegi, kes ka just viimase paari aastaga omale seal elamist restaureerinud.
sumpasin läbi endakõrguste märgade takjate ja piilusin ukse vahelt sisse. nagu arvata oli, selle raha eest saab sisuliselt karbi, kus kõik on vaja teha. aga ruumi on, eriti kui teine korrus ka välja ehitada.
lähim kool ja tihedama bussiliiklusega asula on 9km, Tallinnasse ligi 50km. rong on üsna kaugel. seega auto on must have ja ega see mind väga ei vaimusta.
aga asulas on pood olemas ning natuke korrusmaju ka, mis jätab lootuse, et poeke ikka püsib. territooriumil on tiik ja ojake. kui leida sissemakse raha, siis laenu kataks praeguse korteri väljaüürimisest ära. samas tuleb päris korralik raha panna maja taastamisse. tegu on veel muinsuskaitsealal asuva majaga, nii et peab uurima, mida seal üldse teha võib. teisalt saaks mingit toetust taodelda jällegi.
ah, ma ei usu ise ka, et ma hakkan kolima. vähemalt mitte sinna. kuigi veidi tahaks ju. aga lapse kool ja värk.
ma olen üldse mures RM-i pärast. kui nüüd kõik läheb nii, nagu tundub minevat, siis pole mind varsti pea kaks nädalat kodus ja laps peab olema mujal. tundub, et see talle õnneks väga hullult ei mõju, mitme koha vahel käimine siis, aga ma olen ikka mures.
ma tahan puhata ja mängida tegelikult.
kell 10.37: vot haigeksjäämine ei sobi praegu kohe üldse mitte. aga just selline tunne on. lisaks kriipivale kurgule on pea paks. ning ma usun, et see on siiski viirus, mitte organismi püüe mind kaitsta. ja õhtul pean ma ikkagi olemasolevate riietega hakkama saama.
Rubriik: mõtisklused
aega ei saa osta
kusagil internetis öeldi täna, et ‘auto ostmine on endale aja ostmine’. oh?
kui ma arvasin seepeale, et auto ostmine on mure ostmine ka.. ning jääb vähem raha muude asjade ostmiseks, siis tuli vastus, et raha saab alati juurde teha, aga ega ei saa.
aeg.
tänapäeva märksõna. kogu aeg on kiire-kiire-kiire. kiire, et teha juurde rohkem raha, et jõuda igale poole, et teha juurde rohkem raha. et osta auto ja aega.
pea hakkab selle peale ringi käima.
ma olen ise ka selles oravarattas. peaaegu.
sest ajaga on nii, et seda tuleb lihtsalt leida. vajalike asjade jaoks leiab seda ju alati.
rahaga on ka sama muidugi.
ainult et nii ühel kui teisel juhul tuleb see millegi näiliselt mitte nii vajaliku arvelt.
ning tegelikult on see ‘juurde tegemine’ näiline ju. jäävuse seadused ja muu selline kehtib nii aja kui raha kohta samamoodi nagu kõige muu kohta. kusjuures mingitmoodi on aeg ja raha seotud.
äkki peaks hoopis oma ajakasutuse üle vaatama?
et kas seda on nii hullult juurde vaja?
või kui on, siis mille arvelt?
mulle meeldib trammiga tööl käia. see paarkümmend minutit on minu täitsa oma aeg. veeretan vaikselt oma mõtteid ega kiirusta kusagile. kohutavalt mõnus.
see ei pea olema tramm, iga teine ühistransport sobib ka. kui see käib muidugi sinna, kus elatakse. uutesse elurajoonidesse tihtipeale ei käi. meie olematu infra-arendus.. olemasolevategi rongide doteerimist plaanitakse vähendada. raha suundub tee-ehitusse. minu jaoks üsna veider lähenemine muidugi. aga olgu.autostumine on meil populaarne ja poliitikud tahavad ka populaarsust. ning suruvadki seeläbi kaudselt seda ‘aja ostmist’ peale.
mis peale jääb aega veel vähemaks, sest pead tegema aina rohkem asju, et teenida raha, et aega juurde osta. ja see rahateenimine ise pole ka just odav tegevus.
linna kohal õhus lendavad mõned õhupallid. ajavabalt. liiga kaugel, et pilti teha.
ning laht on purjekaid täis.
Kabreneeme, mälestustega
inimesed jõuavad ka igale poole. Haapse rand oli paksult täis, Kaberneeme rand veidi rahulikum. aga ikkagi! ma mäletan aegu, kui seal ei olnud peale kohalike kedagi. noh, meie, koolilaagri lapsed ka muidugi.
metsaalused teed on laiemad ja ära sõidetud, mõned vanad rajad on täis kasvanud. kivi oma nimega ja endaistutatud kadakat ei läinud ma otsima. või mis neid otsida, ma peaksin teadma ju täpselt, kus need on. ainult et puud-põõsad on selle ajaga palju kasvanud ja enam pole see leidmine üldse lihtne.
aga rand oli peaaegu seesama, ärantuntavad kivid ja liiv ja alatine adru. isegi lõhn oli sama ja ma peaaegu võisin tunda end veneaegse hambapastaga selle veega hambaid pesemas. mida sai ju korduvalt tehtud.
Haapse rannas käisime veidi vähem, aga siiski. suurepärane liivarand.keerdus madalad männid ja läbisid täis maa.
õhtuti käisid seal piirivalvurid ja mingist kellast alates oli meil rangelt keelatud mere äärde minna. tegelikult pidimegi siis juba magama. aga pubekatena lippasime vahel ikka mere äärde ja passisime aega, kui piirivalvureid näha polnud ning käisime mere ääres ära. õhtuti liivale tõmmatud joontele jäid meie jäled mõlematpidi. me ei osanud seda üldse karta ja vahele ka ei jäänud. või siis piirivalvurid ei võtnud pubekaealisi noori lihtsalt tõsiselt – kuhu meil ikka minna.
kuskil Haapse kandis sai metsa all olevast pangast üles ronida ja siis oli seal üks kena suvilarajoon. ma olen sealt ühte imelist kadakat joonistanud, koos vanemate lastega. lihtsalt kuna mul ei olnud muud teha. siis ma olin päris pisike ja need vanemad olid jube hirmuäratavalt vanad, kes aasta hiljem lõpetasid keskkooli.
hiljem maalisin seal juba muid asju ka.
ja siis seal Kaberneeme teeristi juures on selline paekivisse kavatud auk, nagu Suurupi kandis ja siis kusagil Keila tee ääres. niinimetatud tuletõrje veevõtukoht. kuigi ma ei tea, milleks need tegelikult olid. äkki olidki mingid sõjaväe jaoks olulised veevõtukohad? ometi on Kaberneeme ja Suurupi ümbritsetud veest, peaaegu.
igal juhul sinna meid ujuma ei lubatud, sest need augud on ju järskude servadega, mitte nagu meri. aga eks me vahel ikka hiilisime, keskkooliealistena siis.
siis, kui meist aasta vanemad olid viimast korda seal, jäi meid lõpuks lõkke äärde väike punt. mõned viimase korra olijad ja paar tükki meilt, mina kaasa arvatud. istusime seal, kell muudkui veeres ja korraga tuli mõte minna sinna auku ujuma. juuniöödel ei olnud meri piisavalt soe.
nii me siis läksime umbes kuuese pundiga. mitteametlikult muidugi. aga täiskasvanud magasid juba ja nii me vaikselt ära hiilisime. ja siis ujusime alasti seal veeaugus päikesetõusu ajal juuni algul. me ei olnud poisid ja tüdrukud, me olime lihtsalt üks punt. ning oma klassiga ei olnud mul iial sellist klappi.
Kaberneeme pood oli see, kust me ostsime kõrsikuid. ilmselt ka midagi muud, aga kõrsikud on mul meeles. süüa saime ometi korralikult, aga lastele jääb sellest väheks ju.
ja piirivalvuritel oli lehm, mingi hetkel küla pea ainus lehm. seda me siis joonistasime 🙂 kanu, kasse, koeri, hanesid oli küll.
selline suhteliselt kohalikule elule keskenudnud külake oli.
need praegused massid on on muidugi loogilised, aga nii ebameeldivad ja mu mälestustesse mittesobivad.. kuigi mälestustesse ei sobigi ju muutused kunagi.
ellujääja
lugesin CV eileõhtust sissekannet ja see lõi mind pahviks. miks ma pole ise nii lihtsa asja peale tulnud?
kui panna kogu oma energia ellujäämisele (olgu see füüsilises või vaimses mõttes), siis polegi võimalik selle kõrvalt midagi üles ehitada. või juba ehitatut korralikult hoida.
sest just nii on see tiominud ja ma tean seda. aga ma pole iial mõelnud selle peale niimoodi või üritanud-osanud sõnastada.
kuigi, ellujäämisinstinkt on mul väga tugev, nii et küllap ma jõuan selle ellujäämisega (ja selle juures mingite muude asjade kadumisega) kokku puutuda veelgi.
mõtted kodu ümber
tööl üle 10 päeva taas.
korrus on üsna väljasurnud. meie koridori mööda kõige tagumine uks on ainus, mis lahti on ja nii ma võtan sekretäri asemel vastu kirju ja pakke. milledega ma ei oska midagi peale hakata.
nädalavahetusel vaatasin kodus ringi ja avastasin taaskord, et mul on ruumipuudus. mul on vaja hoiuruumi ja korteris pole seda kusagilt võtta. kuidas mul on nii palju asju?
eilegi loobusin mõnedest. sõbranna, kes sätib omale linnaelu sisse, maaelu kõrvale, sai mu köögist päris korraliku noosi. mina loobusin hulgast oma vanadest kuivainetest koos karpidega tema koera kasuks.
ja RM tahab endiselt oma tuba.
kas ma olen suuteline tegema ümberehituse tubades ning keldri korda ja tekitada sinna mingi hoiuruumi või peaks tõsisemalt mõtlema linnast ärakolimise peale?
mõlemal juhul on piirav tegur eelkõige raha. ühel juhul koliks seda rohkem ja teisel vähem. aga kuluks ikka.
pesumasin hakkab ka ikka täitsa üles ütlema.
öö uitmõtted
lõpetasin oma öise töö, täna nii hilja.
see öine pilt, mille ma oleksin tahtnud siia panna, ei ole minu arvutisse jõudnud. nuuks.
aga öö on täis mõtteid ja tundeid. mida ma järjekordselt tapan ja tapan. kuni ma olen piisavalt väsinud, et voodisse kukkudes uinuda. tegelikult ma olengi. aga ma siiski kardan seda ööd.
’imelik on magada siin üksi, kui sind ei ole’.
hajuvad sõnad kusagilt.
ma ei oska varsti kellegagi koos magada. sest see tähendab hommikusi lahkumisi ja teadmatust, millal on järgmine öö mitteüksi. isegi siis, kui ma arvan, et ma seda tean, ei tea ma tegelikult.
see meenutab mulle seda, et teleturu reklaamitud leheimur imebki kuivi lehti siledalt põrandalt, nagu reklaamis näha on. me lihtsalt ise fantaseerime juurde, et imeb muru pealt ja niiskeid lehti ka. see süsteem toimib elus igal pool. me ei näe kosmoselaeva, sest me ei taha näha. elevanti on kõige lihtsam peita. ja nii edasi.
“Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju,” ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. “Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju,”
see kõik mahub ühte peopessa suletud öösse.
turvalisusest
eile oli lasteaias loeng. sarjast ‘Turvaline lasteaed’. tegelikult sisaldas see endas palju rohkem ja tuletas meelde palju muid tähtsaid asju. eelkõige neid, kuidas enda ja lähedaste elu ka vaimses mõttes turvaliseks muuta, mitte ainult füüsilises.
kokkuhoidmine on oluline. mees ja naine on kõige tähtsamad, lapsed ei ole eespool. õige ka, sest lõpuks lapsed ju lähevad oma teed. hea küsimus oli, et kui lennujaamas on kogu pere vastu tulnud, keda esimesena kallistada: muidugi meest/naist. enamike jaoks see siiski ei ole nii elementaarne.
öelge inimene, kellel ei ole tunnustusvajadust? kõigil on see kusagil peidus. miskipärast aga tikub negatiivne palju paremini pinnale (haha!, irooniline naer). ka suhte ja pere hoidmiseks on tunnustamine vajalik. kui mõtled teisest midagi head, siis ütle see välja. ära ütle vaid siis, kui midagi on pahasti. tunnusta ja ütle häid sõnu. ei saa nii, et pulmas ütled ‘ma armastan sind’ ja siis järgmised 20 aastat ütled, et ‘no ma ütlesin sulle korra, palju seda korrata võib siis’. jah, tõesti, kui seda lausa iga tund korrata, siis tüütab ära. aga põhimõtteliselt pole häid sõnu kunagi liiga palju.
armastamine, andestamine, unustamine. üldiselt me usume, et me oskame armastada. eks sellega on ka nagu on muidugi. andestamine ja unustamine on seoses. kui sa oled mingi asja andestanud, siis tuleb ka unustada selles mõttes, et ei heida seda rohkem nina peale. see on ju väga tüüpiline, et öeldakse, et andestan, aga siis kuuled ikka ja jälle, et kuidas sa seekord ikka nii tegid.
ja muid selliseid asju.
ma sain sealt päris hea positiivse laengu ja hea tahte.
noh, veidi hiljem see küll lagunes, aga mis seal ikka. alustan täna uuesti. peale seda, kui olen veidi veel puhanud.
ebatavaline novembrihall*
ma istun trammis ja sõidan kodu poole. mu süles on poekott, mille sees on muuhulgas kilekott pooliku lõhega. miskipärast pakkis tibi selle nii, et see kilekott oli punnis ja õhku täis ning et see mu mitte just suurde poekotti ära mahuks, pidin ma seda natuke suruma. seni, kuni üks kalaluu tegi kilekotti augukese, õhk välja tuli ning minu ümbrus haiseb nüüd kala järele.
üldse oli poes letis ilmselt mingi algaja tibi, järjekord oli segane (kümnekonna aastaga numbrisüsteemi ohvrid, nagu me oleme) ja kala kättsaamine võttis mingi määramatu aja. vorst, mida ma tahtsin, ei läinud süsteemist läbi ning Kalevi koorekohvi okolaadi ma enam peaaegu et ei otsigi. tegelikult ikka otsisin, ette teada mõttetult.
tramm on hea koht mõtlemiseks. mul on tunne, et need mõtted on küll veidi moonutatud ja meenutavad neid, mis on peas vahetult enne uinumist. aegajalt reaalsusest väljas ja enamasti tunduvad geniaalsed. mida need siiski, ilmselt, ei ole. kusjuures naljakas on see, et näiteks bussis ja trammis tulevad mõtted on täitsa erinevad. tramm on – mingi teine dimensioon. ja ma ei räägi siinkohal kodanikest, kes seal on.
ma eraldun trammis reeglina täiesti sellest, mis mu ümber on, ja mõtted lähevad liikuma.
ma olin just enne sirvinud uut naisteajakirja, kus oli juttu bioloogilisest ja vaimsest elufaasist või millestki siuksest. et üks on see, kus sisuliselt üritad sigida ja vinget elu elada ja teine on see, kus sigimine pole väga oluline, küll aga enese sügavam arendamine. umbes nii noh. ja et elu annab elada üleni ühes või teises faasis või isegi mõlemas korraga või siis et algul bioloogilises ja pärast vaimses. viimane variant oleks nagu kõige mõistlikum tegelikult ilmselt.
no ja sellele seal trammis mõeldes tuli mulle korraga pähe, et see üleminek ongi ilmselt see keskeakriis ja mul nimelt ongi see asi! ausõna noh! ja ilmselt ei möödu niipea..
sest see tähendaks üleminekut ühelt, harjunud faasilt, uuele, esialgu suhteliselt võõrale faasile.
okei, bioloogiline faas on miinimumprogrammis mul täidetud ju. ja vaimse faasiga nagu tegeleksin. nagu oleksid asjad paigas? aga, mu bioloogiline faas arvab. et üks laps on ilmselgelt vähe ja tolkneb nüüd mu vaimsel faasil jalus. ja kuni ma sellest bioloogilisest lahti ei saa, ongi mul keskeakriis. ehk siis ilmselt pikalt veel.
see teooria kõlab piisavalt lihtsalt, et selle süüks ajada oma tujud ja muu selline. näiteks see, miks tänane päev on lohutamatult hall.
ma vahtisin seal juuksuris seda ühte kaalutut keppjalgadel tibi. selline, kes sobib catwalkile ja kellel on ilmselt ööklubides lööki. aga kellel puudub selline pehme naiselikkus ja kelle seljas tavaline kleti ripub nagu riidepuul. sest tal pole puusa, millest edasi saaks kleit langeda.
siis ma mõtlesin just sellele, et ma ei tahagi enam kuskile ööklubisse. vähemalt mitte niisuguses kontekstis, nagu aastat 10-15 tagasi. et ma ei taha omale neid keppjalgu ja olematut puusa ja kõhtu.
aga siis ma mõtlesin sellele 7-kilosele angerjale oma kõhul, millest ma lahti ei saa ja mis mind ikka piisavalt ei häiri. jaa, see on naiselik ja Rubensi ajas oleksin ma ilmselt alakaaluline. isegi praegu on mu kehamassi indeks normis.
kuid ometi ei suuda ma leida seda tasakaalu ja rahu. isegi, kui mulle öeldakse, et see angerjas on omamoodi armas ja vajalik. mu bioloogiline faas tahab olla noor, ilus ja ahvatlev.
ometi on küpsus ju teistmoodi ahvatlev. seda lihtsalt ei propageerita praegu. sa pead olema sale, särav, kaubanduslik, seksikas.
mina olen täna hall.
me oleme kõik mingil määral reklaamist sõltuvad.
täna oli mu käes üks küsitlusleht, kus muuhulgas oli ka küsimus, et kui palju ma olen reklaamist mõjutatav. ah kui ahvatlev oleks olnud panna, et üldse mitte. aga see oleks olnud vale. sest isegi, kui ma teadlikult ei mõjutu väga, töötavad kusagil mingid alateadlikud mehhanismid, teevad seda vaikselt ja omasoodu. see on ohtlikum, kui teadvustatud asi. sest see jätabki ju mulje, et ei sõltu.
aga vahel, vahel harva, näen ma end läbi ja ei lase petta sellistes asjades.
tramm jõuab sinna, kus ma pean maha tulema. longin oma kalahaisuga koju ja ma tunnen, et võiksin vabalt ühe peatäie nutta. lihtsalt sellepärast, et täna on nii hall, mul on pool elu läbi ja enamiku selle elatud poole üle pole mul põhjust uhkust tunda.
aga ma ei tee seda, sest ma pean kohe varsti lapsele järgi minema ja ma ei saa seda teha punaste silmadega. tema on vähemalt keegi, kelle üle ma olen uhke.
* – hall on novembris tavaline. aga vahel võib see hall olla ka ebatavaline.
nõmetsemist peab ignoreerima
nõmedusest, halvustamisest, pahatahtlikust rumalusest (kas see polegi nõmedus teiste sõnadega äkki, ah?) ja õelusest saab kõige paremini jagu seda ignoreerides.
kuigi ma tean, et kui keegi teeb su suhtes mingeid nõmedusi ja eriti, kui seda tehakse avalikult, siis tekib automaatne kaitsereaktsioon ja tunne, et peab midagi vastu ütlema-tegema. aga, stopp! kui seda teha, siis see toidab nõmeduse algallikat. eespoolnimetatud asjad toituvadki minu meelest sellest, kui neile reageeritakse. mida ägedamalt reageerida, seda rohkem sodi saad ise tagasi.
eestlastel on selle kohta tore vanasõna ka: ‘ära sitta torgi, hakkab haisema’. täitsa õige kusjuures.
vastu sõdides muide muutud ise ka osaks sellest jamast. ignoreerides on oluliselt suurem võimalus tulla välja puhta võitjana. sa ei ole langenud osaks sellestsamast nõmedusest. sa ei ole seda toitnud. sulle on jäänud oma väärikus ja ümbrus tajub seda samamoodi.
algul võib see ignoorimine tunduda raske ning tihti on ka tunne, et nüüd valatakse sind täiega üle. aga mõne aja pärast leiad, kuidas korraga see pahn enam ei häirigi ning seda jääb vähemaks ka. sest sa ei reageeri nii, nagu oodatakse ja seega pole mõtet ona negatiivset energiat sinu peale raisata.
kui seda siiski tehakse, on tegu mingi eriti vihase olukorraga. aga isegi need vaibuvad varem või hiljem.
—
Tiiu arvamus, lisaks siin kommenteeritule, on lugeda tema blogis 🙂
motiveerimine
kui keegi mu kallal õiendab, et ma olen loll, laisk ja lohakas (mida ma ju veidi olengi) ja et mul on ikka veel see ja teine ja kolmas tegemata, siis ei teki mul küll isu neid asju ära teha. seda ebameeldivamaks need asjad mulle muutuvad (sest kui ma olen millegi tegemist edasi lükanud, siis reeglina seepärast, et ma ei vaimustu antud asja tegemisest väga; teine variant on muidugi unustamine) ja seda raskem on end ületada. no hädavajalikuid asjad saavad tehtud ja kõik muidu mingite lubadustega või tähtaegadega seotud asjad ka. tihti küll alles siis, kui kuskile edasi lükata ei saa. aga ometi oleks hea need veidi varem ära teha.
ja siis on posu selliseid asju, mis nagu ei olegi kellegagi seotud. noh, kodused tööd näiteks. on muidugi mingi piir, kust asi on üle mõistuse ja peab midagi ära tegema, aga enne seda on selline pikk vahemik, kus nagu pole need asjad veel väga hullud. vahel harva tulevad mul mingid hood, mil ma teen need asjad ära. näiteks sorteerin riiuleid või midagi.
aga mitte siis, kui käib mingi pidev näpuga näitamine, et näe, mis siin toimub.
tegelikult saab mind mõjutada küll. üsna lihtsalt.
täna pool päeva ei teinud ma eriti midagi, kuigi jälle – asju teha oli küll. lõpuks juhtus see, et kui ma seda hädaldasin, siis öeldi mulle, et ma olen väikese puhkamise ära väärinud ja kuna ma olen muidu nii tubli, siis on mulle õhtuks väike preemia.
mille peale ma võtsin kätte ja asusin tegutsema. nii nende edasilükkamist kannatavate pisiasjadega kui mõnede muudega. lõpuks olengi tänasega järjel.
nii et präänik töötab minuga paremini kui piits 😉