õhuline õhtu. kerge ja valgust täis. peegeldused, päikesehelgid, meri, helehele taevas.
jahe kergus. mitte sume ja sukeldumist ootav, vaid kerge ja hõljuv. jahe õhk kannab paremini.
linnakajakad.
õhtud tööl on õhtud teises maailmas. linnas, mis on linna kohal.
kergus ei ole alati kerge.
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
Doris Kareva
palju meid mõjutab muusika? või palju me laseme end muusikast mõjutada?
ma ei tea, mispidi see asi on. aga kuidagi ometi on ju. selge see, et ilma teatud muusikata poleks ma see, kes ma olen – ja ka vastupidi, ma ei kuulaks ilmselt mõningaid asju, kui ma poleks see, kes ma olen.
neid mõjutusi on palju ja ma ei püüagi kusagilt.. alustada. kuigi ka selle koha pealt on mõtteid. inimesi ja läbi nende muusikat, kes on mind kuidagi mõjutanud, on mingitel hetkedel olnud.
kuni ma olen jõudnud selleni, et kuulan seda, mis mulle meeldib.
pikk sissejuhatus. tegelikult nii lihtsasse teemasse. või siis mitte. ma ei tea.
Ultima Thule mu klappides ja paar veidrat mälestust. kas just veidrat? tegelikult vägagi tavalist.
kaks kontserdikogemust.
mida minu keskmise kontserdilkäimise juures on .. palju.
kummaline, et nende kahe kogemuse vahel on ligi 10 aastat. ilmsedlt natuke vähem vist, aga ma ei viitsi hetkel arvutada.
mis ajast mul esimene Thule kogemus on, seda ei tea küll keegi. aga igal juhul oli see aastal ehk ca 2000? 2001?, kui saime ming seltskonnaga kokku, algul istusime kusagil ja siis laekusime Krahli Thule mingile kontserdile. miskipärast on tunne, et see oli mingi tähtpäev neil, aga ma ei ole kuigi kindel.
igatahes seal me olime ja see oli midagi väga vinget.
ruum oli väike, aga tühja ka, see ei seganud, sest kõik oli nii kohutavalt hea.
ainult ma ei mäleta sellest kuigi palju, sest vahepeal on kaugelt liiga palju toimunud.
teine mälestus on selgem. sellest ongi ju ainult umbes kolm aastat.
oli suvi, oli üks firmapidu Pirita kloostris. rahaliselt helde aeg, kui kõigil oli kulutada kohutavalt ja Thule kutsumine üritusele ei olnud mingi probleem.
lisaks pakuti kontserdivõimalust ka osadele firma eraisikutest klientidele. see oli enne mingit suuremat tuuri, nii et võiks öelda, et tuuri esimene kontsert. tasuta pealegi.
ma mäletan seda kohati paremini kui tahaksin. see oli juuli algus. soe sume suvi, tõsiselt soe oli.
lai valik suupisteid, ka veini oli valida. kõned ja pildid ja ametlikud osad. ja sume suveõhtu.
Pirita kloostri varemed, millega mul on nagunii omad mälestused, mis ei puutu üldse siia.
võib-olla natuke liiga valge õhtu selle kontserdi jaoks; või siis mitte.
ja Thule. jõud laval. muusika. sinine taevas. meloodia. kloostrimüürid.
ning rahvas, kes istub ja seisab tuimalt!?!
asi, millest ma ei saanudki aru. sest lõpuks võtsime ise paari tuttavaga kätte ja läksime sinna lava ette. jah, see oli tolmune, jah, mul olid mittesobivad kingad. aga selle ajal ei saa ometi istuda. liiga hea. liiga kaasakiskuv.
ja liiga kiirelt sai otsa.
ometi jääb see õhtu mu sisse.
vähem kui kuu tagasi Rock Cafesse ma ei tahtnudki minna. sest ma tean, et selline kitsas siseüritus enam ei löö mind.
kirjutasin eile õhtul enne magamaminekut.
elu on juhuste jada.
mõned juhused on suunatavamad, mõned mitte. ning vahel on rohkem energiat suunata ja vahel mitte. ja vahel on lihtsalt kõigest-kõrini ja käegalöömise tunne.
nagu täna.
‘bluehairday’, öeldi mulle. nii ongi.
Tõni Mägi – Mõtisklus
laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus – petlik, mis kaob
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need
kostab sosin üle vaikse mere
suurel kivil käsi hoiab kätt
on see kohtumise rõõmus tere
või ehk nukker hüvastijätt
igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee
meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need
öös olen ma hall kass
sest öös on
kassid hallid
kui nad pole just mustad
vastu kuud on kõik kassid mustad
ma hiilin vaikselt teki alt
oma libakassi radadele
sa tabad vaid mu varju ja
taevasiniste silmade helgi
Set me free why don’t ya babe
Get out of my life why don’t ya babe
‘cause you don’t really love me
You just keep me hangin’on
Set me free why don’t ya babe
Get out of my life why don’t ya babe
You don’t really need me
But you keep me hangin’on
Why do you keep a comin’ around
Playing with my heart
Why don’t ya get out of my life
And let me make a brand new start
Let me get over you
The way you’ve gotten over me yeah
You say although we broke up
You still just wanna be friends
But how can we still be friends
When seeing you only breaks my heart again
Get out, get out of my life
And let me sleep at night
‘Cos you don’t really love me
You just keep me hangin’on
You say you still care for me
But your heart and soul needs to be free
And now that you’ve got your freedom
You wanna still hold on to me
You don’t want me for yourself
So let me find somebody else
Why don’t ya be a man about it and set me free
Now you don’t care a thing about me
You’re just using me – Hey, abusing me
Get out, get out of my life
And let me sleep at night
‘Cos you don’t really love me
You just keep me hangin’on
You don’t really need me
You just keep me – hangin’on
mingi laul, mis on mu elus olnud üle paarikümne aasta :O (ma olen nii vana, jah!)
vahel rohkem, vahel vähem. aga kusagil on see alati olnud.
ja ei tasu loota, et mind näeb Fishi-järgse Marillioni kontserditel. ei näe. ei ole nähtud.
küll aga näeb mind Fishi kontserditel.
ja konkreetset laulu kuulan ma vahel mõttes peaagu orkestreeringuna.. mina, nii mittemusikaalne kui ma olen!
fakt on ka, et kui mingi asi on möödas, siis olgu see möödas, selja taha jäetud. kui asjal on tulevikku, siis on ta mul ees. ja kui sa oled saanud ise valida, kummal pool mind sa olla tahad, siis ole kena ja jää sinna. võid ka ümber otsustada, kui argumendid head. aga, kurat küll – lõpeta see pendeldamine! ole seal, kus su koht on!
muidugi mäletan mina sellest laulust esimesena Tõnis Mäe versiooni. kunagi hiljem tuli Metallica ja teadmine, et originaal on Bob Segerilt. kusjuures need mõlemad uuemad versioonid meeldivad mulle rohkem kui originaal. on kuidagi jõulisemad.
kuigi see jõulisus on olemas ka originaalis. aga kuidagi vaiksemalt. kantrilikult lausa.
mulle meeldib rokk rohkem.
