neljapäev, endiselt suvi

lugesin ajakirjast, kuidas Margit Hakomaa kirjutas midagi, et tema ei ole raha ori, raha on tema ori. ja et ta teeb asju, mida ta tahab, neid on hea teha.
kes seda viimast ei teaks? ainult mõnigi meeldiv asi eeldab rohkem materiaalseid võimalusi, kui on. kõik ei saa lahutusega miljoneid, et seejärel viia ellu südameläehdasi projekte.
ah, muidugi saab ka odavamalt. aga ma ei taha ka laenule üles ehitada asju.
leidsin selle taustal, et isegi oma väheste võimalustega ei ole ma siiski raha ori, vaid tegelen ka päris palju lihtsalt meeldivate asjadega, või laisklen niisama. mis on, muide, tänapäeva läänemaailmas ka täiesti omaette oskus.
projektid jäävad mingisse teise maailma.

samast ajakirjast lugesin, et eestis on lapsi üksi kasvatavaid emasid kõige rohkem, 7% rahvastikust. nii vähe?

täna käisin pediküüris, maniküüris, OKOs ja juuksuris.

olen juba harjunud sellega, et sinu valikud söögikohtade osas on alati head ja huvitavad.

üksolek ja üksindus

ma olen selline, kes on enamvähem kogu oma täiskasvanuea (ja natuke varemgi) olnud arvamusel, et ei suuda eriti üksi olla. et üksindus (emotsionaalses mõttes, eksole) on midagi, mida peab iga hinna eest vältima. ja see tähendab ometi ju, et füüsilise üksioleku perioode peab ka ometi vähendama. ilmselt seetõttu olen aegajalt enda ligi kuhjanud ka mingeid absoluutselt ebavajalikke suhteid (kuigi küllap on iga neist siiski mingis mõttes vajalik olnud) ja aegajalt klammerduma kippunud (huhh, piinlik muidugi).
ehk siis, ma olen kartunud üksijäämist, ilma, et ma seda õieti kogenud oleksingi. ja sellest tulenevalt teinud suure hulga nii mõistuslikus kui emotsionaalses plaanis kummalisi otsuseid enda sees – sest, nagu öeldud, tundus mulle, et emotsionaalse üksinduse vältimiseks peab vältima ka füüsilist üksiolekut.

hah!
ma olen pimeduses elanud suure hulga oma parimaid aastaid!
sest tegelikult, olles füüsiliselt (parnterluse mõttes, eksole; ma ei räägi siinkohal ei lastest ega seksist) üksi, väheneb emotsionaalse üksinduse mõõde oluliselt. lihtsalt, ilmselgelt saab ka see mittemõistuslik pool aru, et midagi ei ole ja pole lootustki – ning kui midagi pole oodata, siis on ju hea ja rahulik olla ometi.
selles mõttes on füüsiline kaksiolek, kui sealt on kadunud emotsionaalse kaksiolek, hullem. sest kuskil alateadvuses tiksub ikka teadmine, et see emotsionaalne pool võiks olla ning see närib seestpoolt hullult. energiat kulub ka sellele närimisele omajagu, isegi, kui mõistus ütleb, et tegu on ilmselge enesepettusega.

ehk siis ma olen nö suhtes olles kogenud palju rohkem emotsionaalset üksindust kui ilma suhteta. ja et üksiolek ei ole midagi hullu ega koledat, enamasti pigem vastupidi.

hetk

õhtusel võileival aiman vihma igavikulist maitset. tavaliselt tajun ma seda õhus.
vaikne vihm andis rahu. aeg ei ole oluline. see hetk on igas suves. kunagi ei tea, millal. kunagi ei tea, kus. minevikuta ja tulevikuta. olemise tajutav kergus.

enne, kui lased mälestused ja soovid taas ligi.
veel mitte.

reedeõhtu vihmaga

õhtupoole hakkas sadama. siis, kui liiklus juba hõredamaks jäi. esialgsest kallamisest jäi peagi järgi vaikne tuuletu sabin.
kes ikka on linnas suvisel reedeõhtul?
üksikud autod vuravad mööda, niiske asfalti vaikne pritsiv sahin saatjaks.
avatud aknast voolab sisse värsket niisket õhku. seda õhku, kui pole veel päris suvi ja pole enam kevad ka. õhku, mis on nii avatud ja lubadusi täis.
kass kergitab pea ja piilub mind ning magab edasi. aga mina ei raatsi veel magama minna, ma tahan veel hingata seda õhku, olla veel avatud aknal.
sest juba kahe nädala pärast pole vaikse vihma lõhn sama.

mittemidagitegemistüüt

teine nädal mittemidagitegemist. olgu, eks ma natuke ikka midagi teen, aga no siiski. et kõik asjad on ebameeldivad, kui neid peab tegema. mittemidagitegemisega sama.
ma ei tea, kas see on nüüd lihtsalt sellestsamast mittemillegitegemisest või üle ligi 20 aasta taasloetavast Kristiina Lauritsatütrest (oma lapsepõlvekodus lugesin ma seda noore neiuna korduvalt, täiesti imelik, et nüüd nii kaua seisnud on) või mõlemast pluss veel mõnest x-tegurist kokku, aga tänane päev on kuidagi tüütu. ausõna, mittemillegitegemine on kohutavalt väsitav.
duši all olles meenus miskipärast see aeg, kui poeg oli imetilluke, ma ei saanud veel aru, et ta magab poole tunni kaupa ja siis läksin duši alla, kui ta magas ning keerasin vett kogu aeg kuumemaks ja lihtsalt seisin seal.

no ja raamat. muidugi noorena seda lugedes oli kõik jube romantiline ja kena ja ma elasin Kristiinale hullult kaasa. nüüd aga mõtlen, et ta on ikka noor ja sinisilmne ja usub ühte ebausaldusväärset meest nii hullult. mees ise usub ka algul. noh, nagu paljudel neist kombeks ongi.
aga põhiolemus ju ei muutu. vassija jääb vassijaks – sest lisaks usus tingitud jamadele on seal taga ka päris palju vassimist ja varjamist.
kuid selge ka, et üks noor neiu ei oska seda ju näha ega uskuda. vähemalt seni, kuni tal omal neid kogemusi ei teki. ja üldse on kõrvalt seda kõike lihtsam tabada, kui ise sees olles – sõltumata vanusest.
ah.

poeg sai täna oma kiituskirja-preemia kätte. paberil kiituskiri tuleb küll alles homme, aga e-koolis on juba olemas. lastekaitsepäevarõõm.
ja õues on suvi.

reedeõhtune eksistentsiaalne hala

jajah, mis sellest, et tegelikult on reede varahommik ja tehniliselt võttes neljapäeva õhtu. ma ei saa seda ka neljapäevaõhtuse hala all kirja panna, sest kalendris on ikkagi juba reede. ja kuna homme on nagunii püha, siis seda enam see tundub ka reede, olgugi et ei ole tegelikult.

see oli kohutavalt tore ja armas õhtu nende inimesetega, kes ehk ei olegi alati nii tuntavalt lähedased, kuid kellega koosolemine on alati selline posiitiivne ja tore ning ma tegelikult tean, et need on inimesed, kellele saab loota, keda võib usaldada. et kui neid ka alati ei ole, asjaolude sunnil, on nad mingil kombel siiski olemas, kui neid vaja on. füüsiliselt neid väga pole jah, viimasel ajal. elu ja töö on kaugemale viinud. aga see ei muuda midagi, see suhtlemine oli juba varem väga perioodiline.
lihtsalt täna ma korraga tundsin, kui vales suunas mu asjad kulgevad. algselt pidin kirjutama, et tundsin, kui mõttetu mu elu on, aga see ei anna õiget aimu. pigem on viga kogu üldises suundumuses – ja see ongi meil siin kodumaal (ja üldse kogu nn arenenud maailmas) valdav. et tegelikult on väärtused hoopis mujal, aga ma olen niivõrd kinni oma argielu pisiasjades ja ei suuda neist üle ega ümber vaadata. ning seetõttu, otse loomulikult, näen asju läbi mingi imeliku prisma ja ei lase neil minna. ma üritan kõike kusagile suunata, aga teen sellega asja ainult hullemaks. sest tegelik väärtus on kusagil mujal.

ja ometi ma tean, et ma vahel ju püüdlen mujale. ma tean, et mind peetakse sellepärast vahel veidraks. et ma ei kasuta oma ressursse täielikult ära. et ma lihtsalt võtan omale aega. et ma teen mingeid asju lihtsalt niisama. see on nii võõras ja vale ometi. läbi töö peab ju armastus tulema.
aga ei tule. kohe kindlasti mitte.
kuigi põlvkondi on selles vaimus kasvatatud.
aga mina, ma olen siiski liiga arg, et midagi kapitaalsemalt muuta. üritan kohaneda ümbritseva keskkonnaga selmet muuta keskkonda, kus ma eksisteerin.

viimases trollis satun ühe tuttava kõrvale, keda ma võimalusel pigem väldin. kes ilmselgelt on selle maailma jaoks samasugune võõrkeha, nagu mina – ainult teistmoodi. ning ilma pikemalt mõtlemata kutsub ta mind ühele oma üritusele, mis kohevarsti toimub ja ma tunnen, et isegi tema kõrval olen ma täiesti mõttetu olevus.

mmh, sellega ma alustasingi seda kirjutist. ring sai täis.
rohkem ei olegi midagi mõelda ega öelda.
seda tühjust, millega ma olen maailma täitnud, on raske millegi muuga täita. ainult mina saan seda teha.
kui ma selle võimaluse võtan.

ööhetked

öösel, peale töötamise lõpetamist, oli mul veel lühikene ‘kohtumine lugejaga’. see pani veel enne uinumist pähe mõtted blogimisest: miks ma kirjutan, kuidas ma seda just teen (sisu ja stiili mõttes), kui palju on see mõjutatud lugejatest ja kas ma peaksin üldse lugejatele mõtlema selle juures. sest tegelikult on see minu isiklik, kuigi kõigile avatud ruum, kus ongi asjad minu maitse järgi ja keegi ei ole sunnitud siia tulema ju. teisalt aga soovin ma siingi teatud privaatsust. nii et kõõlungi siin ruumis vahel natuke avalikumalt, vahel vähem avalikult – ning ometi selle juures enda jaoks olulised märksõnad kirja saada.

uni oli kirjuid ja mitmekesiseid unenägusid täis. enamik neist lõppes sellega, et ma olin üksi – aga üksi omal soovil ja seega ei olnud see hirmutav üksindus.

hommikul käis laps paar korda ukse vahelt minuga suhtlemas. esimene oli see, et mis on ‘aadri laskmine’. ‘aaa, ta on Robin Hoodiga lõpusirgele jõudnud‘, mõtlesin ma ja seletasin talle lühidalt aadrilaskmise põhimõtet. tore hommikune esmaäratus mulle, kes ma vere suhtes tundlik olen 😛
mis omakorda meenutas mulle, et eile ta uuris, mis värk nende tuumajaama tuumadega ikka on. ma küll kahtlen, mida ta mu seletusest aru sai, sest ma ajasin ikka väga segast juttu, kuigi õiget. püüdsin seda lihtsalt rääkida ja see vist tegi segaseks, igatahes ta noogutas kaasa ja ütles, et sai pihta, hm.
järgmine kord tuli ta mulle luuleliselt teatama, et ‘tead, õues sajab lund nagu tuhksuhkrut‘. ja tõdes seepeale nukralt, et niipea ei saa vist jalgrattaga kooli ja minuga rulluisutama minna. ta juba ootavat neid tegevusi väga.

sellega sao öö tänaseks läbi.

valisin selle, kes end ei reklaaminud

valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.

tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.

üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.

no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?

hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.

blogimõtisklus

on mingid perioodid, mil mu kirjutamine siin jääb vähemaks ja vähemaks. alati on sellel ka mingit tüüpi põhjused, mis need siis ka parajasti ei oleks. ikka midagi minuga seotut või minu sees olevat. ja rohkem kui ühel korral on seda põhjustanud lugejad. mida rohkem reaalelust tuttavaid lugejaid on, seda keerulisem kohati. ei saa väga vabalt kirjutada, vaid pean mõtlema, mõtlema, mõtlema – ja see võtab pool mõnu ju ära.
aga siis läheb see jälle mööda ja ma kirjutan taas mingeid asju, mille puhul ei tea keegi, kus on tegelikkuse ja fantaasia piir, mis on minu seest ja mis väljastpoolt mind ning see, mis ma mõtlen ühel hetkel, võib järgmisel juba muutuda fantaasiaks. ja, oh, muidugi, blogi ongi väga subjektiivne või mis? vähemalt selline isiklik blogi kindlasti. päris tobe oleks siit midagi objektiivset otsida – kuigi vähemalt fotod seda ju on 😛
kes tunneb, see saab aru ja teab, et mina olen ikka mina.

üldse on tunne, et äkki peaks minema seda teed, mida paljud, ja panema osa postitusi salasõna alla. et oleks loetav ainult piiratud hulgale. aga samas tundub see veidi ebaaus lahendus nende jaoks, keda ma piisavalt ei tea (või tean liiga hästi), et salasõna anda, kuid kes on siin aastaid lugemas käinud.
nii et ilmselt on ikkagi lihtsam paari viimase aasta stiilis jätkata. mis on ka naljakas, sest inimesed loevad välja asju, mida kirjas ei ole ja igaüks arvab, et see käib just tema kohta. heh. ei tea minagi alati, kui palju siin on fiktsioon..