kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
Rubriik: mõtisklused
mõtteuid vananemisest
vananemine on selline kummaline protsess.
jõudsin korraga tõdemuseni, et ma ise ei olegi ainus, kelle vananemist ma ei suuda väga edukalt fikseerida. et neid inimesi on mu ümber rohkem ja neid on üsna erinevates vanustes.
miskipärast on osad inimesed kuidagi kinnistunud vanuses. ei, isegi mitte vanuses, see pole mingi konkreetne number. lisaks, noh, kui ma tean neid peaaegu läbi oma elu, siis ma ju tean ka ometi, ett nad on vananenud. aga siiski ei kipu pärale jõudma, et mõni, kes on kogu mu elu olnud turvaline keskealine, saab näiteks 70 või mõni, kes on koguaeg olnud noor, saab 50.
see lihtsalt ei saa nii olla. see on mingi trikk.
sest selle taustal tajun ma isegi, kuidas aeg on lennanud ja mul ei ole seda enam üldse nii laialt käes, nagu ma olen harjunud mõtlema. et ma pean arvestama, et see kõik on kaduv ja.. nii ongi.
ja mul ei ole ikka seda soovitud stabiilsust.
ja siis on need, kes ei vananegi enam edasi. sest mingil hetkel on nad mingil kujul lahkunud mu elust. ilmselt on mõnda neist päris kummaline kunagi kusagil veel kohata.
aga kõiki ei olegi võimalik kohata.
Karelil oli täna sünnipäev. sünniaastapäev.
evut oodates
eilne suhteline kuumus on asendunud jahedama ja niiskemaga.
võib-olla on isegi mõnus.
kuigi päiksega oleks näiteks kohvicumi aias tore istuda. nüüd peame muu koha valima. aga tühja sellest. kohad pole olulised, inimesed on 🙂
silmapiiril on vale laev, kõrvalmaja katuseserval lösutab kajakas.
peegelmajade vaheline inimestevaba maailm.
miks ma seda kõike teen?
eilehommikune sebimine, et homseks lubatud üritus toimuks, tekitas mulle vähemalt 25 halli juuksekarva juurde.
nüüdseks on selgunud, et enamik neist, kellele asi mõeldud ja kellele sai ka paar nädalat tagasi info saadetud (ilma detailideta), et üritus toimumas on, ei saa tulla. elik ma olen hakkama pannud hulga raha (mis on küll projektis nagunii sees), hulga aega ja oma närve, et lõpuks saada kokku napilt.. ehk tuleb ikka 10 täis?
selline .. vägagi mõttetu tunne on.
pühapäevaõhtu eleegia
et nagu üsna suvine pühapäev. millest ma olen võtnud – mittemidagi.
ei, ma ei ole sellega rahul. kahju on. nüüd siis tuleb paar mõtet pähe, kuidas oleks veidi paremini saanud. aga mis ikka. hilja. nokin hoopis tööd teha, et homme ära sõita saaks.
kuigi selline raamatupidamise nokkimine niimoodi mulle ei meeldi. öeldagu siis kohe, et ma pean seda tegema, oleksin jooksvalt nokkinud. njah.
laps on ära, kass saab antibiootikume ja eritoitu.
ma tahaksin ikkagi siit ära kolida, aga vaevalt see õnnestub. remont ei ole lihtsam ega väiksem.
poliitikast ja majandusest ei tea ma suurt midagi, aga isikikult mulle tundub, et asjadele läheneti valest otsast. et kui nüüd ikka oli vaja üksiksiku maksukoormust tõsta, siis pigem pannud see paar prossa tulumaksule juurde. oleks asi konkreetsem olnud. saan mõnevõrra vähem kätte, aga poes on hinnad nagu on. nüüd ei teagi, mis ees ootab ja ma arvan siiski, et üldiselt kaotan rohkem.
nagunii on järgmisest kuust sissetulekud väiksemad, sest projekte pole. ning praeguse korralduse juures ma väga ei tahagi. vähemalt mitte sama organisatsiooni raames.
hakka või oma mtü-d rakendama. ainult et kellele oma teenuseid pakkuda?
ehk saab reisilt midagi konkreetset.
need kanatiivad, mida ma tahtsin lõkkel tehtuna saada, ma lähen keeran nüüd ahjus nende külge. ja varsti saab kelgukoeri ja siis midsommerit oma töö taustaks vaadata.
küll ma ööseks sellest kõigest ennast läbi närin.
väike ring siia-sinna
mulle ikka meeldib ringi sõita. üleüldisemalt ja mööda eestit, mõlemat.
see on see koht, kus ma olen patrioot. mulle meeldib hullupööra see maa, kus ma elan.
kuigi, siin on ikka kusagil mingid kohad, mis toovad kaasa mingeid mälestusi, aegade tagant ja jään jälle mõneks ajaks kusagile minevikku ekslema. need seosed võivad olla päris veidrad, kuigi vahel ka väga otsesed.
ning kummaline, et seda enam tunnen ma kihku jälle teatud kohad läbi käia. sest mingeid kohti mul lihtsalt on vaja vahel läbi käia, nagu tundub.
et elu saaks edasi minna.
nurmenukkude aegu
jah, see aeg oli muidugi juba paar nädalat tagasi. mitte-veel soe, kuid juba endas suvemärke kandev õhtupoolik.
ja need vanad mahajäetud kiviaiad, vanad teed nende vahel, aasad ja lagunenud taluhoone.
kolm olulist hetke
oluline on end ümbritseda toredate ja heade inimestega.
isegi, kui nende hindamine võtab veidi aega.
need, kes võtavad mul sabast ja tirivad spaasse, kuigi ma väga ei viitsi. need, kes annavad mulle osa oma portsudest (õnneks hiina stiilis portsudest ehk eraldi nõudes serveeritud), kui minu tellimus lihtsalt ära unustatakse. need, kes ütlevad, et iga mu pilt siin blogis ja mujal ka on kohutavalt vajalik, et nemad saaksid edasi liikuda.
maailmas on rohkem, kui ma oma ülekoormatud olekus näen.
***
kevadine kerge uduvihm haarab mind endasse. siinsamas laulavad linnud, sõidavad autod pehmel kummide sahinal, pilves on suitsu maaligi ajanud. kusagil pilvepiiril kumab loojang ja peegeldub majakatustele.
ma aiman esimest kevadist värskust. sel aastal.
***
kokkujoost
üldiselt tahaksin tõmmata mütsi silmini pähe, krae kõrgele üles ja jalutada ära. täiesti ära. mingiks määramata ajaks.
ega mul polegi mõtet, et kuhu. mul ju pole sügavat mõtet seda ette kujutada?
ma tunnen, et mul on kaugelt liiga palju kohustusi ja mingid tegevused-asjad-ideed nende hulgast ei sobitu kuidagi minu nägemuste-ideede-lähenemistega.
seetõttu olen ma närviline ja energiapuuduses. ning selle all kannatavad eelkõige lähedased. millest on väga kahju.
ning needsamad kohustused, näiteks, ei luba mul ära minna.
ma pean edaspidi veidi optimeerima oma tegevusi siiski. ma ju oskan ära öelda, aga ma ei aimanud vist lihtsalt kõiki detaile ette ja arvasin, et ma suudan just nii palju teha.
tahaks mingit resetti ja alglaadimist saada.
öösel pildistada on hea. või üldse.
…
vihm.
refreshin mõttetu järjekindlusega fotokalas pilte ja ootan, et aeg saaks parajaks.
piltide vahele tuleb mingeid selliseid, mis tekitavad seoseid. mingid vanad pildid. loen kommentaare ja muigan, mõeldes nendele aegadele.
mõned pildid on olevikust ka, aga ikka mingite seostega.
ja siis mõtlen sellele, kuidas ajad muutuvad. inimesed muutuvad. tulevad ja kaovad. mõni neist päriselt.
maailm on kummaline paik.