‘ma ei tea, mulle pole sattunud meest, kes vääriks midagi enamat, kui nagunii mu omamisega saanud on’, ütles üks (minust veidi vanem) naisterahvas, kui meie pundis keegi kurtis, et ta ei suuda olla ideaalne ema ja naine.
votjah, eks ma ka vahel mõtlen, et lapsel võiks ju olla parem ema, aga muus osas ma olen nõus – ma lihtsalt olengi hea naine. ja kui keegi sellest aru ei saa, siis on see tema, mitte minu probleem.
sest, eksole, muidu võib ennast täiesti puntrasse mõelda.
ma olen ikkagi mingit külma saanud. ökk.
Rubriik: mõtisklused
linna kohal on üks teine linn
õhuline õhtu. kerge ja valgust täis. peegeldused, päikesehelgid, meri, helehele taevas.
jahe kergus. mitte sume ja sukeldumist ootav, vaid kerge ja hõljuv. jahe õhk kannab paremini.
linnakajakad.
õhtud tööl on õhtud teises maailmas. linnas, mis on linna kohal.
kergus ei ole alati kerge.
kaitseriietus
miskipärast on levinud arusaam, et kui on vaja end psühholoogiliselt kaitsta, kui on selline hallim ja nõrgema olemisega päev, siis sobib kaitseriietuseks midagi märkamatut, hall või porikarva või ka must.
aga mina olen avastanud, et värvid kaitsevad veel vingemalt. kuigi alati ei ole lihtsalt värvide jaoks energiat. teisalt poolt, siis värvid just annavad seda natuke. lihtsalt on vaja see esimene energiakilluke leida. ja siis on juba julge käia, sest konkreetsed värvid konkreetse olemsiega on kõike muud, kui ligitõmbavad.
igal juhul on mu tänane kaitse peamiselt must-punane, halli sekka.

sõltumatu ja iseseisev mõtisklus meestest (aga mitte ainult)
see paari päeva vanune ‘I don’t consider myself ‘single & alone’, I consider myself ’independent & available’ on toonud mulle vastukajasid, mis siin blogis ei kajastu.
et oleks lihtsam edasi rääkida, siis kiirvabatõlge ka: ma ei pea ennast üksikuks ja üksildaseks, ma pean ennast sõltumatuks ja vabaks (saadaolevaks?).
jah, muidugi, inimene on sotsiaalne olend ju. neid, kes suudavad päris üksi olla, on vähe. üldiselt rääkides, me ikka vajame kedagi, kellega aegajalt oma elu jagada, keda toetada, kes toetaks meid jnejne. no kõik see, mis kuulub asja juurde, mida võib nimetada ‘suhteks’ (mis see ‘suhe’ on, on jälle edasise defineerimise küsimus; mina olen jõudnud selleni, et ‘suhe’ on peamiselt otsus, millega kaasnevadki teatud sotsiaalsed sidemed ja kohustused, sh ei ole kõik need alati meeldivad; armastust ei defineeri ma üldse ega ei ürita ega pea siinkohal ka oluliseks).
nii et, ega sisemuses ei taha keegi meist ju päris üksi olla.
ausalt, ma ka mitte.
ja ma ei ole osanudki, oma kõrge vanuse kisute, enam-vähem viimase ajani. et ilmselt tuleb elult piisavalt peksa saada, et mitte nutta oma üksiolekut, vaid selle häid külgi näha.
või olen ma piisavalt pikkade juhtmetega, see on ka ju variant. sest hoolimata mitmetest valusaamistest ei tahtnud ma üksi olla. samas on mitmeid inimesi (naissoost), kes peale ühe pikema suhte p***eminekut jäävadki kohe tükiks ajaks üksi ja tulevad suurepäraselt toime.
ma olen kade nende peale (kuigi mul on vahel tunne, et äkki nemad on minu peale kadedad? kuigi – miks?).
aga isegi mina olen arenemisvõimeline. ning jõudnud sinna, et ma võin vabalt olla ka ‘available & independent’, selmet olla ‘single & alone’.
ainult et teine pool on see, et niipea, kui ma sellele äratundmisele jõudsin, on taas kord aina vähem võimalusi olla ‘available & independent’. sest noh, kui üldiselt mehed kardavad natuke neid ‘single & alone’ tüüpe, sest need on klammerduvad ja halavad (ma tean sellest kordades rohkem, kui mulle meeldiks), siis ‘available & independent’ tüüpides näevad nad rohkem omasuguseid (mis on ka ilmselt üks põhjus, miks ikkagi tegelikult liiga iseseisvaid naisi päriselt partneriks ei taheta – naist tahetakse ju, mitte teist meest majja! vt ka siit) ja julgevad nendega veidi rohkem suhelda.
iga minu vanuses naine ju teab, et kõige hullem asi meeste jaoks on klammerdumine. mitte miski ei peleta neid paremini eemale. vähemalt enam-vähem aru juures olevaid mehi.
aga teiselt poolt juhtub selle iseseisvusega ja muuga jälle see, et mingi hetk tajungi, et vaatan maailma üsna mehelikult (mis on jälle meestele huvitav, aga samas.. jah, ainult huvitav) ja reageerin seega ebanaiselikult. või siis et suhtun asjadesse.. kummaliselt. harjumatult mehe jaoks.
hea näide on see mõtetelugemise ja otserääkimise teema.
onju, igaühele on mehed ikka ja jälle öelnud, et nad ei loe naiste mõtteid? et räägitagu nendega otse? noh, olgu. teeme siis nii.
kui ma ütlen oma asjad otse välja, siis ikka üritatakse sealt tagant lugeda veel midagi välja. jaa, ma kordan, et ma ütlen otse ja nii nagu mõtlen (ja vahel julmalt ja siis põrnitsetakse mind, et mida nüüd ometi?), aga EI! eks oma kogemustest lähtuvalt on mehed veendnud, et kogu asja taga peab veel midagi olema.
väga väsitav on seletada, et ei ole.
või teistpidi. et mehed ütlevad (väidetavalt!) välja kõik asjad otse ja nii nagu nad mõtlevad ja et nende sõnade tagant ei ole vaja otsida rohkem midagi, kui kuuled.
nojah. võtangi neid sõnu siis hästi otse ja puha ja tulemus on samuti mitte see, mida võiks oodata – no et kõik on kena ja rahul ja õnnelik. ei ole!
sest eksole, mehe sõnade taga on muid asju ka, mida mina nagu peaksin sealt välja lugema. kuigi ta ju väidetavalt räägib otse, pole see ka tegelikult nii.
ja siis ongi see, et kui mingid ajad tagasi olin mina mingi super-vääritimõistja (sest ei rääkinud otse ja lugesin meeste sõnade tagant välja asju, mis vastasid minu ootustele, aga mida mees ise mitte kunagi ei lubanud), siis viimasel ajal on nii mõnigi kord üsna vastupidi: ehk mina pean mehi maa peale tooma ja selgeks tegema, et mina ei loe nende mõtteid ja seda mida ma ütlen, ma mõtlen ka.
nii, nüüd läks jutt algteemast vist üsna kaugele.
või siis mitte, tegelikult on see kõik kuidagi seotud.
aga lühidalt kokku võttes on me seisund määratletud sellega, kuidas me ise end määratleme. et kui ‘single & alone’, siis tahaks kramplikult kedagi enda kõrvale – ja efekt on pigem vastupidine. kui ’independent & available’, siis.. no ma ei kommentaari.
ja lisaks see, et otse loomulikult ei ole ma üksik inimene. lapsega elav ema ei saa olla üksik. vähemalt mitte nii, nagu enne last.
kassist ma parem ei räägigi 😛
aeg kaob..
hommik üllatas uue lumega. eile just mõtlesin, kui maneetu ja hall ja räpane kõik on.
nüüd on porine 😛
ma ei saa üldse aru, kuhu mu aeg kaob. peaks ju ometi olema teist, aga ei ole. isegi RSS-i loen ca kord päevas (kuigi püüan tihemini). müstika.
ja nädalavahetus on jälle tihkelt plaane täis. mina ka ei tea, kust need tulevad!
liitsin oma telefoni kontaktid gmaili omadega ja tulemuseks oli hirmuäratav arv kontakte. peale puhastamist – peamiselt kustutamist ja liitmisi – jäi neid alles nii kolmandiku võrra vähem. aga ikka on neid päris palju. kusjuures võtsin välja suure osa neid, mis on nö tööalased ehk ka mujal postkastides-kontaktides olemas.
nüüd tuleks need valikuliselt telefoni tekitada. kõiki ei ole ju nii tihti vaja, suure hulga puhul piisabki, kui on netis kättesaadavad.
ja mulle meeldib, et vahel on ka arvutiprogrammil piinlik 🙂 inimestel on nagunii väga harva..
T.P.: I don’t consider myself ‘SINGLE & ALONE’, I consider myself ‘INDEPENDENT & AVAILABLE’.
sobib ka mulle 😛

vahel tahan olla lemmikloom :P
mulle natuke kohe meeldis see, kui T.P. ütles, et võta meest kui lemmiklooma, siis suhe toimib. päris nii muidugi vist ei saa.
teisalt muidugi, äkki võiks mees võtta mind kui lemmiklooma, vähemalt kohati? no umbes nagu mu kass on. et ma sügan ja paitan teda, kui ta tahab ja tema tuleb minu juurde kui tahab ja kui ei taha, siis ei tule. saab süüa ja magada ja vaid seepärast, et on lihtsalt armas ja ilus, eksole.
aga pikapeale hakkaks niimoodi igav ka. tunnen ennast piisavalt.
kuid vahel, jah, miks mitte..
peaks hoopis hispaania keele ära õppima.
ja selg valutab üle tüki aja päris hullult.
***
ma tegin selle akna lahti.
siis panin kinni.
siis tegin jälle lahti.
ja nüüd on mu ees see peaaegu tühi kastike, kuhu võiks kirjutada nii palju – ja mitte midagi.
kõik sõltub kontekstist.
kõik on alati subjektiivne.
kummalised valikud panevad – valima. leidma enda sees avastamata maid.
mõnigi asi selgineb. kunagi selgineb.
kuigi ootamatus suunas.
eluga peab sümbioosis olema.
alati on lahtiseid teid mitu. ainult me ei taha osasid näha.
aeg arstile, aeg juuksurile
seda Kaja blogist näpsatud arvamusartiklit lugesin ma lehes küll. ja jäin mõtlema, et mulle ka see emakavähi-juuksurireklaam ei meeldi.
olgu, Kaja kirjutab ebamugavustundest. veidi on vihjatud ka ajale.
aga aeg ongi kõige olulisem kogu teema juures! ma helistan oma juuksurile ja saan vaba aja – noh, umbes ülehomseks ehk. aga käisin täna kaemas, et peaks naistearstile minema – ning ei ole ühtki vaba tasuta aega.
olgu, juuksurile maksan, maksaks arstile ka?
visiiditasu üksi, noh, neelan alla. aga ma pean siis lisaks veel iga liigutuse eest maksma ju. ja tõesti, mu sissetulekud jäävad selleks natuke väikeseks. või natuke rohkem.
minu tervis, tean-tean.
juuksuris pole ma käinud, umm, ammu. hennat läheb pähe korraga ca 15-krooni eest. ainult otstelõikus ei maksa suurt midagi.
eks ma hakkan igapäevaselt kammima jälle, kas saan kellegi äraöeldud aja ehk.
tühja see ebamugavus protseduuri ees. ebamugav on see, et ma pean seda külastust kuid ette planeerima.
hall
täiesti ootamatult ei suutnud eile uinuda.
tavaliselt tähendab see seda, et pea on mõtteid täis – aga seekord ei olnud sedagi. ja ka hullu segavat köha ei olnud. und lihtsalt ei tulnud.
isegi peale palderjanitableti sissevõtmist kulus veel hulk aega, enne kui uinusin.
selle juures on kummaline ka see, et ma ei ole täna kuidagi eriti väsinud olemisega. teisalt on jälle üsna tujutu olemine – ehk siis väljendub vähene magamus selles hoopis?
telefonidega olen jõudnud seisu, kus soovitatakse lihtsalt teise tootja telefone proovida. nojah, oleks siis võimalik niimoodi paariks nädalaks laenata..
tagasivaates
veidi üle 30 tunni ja ongi see aasta jälle läbi. aeg teeb oma ringe, saabub uus, jõuan ära harjuda uue numbriga, kui tuleb jälle uus.
ma olin umbes 24 tundi väljas oma igapäevasest elust. füüsiliselt küll lähedal, aga muidu nii kaugel.
ma ei tegelenud otseselt mõtlemisega olnud aastale. ma pigem tundsin end lihtsalt hästi. lugesin ja mõnulesin. aeg iseendale.
kuid isegi ilma sellele mõtlemata on aastale ikkagi kuidagi tagasi vaadatud.
mõned olulisemad järeldused 2009ndast:
- ma ei tea, kus asuvad minu piirid. väga mitmes mõttes.
- mõttel ja eriti tahtel on väga tugev jõud, kuid ometi ei saa selle abil kõike. saab ainult seda, mis on iseendas.
- teisi aidates aitan ma eelkõige iseennast – ehk ma aitan teisi egoistlikel põhjustel.
- väljastpoolt tulev võib minna mulle rohkem hinge, kui ma tahaksin.
- uksed minevikust on alati natuke lahti.
ja üldse mitte uue avastusena tõestas end ka sel aastal minu jaoks korduvalt vanasõna: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
ning muidugi, mul ei vea küll ei kaardimängus ega armastuses, aga mul on fantastilised sõbrad ja tuttavad. kummardus teie ees 🙂
ja kuna täna pole veel aasta viimane õhtu, siis pakun siinkohal Dry Martini, mitte ampuse.
