aeg-raha

kui mul ongi vahepeal tunne, et tahaks puhata ja mängida, siis meenutan endale, et ise olen omale nii palju tegevusi valinud. keegi ei keela mul vabamalt võtta. ning teiselt poolt ma ilmselgelt võtangi vabamalt, kui igal nädalal 40h töötavad inimesed. lihtsalt mu tegevused on ebaregulaarsemad ja kuhjuvad hooti. samas hooti ei ole suurt midagi teha ning see annab mulle võimaluse ebaeestlaslikult logeleda selle sõna otseses mõttes. eestlaste filosoofia on, teadagi, ‘tee tööd, siis tuleb armastus’ ehk et me rabame lõdvalt rohkem, kui hädasti vaja. muidugi, meil päris nii ka ei saa, et istud ja ootad puu all, kuni saak suhu kukub, kliima on säärane. talveks on ulualust ka vaja jms.
aga meil on mingi nõme tarbimisühiskond ja kui sõbrannal on köögikombain ja 40-tolline lcd telekas, siis ei saa ju kehvem olla. süüa tahaks ju ka osta seda, ming hing ihkab.. ja nii see pidev rabamine käibki.
ometi on just aeg see väärtus, mida kohe kindlasti tagasi ei saa.

see on muidugi selline klassikalise kapitalistliku nn heaoluühiskonna (heaolu seisneb selles, et meil on palju asju?) mudel. arvata on, et praeguste arengute juures meie selliseni ei jõuagi ja ka muu maailm hakkab kaugenema.
aga hea illustratsioon ikkagi. sest see keskmine etapp tundub meie kodumaal küll tõene olevat, vähemalt aja mõttes. raha mõttes on, noh, pehmelt öeldes erisusi.

tegelikult siit ka vastus iseendale: ma teengi paljusid asju ilmselgelt sellepärast, et see on aeg mulle endale. ega see suve tihedus ei tule ju niipalju töisest tegevusest kui just kõigest muust.
ning jaa, ilmselgelt jääb mõnigi tegemata raha pärast – aga just seetõttu, et ma võtan aega. raha arvelt. ning vahel vingun ise selle üle muidugi, kuigi tegelikult pole ‘süüdistada’ kedagi peale iseenda.

ah, moonid õitsevad, vili valmib, ma mõtlen endiselt lammastele ja nüüd juba ka kanadele ning vajalike asjade jaoks on alati olemas nii aega kui raha 🙂

ahsoo, et diivanisurf..

couchsurfingust on viimase paari aasta jooksul isegi meedias juttu olnud ning siinkohal pean tunnistama, et ka mina tegelen sellega. süsteemis olen juba päris mitu aastat, kunagi oli omal kiirelt odavalt öömaja vaja kusagil ja nii see läks.
tegelikult mu ööbimiskogemused ongi väikesed, rohkem on majutuskogemusi.
siiani on see tempo üsna rahulik olnud, väga palju soove pole tulnud ja ma olen üsna valiv ka. lisaks ei taha ma külalisi, kui ma tunnen, et mul ei ole aega nendega aega viita. sest mulle meeldib nendega natuke ringi käia, suhelda, midagi näidata.. et see on nagu asja üks külg mu jaoks. ei taha tunda end tasuta öömajana.
aga alati ei näe kõike ette ju ka. nii et hulga väga positiivsete kogemuste hulgas on mõni natuke vähem positiivne, ühtegi päris halba õnneks ei ole 🙂

hetkel aga on mingi suvine hullumaja, viimase nädalaga olen saanud ma julgelt tosin (või rohkemgi) majutuspalvet. nii et vaatan oma suvist graafikut, mõtlen töökoormusele, loen profiile (lihtne on välja praakida need, kes tahavad tulla kahekesi, kuigi mul on konkreetselt kirjas, et majutan ühe inimese) ja püüan vastata.
kahjuks peavad enamik saama eitava vastuse.
ma tean, et on neid inimesi, kes püüavad iga soovija vastu võtta, kui vähegi võimalik. mina nende hulka ei kuulu. vahel jääb süda valutama ka äraütlemise pärast. aga no ei ole mõtet ju pakkuda majutust, kui see mulle antud hetkes pigem ebamugavusi tekitab.
kõige keerulisem on otsustada nende üle, kes on alles algajad ja kellel ei ole veel mitteühtegi tagasisidet või on see ilmselgelt mõnelt sõbralt. sest tagasiside annab just palju infot inimese usaldusväärsuse kohta.
kuna mind ennast aga võeti esimene kord ka nö lambist ööbima (ja anti võti), siis ma olen ikka püüdnud uustulnukatele ka vastu tulla. kusagilt peavad ju ka nemad oma esimese tagasiside saama.

sõprusringkonnas oli arutelu sellel diivanisurfi-teemal ka. mul on mõned tuttavad, kes samuti sellega tegelevad.
paljud aga leiavad, et ei taha kedagi võõrast oma juurde ka paariks ööks nö elama. et elamine on omi asju täis ja nii ei saa. võtmeteema on ka omaette, paljud ei ole nõus võõrale oma võtit andma. samas, ei peagi. kokkuleppe küsimus. tean nii neid, kes annaavd külalisele võtme kui neid, kes ei anna.
viimati tõi keegi mängu selle nn koduvahetuse teema – et leiad sihtkohas mõne pere, kellel oleks soov tulla siia ning vahetate nt nädalaks oma elamised. aga mu jaoks on just see niisugune ebasobivam variant. suure perega küll mõttekam, aga minu jaoks on ebameeldiv, et mind ennast ei ole üldse siin, kui teised mu kodus toimetavad ning soovi korral kõik mu kapid ka läbi sobravad (loogiliselt võttes seda ei tehta, aga.. ja teisalt, mulle öeldi, et ega ma ei tea ju ka, mida mu surfar teeb, kui mind kodus pole ja tema on. aga üldiselt nad ei ole siin eriti üksi)
no ja siis see mõte veel, et paljud, pealtnäha sotsiaalsed inimesed, ütlevad, et nad ei viitsi mingi võõraga niimoodi suhelda. mida ma ka täiesti mõistan. sest mu iseendagi pealtnäha sotsiaalsuse taga on peidus üks päris kenake asotsiaal, kes meelsasti lülitab end maailmast välja ja veedab õhtuid omaette rahus raamatuid lugedes, tundmatagi vajadust mingi sotsiaalsuse järele (see on muide süvenev mu juures). aga seda enam ma tunnen, et vahepeal peab neid võõraid võtma ja majutama ja seletama ja toimetama. nagu profülaktikaks või nii. ilmselt see muidugi ei toimi nende puhul, kes samas peavad tööl olema väga sotsiaalsed nagunii.

et ehk igaühele oma. ning kõigest sellest võib ka päris eemale jääda.
mina aga vaatan järjekordsed diivanisoovid üle.

P.S. kuna mul pingback miskipärast ei näi toimivat (kunagi uurin), siis kohvikrati kirjutise leiad siit.

killukesi

‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.

‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.

miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.

eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.

üldiselt, raamat ootab..

P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?

rohelisem muru

‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )

nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)

rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks 😛

kiire nädala eel

lilled-kaardid-pannkoogid-jms – olemas! ühtepidi ja teistpidi.
kuigi vahel käitub see armas laps juba väga pubeka moodi. paratamatus, tean küll 🙂 kuulub suurekssaamise juurde. jah, mulle tundub ta ikka pisike, aga aeg läheb vahel üllatvalt kiirelt. kuidagimoodi ma juba suudan, et ei otsi ta kaela kõrguselt tema silmi ja riideidki suudan poes vaadata enam-vähem õigest mõõdust. eks varsti harjun ära, et ta must pikem on. sinna vist ei olegi väga palju enam.

veel märksõnu: meri, jalutuskäik, soe tuulevaikne terrass, hiinakas.. laiskus pilte teha.
(siinkohal pean mainima, et toidupilte on küll, aga ma ei hakka nendega publikut ärritama. toitu on hea pildistada, selle jaoks ei pea kusagile minema ja see on kenasti koha peal olemas :P)

laiskusest hoolimata või selle kiuste on tehtud mitmeid muid vajalikke asju. õhku on juures.
ma leidsin koha, kus müüakse seeliku-riidepuid mingi mõttetu hinnaga, peaks kohe veel ostma, et oleksid ühesugused ja igal seelikul oma! äkki siiski peale sorteerimist oleks kavalam?

väsinud, aga rahulolev.

mitte sellest..

vaatasin praegu Cherry pakkumist Click & Grow-le. pealtnäha super (oo, 12 euro eest kaks taime!), aga süvenedes selgub, et nende kassettide jaoks on vaja potte juurde ja nii tuleb komplekti hind päris kallis. ah, nagu ikka. enne tee omale põhjalikult selgeks, mida pakutakse ja kas see tegelikult on ikka kasulik, siis mõtle, et kas sa reaalselt ka ikka vajad ja siis tegutse. ehk et ma ostan neid asju (vautšereid) ikka vähe, kuigi ilmselt hoiaks kenasti kokku, kui rohkem kasutaks. aga teisalt, pole mõtet osta teenust või asja, mida ma muidu ei ostaks.
üks kinovautšer.. just avastasin, et pean kiirelt ära kasutama, napilt veel jõuan!
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

sõbranna just ohkas, et ostis mingit kohupiima, selles fooliumpakendis – ja seal sees oli veel teine fooliumpakend, mille sees oligi kohupiim. tore, et mitte päris matrjoška. mis selle asja mõttekus on, ei saa meie küll aru. et pealmine pakend on õhku täis ja jääb petlik muljet suuremast pakist või?
tootja ilmselt põhjendab, et siis on turvaliselt suletud (ma ei tea, ma oletan); ometi sulgeb ju ÜKS pakend ka selle ära täiesti?
igatahes on minul küll meeles lapsepõlveaegne tilkuvas paberpakis kohupiim. kotitäis toidukaupa jäi ka sellega täiesti ellu, kuigi siis ei olnud neid jubedaid õhukesi kilekotte ka, mida praegu igal pool kaela määritakse (piim ühte kotti, kohukesed teise, banaanid kolmandasse.. turul üritavad nad lausa iga asja eraldi panna; hea, et igat kartulit eraldi kotti ei topita..).
igatahes mingi nõme kunstlik pakenditsodi tekitamine.
mis on ka põhjus, miks mulle kapselkohvimasinad ei meeldi: ühe tassi jaoks tekib paras hunnik prügimäekraami.
aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

tegelikult ka mitte sellest, et lapse eilne esinemine oli samuti tore. algul läks klaverisaade natuke sassi, aga nad alustasid uuesti.
kui oleks selle ka saanud, et peale lõppu ja kummarust oleks ta oma noote kokku korjanud natukene helgema näoga, siis oleks lausa super. sellest ma isegi saan aru, et ta saalitäie publiku ees seisab üsna kangelt, mitte ei nõksuta jalga või puusa, nagu kodus ette tuleb. küll jõuab.

rääkida tahtsin hoopis sellest, et peab skeemitama hakkama. ilmselgelt. mis ja kuidas – ma veel ei tea. aga kusagil on kõik lahendused ometi olemas. minu asi on natuke vaeva näha ja need üles leida.
aga ma ei taha sellest ka väga pikalt rääkida. eksole.
sest lõpuks on asjadel kalduvus laheneda. ka siis, kui nad ei lahene nii, nagu mina tahan.

‘ära muretse, paremad ajad on ees. sa oled tugev, ära anna alla’.
kui ma sellele mõtlen, siis ma muidugi üsna tihti ei taha tugev olla. kui ei mõtle, siis vist olengi. mõtlematult.
vähemalt pakuti hommikuks peeksi ja mune.

raha- ja toiduteemaline sissekanne, peamiselt

käime hommikul kohe ebameeldivamad teemad läbi või midagi? et siis saab nagu paremaks minema hakata?
rents ka, näe, kirjutab, et vingumine on igati kasulik (jään ootama raamatut “W(h)ine like you mean it!”) 🙂

igatahes, jah. asi, mida ma tunnen omal nahal, on see, et on jah toidukaup kallimaks läinud ja see 40% ei üllata ka üldse. pigem on pannud imestama see statistika, mis näitab, et noh, mõne tillukese protsendikese on tõusnud kah.
minu subjektiivne arvamus selle kohta on, et enamike asjade puhul võta kroonihind ja siis viimane number lõpust maha ja saadki eurohinna. ehk et mingi 15ga jagamine-korrutamine ei toimi enam ammu (ma ei mõte kroonides enam ka ammu muidugi ning seega ei aruvta; seda üllatavam on, et osad inimesed, kelle töö hulka kuulub mingi hulk rahadega toimetamist, räägib-mõtlen endiselt kroonides). no ja see tulemus ongi ju sinnasamma 40% ligi, ilma pikemalt arvutamata.
kommunaalidest ja muust ei tasu rääkidagi.

Kui askeetlikult elades saavad kaetud vaid transpordi-, söögi- ja eluasemekulud, on töö vabatahtlik.

ieskalt võetud mõte, nõustun sellega.

aga ma siiani keeldun andmast oma panust Eesti riigi viie rikkama hulka saamiseks läbi oma ärakolimise, eksole. tropp siuke. ma ikkagi eeldaksin, et tegelik programm ei ole see, et mingid mõttetud lihttöölised ja madalama astme spetsialistid kolivad ära ning kohale jäävad ainult rahakeerutajad. mis, nagu juba kunagi öeldud, tõstaks muidugi riigi keskmist palka kenasti ja majandusspetsialistid saavad hõisata, kui hästi meil läheb.

okei, aitab halast. tegelikult on mul tore laps, üsna viisakas elamispind, suhteliselt normaalne tervis ja mingi töö ka. kokkuvõtteks on seda päris palju.
ning, nagu ka kunagi kirjutatud, ma põhimõtteliselt, hoolimata kõikidest raskustest, keeldun end pidamast kehvasti toimetulevaks. selle koha pealt kannan vapralt roosasid prille.

siinkohal pisike meeldetuletus ka, eriti minusugustele: mõtle, mida sa sööd ning ära raiska toitu!
odava kahtlase tooraine asemel osta kallimat ja kvaliteetsemat, aga vähem. mina, igavene rikkur (hoolimata eelnevast halast), ostan sparglit mõne varre kaupa, näiteks. teisalt on mul mingi elementaarne kogus kuivaineid jms kauasäilivaid asju kodus olemas, sügavkülmas on ka alati midagi ootel (sh külmutatud valmistoidud – teadagi, kahele inimesele on jube raske süüa teha, alati on jäägid). ja nendel varudel hoian ma silma peal ning ostan juurde varakult, nii et isegi, kui näiteks riis saab otsa, siis on tatart jms.

ning üks link veel, kena graafika meie võimalusest poes valida. lõppeks läheb raha ikka samade suurtootjate kätte ja hala tootja-turgude-vms väiksusest on nagu on..

I am who I am

asjad liiguvad vääramatult suunas, kuhu peab. olgu see suund siis just selline, nagu on.
kui kõik teoks saab, siis ohohohooo 😛

aga selge see, et elul ei saagi lasta igavaks minna. niigi ongi üsna kaua suhteliselt vegeteerimine olnud.
siiski peaks end veel natuke rohkem kokku võtma. jänes šampust ei joo. ebaõnnestumine näitab, et oled siiski milleski õnnestunud (kui sa pingutad, et ebaõnnestuda ja see nii lähebki, kas sul siis õnnestus või ebaõnnestus? :P).

vanus, muide, on pluss. kes oleks osanud seda arvata aastat 10-15 tagasi?
minu puhul ma tunnen täiega, et vanus annab vabaduse. kui vaadata seda listi, siis mida aeg edasi, seda lihtsam see kõik on. mõni punkt tahab veel veidi arenemist, aga ma tean, et see kõik tuleb.
jajah, kõike seda räägivad eneseabiraamatud ka – kuid see muutus peab algama seestpoolt. käib mingi vaikne sisemine plõks.. ja tajudki, et elu on lill ning hea on teada, kes-mis sa oled. ning leppida sellega enda juures, mis väga ei meeldigi.
sest ma olen kes ma olen. ning ma olen ammu öelnud – kellele ei meeldi, see astub ära.

vaikselt ihkan suve.

Gordonit vaadates

mida ma veel tahtsin öelda, on see, et ma ei jõua oma raamatupakki ära oodata. kuigi ma ei tea, kuhu ma raamatud panen – aga see pole oluline. eks sätin nats oma riiulit jälle ümber, nagunii peaks seda tegema.
mida ma sealt siis ootan: hunnikus inspiratsiooni, peamiselt.
Gordonit on seal üks mulle ja üks teine sõbrannale.
mis muidugi meenutab taas seda va Kindlet. kaaned sellele ostsin ma juba ära, eksole. küll siis Kindle ka sinna sisse tekkib.

kevadises õhus on lausa mitu huvitavat ideed-mõtet. kõigil on puudus ka, nimelt see va finantspool. siin pole kasu minu isiklikust mõttemaailmast ja suhtumisest. kuigi, mine sa tea, kui ma ikka suhtun nii, et need mõtted peavad teoks saama, küll siis saavad ka.
väljakutsed, ma ütlen. mitmel tasandil.
kui midagigi nendest õnnestub, on mu fännklaabil taas põhjust ‘rõõmustada’.

P.S. ma ise olen endiselt liiga laisk, et oma energiat vihkamise peale kulutada.

think rich

peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.

ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.

kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.

nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉


http://weknowmemes.com