Rubriik: mõjutused
mittemidagitegemistüüt
teine nädal mittemidagitegemist. olgu, eks ma natuke ikka midagi teen, aga no siiski. et kõik asjad on ebameeldivad, kui neid peab tegema. mittemidagitegemisega sama.
ma ei tea, kas see on nüüd lihtsalt sellestsamast mittemillegitegemisest või üle ligi 20 aasta taasloetavast Kristiina Lauritsatütrest (oma lapsepõlvekodus lugesin ma seda noore neiuna korduvalt, täiesti imelik, et nüüd nii kaua seisnud on) või mõlemast pluss veel mõnest x-tegurist kokku, aga tänane päev on kuidagi tüütu. ausõna, mittemillegitegemine on kohutavalt väsitav.
duši all olles meenus miskipärast see aeg, kui poeg oli imetilluke, ma ei saanud veel aru, et ta magab poole tunni kaupa ja siis läksin duši alla, kui ta magas ning keerasin vett kogu aeg kuumemaks ja lihtsalt seisin seal.
no ja raamat. muidugi noorena seda lugedes oli kõik jube romantiline ja kena ja ma elasin Kristiinale hullult kaasa. nüüd aga mõtlen, et ta on ikka noor ja sinisilmne ja usub ühte ebausaldusväärset meest nii hullult. mees ise usub ka algul. noh, nagu paljudel neist kombeks ongi.
aga põhiolemus ju ei muutu. vassija jääb vassijaks – sest lisaks usus tingitud jamadele on seal taga ka päris palju vassimist ja varjamist.
kuid selge ka, et üks noor neiu ei oska seda ju näha ega uskuda. vähemalt seni, kuni tal omal neid kogemusi ei teki. ja üldse on kõrvalt seda kõike lihtsam tabada, kui ise sees olles – sõltumata vanusest.
ah.
poeg sai täna oma kiituskirja-preemia kätte. paberil kiituskiri tuleb küll alles homme, aga e-koolis on juba olemas. lastekaitsepäevarõõm.
ja õues on suvi.
jätkuks eelmisele
no totaalne kevadine keskeakriis on peal. ma ei oska muuga põhjendada – aga keskeakriis sobib ometi kenasti ju? ja nii veel mõned aastad..
täna oli see päev, kui oleksin võinud palju ära teha, aga ei teinud mitte midagi kasulikku. nüüd, õhtul, mõtlen, et peaks ikka mõned munad sibulakoortega ära värvima.
mingi koogimõte oli ka, aga see pole siiani millekski konkreetseks formuleerunud. tegelikult miskipärast isutab selle maasikaunistuse järele, aga no ma ei osta neid praeguseid hirmkalleid maasikaid koogi sisse ju ometi! mõtlein mingi hetk rullbiskviidile ka ja ostsin isegi kohupiima, aga siis jäi mõte jälle kinni. et midagi peaks veel olema ju – aga ei mingeid mõtteid. ja netist ei oskagi nagu õieti midagi otsida. ehk homme on parem ja suudan midagi valmis keerata?
ja kohe väga, väga, on selline tunne, et kui lähiaegadel mu elus mingit suurt põhimõtteliselt muutust ei toimu, siis… siis ei toimugi midagi ja ma jään igavesti sellesse kriisi kinni.
ehk peaks ka taktikat muutma?
no tööintervjuul. mina kipun küll nende juures selline viks ja viisakas olema (no ma tegelikult olen ka viks ja viisakas), aga ma täitsa usun, et alati ei ole see õigustatud. samas, siiski, ma arvan, et kui olla tapvalt aus, siis enamikel juhtudel tööandja arvab, et ma tulin nalja tegema.
et ausus on üldse üks imelik asi, mis võib hulka jamasid tekitada, on mingi teise hetke teema.
polegi midagi lisada
tööl olles on lehed ees ja lugemist jagub. näiteks sain ma teada, et igale perele saadetakse postkasti eurokalkulaator. no milleks, ah, milleks??
aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.
hoopis see artikkel meestest ja naistest jäi praegu silma. ja tahan seda lihtsalt jagada, sest selles on nii palju asju, millega ma olen nõus, millele ma olen mõelnud või ka neid, mida ma pole ise siiani nii palju mõelnud või sõnastada osanud. nii et ma ei kommenteerigi siin suurt midagi, artikkel räägib enda eest.
‘Kas mitu poolusalduslikku vahekorda liituvad üheks usalduslikuks? Kas pole pigem nii, et mitu poolkavaldavat vahekorda liituvad üldiseks kavaldamiseks?’
Volker Meitz- Dimanche
vaatenurk
Amanda ütles, et ma olen romantik. Ta ütles, et armastus on mõttetu, sest see viib rumala vahetuskaubani, kus üks annab liiga palju ära ja muutub siis kibestunuks ja õelaks.
M. Atwood “Uputuse aasta”
kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama,
“jah” üteldes “ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!
Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kummardama kulla eel —
peab nuttes naeratama veel.
Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka —
tal enesel katsutaks` meeldida!