Rubriik: mõjutused

Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya

Posted on by PilleRiin

Ma tean, et ma olen selle filmi sisukirjeldust varem kusagil näinud, nii et kui ma sain info, et seda Euroopa Parlamendi Eesti büroo poolt näidatakse, boonusena sobival ajal ja päeval, topeltboonusena tasuta, siis pikka mõtlemist ei olnud. Sõbranna ja tema elukaaslane liitusid ka.

Olin varakult kohal, nii et rääkisin büroo naistega natuke juttu. Selgus, et seda filmi on üks kord varem Eestis näidatud, mingil eriseansil. Hetkel isegi kahtlen, kas ma saan ikka mäletada seda sisukirjeldust või on see deja-vu, aga lõpuks ei olegi see ju oluline.
Ajakohaselt korjati enne filmi allkirju, et ma ei ole olnud koroonaviiruse piirkonnas viimase 14 päeva jooksul. Sõbranna mees viilis kõrvale, sest GDPR ja üldse. Ma olen nõus – anda oma isikuandmeid mingile suht suvalisele paberile, mille kohta büroo naised samuti käsi laiutasid, et anti neile viimasel hetkel kätte..
Film ise, “Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya” oli aga väga mitmetahuline ja vaatamist väärt. Vaatajaid oli vaid veidi rohkem, kui kahe käe sõrmedel lugeda saab, millest on tegelikult kahju.

Panen siia nüüd kokku mõned mõtted, mis meil aruteluks tulid: nii ühe PÖFF-i inimesega, keda natuke tean ja peale seanssi pisut arutasime kui sõpradega filmijärgselt istumisel.
See ei olnud mingi lihtne film. Algul võib tunduda selline feministlik, aga seal oli ka religiooni, suhteid (lapsed-vanemad; sõbrannad; töökaaslased; tärkav sümpaatia), sotsiaalseid probleeme, ühiskonna suhtumist – ja muidugi segu neist kõigist. Peaaegu uskumatu, et tänapäeva Euroopas on endiselt need riigid, kus töövestlusel naise seeliku üleslükkamine on ilmselt norm; kus politsei käitub umbes nii, nagu meil ehk 90ndatel, mängides väikeseid jumalaid; kuidas olulistel kohtadel olevate meeste sõprus määrab paljusid nende otsuseid; kuidas naine peab tõestama, et ta ei ole idioot; kuidas kirik on olemuselt populistlik..
Jah, muidugi see räägib laias laastus sellest, kuidas naine tegi midagi, mis on kogu aeg meeste pärusmaa olnud. “Reeglid on sellised,” öeldakse – aga neid reegleid ei ole kusagil kirjas, Mõistetamatuks jääb, kuidas ja mille alusel politsei üldse selle teemaga nii pikalt tegeles. Veel mõistetamatuks jääb see meestemass, kes pimedalt on nõus ühe traditsiooni pärast normaalsusest üle sõitma – ehk usuhullus ei ole piiratud islamistidega. Käituda ise nagu peast nõder ja karjuda seepeale teisele, et sa saad kõik ringiga tagasi – tõesti see karjuja ja märatseja ei saa aru, et see tuleb talle omale tagasi?
Neli olulist naist filmis: Petrunya, reporter, Petrunya ema ja sõbranna. Esimene: töötu 32-aastane naine, elab koos vanematega. Tema ema peab teda kohati veel lapseks ja kohati alavääristab teda. Reporteril on oma probleemid nii kaameramehega kui oma lapse isaga, kes ei ole just väga vastutustundlik. Sõbranna on suhtes abielumehega. Me kõik teame mõnda nendest tüpaažidest.

Muuhulgas meenutasid mingid hetked Eestist millalgi 90ndatel. Filmi tegevus muide on aastas 2018. Mul on hea meel, et me oleme meie 90ndatest nii palju edasi arenenud.

Ja muidugi, see filmi lõpp, mida saab ka mõista mitut moodi. Sõbranna mees küsis, et kas see ei olnud lõpuks ikka allaandmine, aga mina arvasin, et ei. Tegelikult see lõpp ongi täpselt filmi peakiri – kes on see, kes lõpuks teeb kõige andestavama sammu, ilma, et teised seda tegelikult vääriksid.

Kui saaks, vaataks teist korda veel.

ajajoon

Posted on by PilleRiin

Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.

Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse.  Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.

Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.

Öö lõpp

Posted on by PilleRiin

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

mitte nii koos juhe + lugemissoovitusi

Posted on by PilleRiin

eelmisel nädalal vihises kogu energia minust välja ja õieti tagasi ei tulnudki. eile sai see vestlus, mida ma selleks hetkeks enam ei tahtnudki, peetud ja nüüd võib edasi elada ja uutele edasiviivatele sammudele vaikselt mõelda.

igatahes läks mu eelmise nädala e-kursuse osa ka selle energiapuudulikkuse nahka, nagu ma arvasin. tegelesin sellega täna. õnneks on väike viivitus lubatud.
siis selgus ikkagi, et vähemalt ühe ülesande loogika jäi ka täna mulle suhteliselt selgusetuks (et ehk see ei olnudki eelmise nädala probleem) ning ka foorumist tuli välja, et paljudele on see keeruline. nii et lõpuks tekkis minus kindel teadmine, et viga ei ole siiski minus ega minu energias, vaid seda osa ongi veidi liiga vähe seletatud. sest kuigi ma selle asja nüüd õppejõudude ja kaasõppijate toel tehtud sain, ei jõua selle toimemehhanism mulle siiani päriselt kohale. st nagu jõuab, aga mingi lühis tekib ikkagi.
järgmine asi läks taas ludinal. oleks pidanud selle ka juba eelmisel nädalal üle vaatama, oleksin end ilmselgelt mõnusamalt tundnud.
käimasoleva nädala materjale hakkan torkima homme. siis on veel varupäev ka. valmis peaks olema pühapäevaks (viimane nädal ikkagi), aga teada on, et nädalavahetusel on muud tegemist piisavalt.

no ja et ikka lugemist oleks, siis viskan linke.
ma olen ise vist veidi arg või lihtsalt ei viitsi end väljendada piisavalt, aga täiesti superkirjutis on Rentsilt, teemaks siis, et .. ah, no feminism noh 🙂
teine on nihilistist. ma ei loe nihilisti mingi korrapäraga, vaid siis, kui kusagil keegi viskab mõne lingi, mis tundub piisavalt huvitav, et see avada. nii et – keda peab kartma eesti naine? siin ja praegu ja kohe. muidugi, sõnastuse kohta tahaks öelda, et kena, kui mitteüks naine ei _peaks_ kedagi kartma. kahjuks reaalsus ei ole nii roosiline.

nädalavahetusel jõudsime seekord mööda rahvast täis kohtadest, leidsime nende kõrvalt mõned vaiksemad ja Treppoja oli see koht, kust kõht tagassi sundis tulema 🙂

treppoja479

tsiteerigem..

Posted on by PilleRiin

ma ei taha teha reklaami ühelegi poliitikule ega erakonnale, kuid tsitaadi esitamisel on viisakas märkida allikas. ja tsiteerimata ma ei saa jätta, sest minu meelest on see täiesti poliitikaülene:

Arvestades seda, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meeste oma, siis tõenäosus, et selle tulemusena pääsevad kogudesse ebapädevad naised, kelle ainuke eelis on nende sugu, on väiksem kui see, et meid esindavad ebapädevad mehed lihtsalt sellepärast, et nad on mehed.

O. Sõtnik

ei, ma endiselt ei pea end feministiks ega ei soovi mingit totaalset võrdõiguslikkust. lihtsalt neid ebapädevaid mehi, keda hoitakse seepärast, et nad on mehed, on nähtud küll.
õnneks on vähemalt minu tutvusringkonnas enamik mehi ja naisi siiski omal kohal tegijad 🙂

kiirel ajal paar linki ja.. ometi mitte kollased crocsid?

Posted on by PilleRiin

ma tean juba ette, et ma ei jõua nt homme ega ka ilmselt ülehomme midagi postitada. uuel kuul jõuan kindlasti 😛
aga ega ongi normaalne, et puhkuse ajal on tegemist ja muidu ka. ning ikka on vahepeal aega ka niisama vedeleda. kuigi ma hetkel ei mäleta, millal täpselt oli viimane kord 😛 tegelikult vist üldse mitte nii ammu.
sügiseks on kursus ka leitud. vaatame, kuidas on

igatahes, ajaviiteks võõrkeelset lugemist. võtke siis ükshaaval ette, et jaguks mitmeks päevaks 😛
esimene on teemal ‘more is less’. et ehk tegelikult ka ma tahaksin oma korteri tühjaks visata.. või ära kolida kusagile, ainult nende asjadega, mida ma tõesti tahan. et ehk jätte kõrvale mingid südametunnistuse või ühiskondlikud surved.. aga ei hakka hetkel pikemalt lahkama.
teine on teemal ameerikalik vs põhjamaade suhtlemine. üritasin end siin ka kusagile sättida, aga ei oska. sest ma võin vabalt olla suhteliselt vaikne, kuulata ja mitte sekkuda. või siis vastupidiselt, üritada vähegi pikema hingamispausi ajal sõna võtta..
tähendab, mõlemad on huvitavad teemad, aga a) ma ei jaksa b) ma ei jõua ajaliselt lahata. sest tegelikult peaks juba magama, sest homme on äratus nii vara, et peaaegu et pole mõtet magama minnagi.

ning uue kollase vihmajope juurde on kollaseid (matka)kummikuid vaja. kas tõesti crocsid* või? :O

* – ma leidsin crocse googeldades nende sandaalid nimega Really Sexy.. really? really?!? see on ju mingi iroonia???

kaks mõttekest

Posted on by PilleRiin

ma tulin äsja mõttele, et tegelikult ma natuke pelgan minna suvise ookeani äärde. et on oht, et ma siis tahangi sinna jääda.
õnneks pole ma niipea sellisesse kohta liikumas.

tänane väline mõttetera:

“If you’re not doing what you love, you’re waisting your time.”
Billy Joel

140726_2620

detailid

Posted on by PilleRiin

päeval avastan üllatusega, et veel mingid eludetailid on hakanud vaikselt paika saama. ega ei tabagi ära õieti – kui midagi on õhus olnud aastaid, siis polegi lihtne ühel hetkel muutusi märgata.
ühtlasi on see märk, et ka midagi muud on liikuma hakkamas. tasakaaluvärk, pöörlev ratas.
ja mu silmad ongi rahulikumaid kui on tükk aega olnud.

massöör, täna, mulle: ‘su tiivad on küll täitsa lahti’
mina: ‘nii et ma saan lennata jälle?’
tema: ‘jah, ilma luuata’
selle peale tunnen, kuidas veel mõni raske kivike õlgadelt maha vajub.

õhtul teen suurema hulga pannkooke, aga need kaovad jooksult, ma ei saagi uhket pannukapilti omas kodus. tavaliselt ma ei tee nii palju, seekord oli aga hulk piima käest ära minemas. pannukapilte teen endiselt mujal, sest reeglina ma ei viitsi pikalt praadida.
laps kiitis, et eriti pannkoogimaitselised koogid ning jättis moosi peale panemata.

elulised pisiasjad ongi kõige tähtsamad, on mitu tuttavat viimasel ajal minuga nõustunud. suured asjad võivad lörri minna, kui detailid ei toimi. suur emotsioon sureb pisiasjades.
taas silme alla tulnud meenutus, et armastus ei ole tunne, vaid tegevus. kunagi olen sellest kirjutanud pikemaltki. hetkel polegi seda teadmist mulle vaja.

angel

reedeõhtu rant

Posted on by PilleRiin

õhtuks on kuidagi kokkujoost seis. noh, nagu hooti tavaline. mitte, et midagi halvasti oleks, lihtsalt väsinud olemine ja päris palju erinevaid asju vaja teha. reedeõhtu, ma tean-tean.
mitte ainult minul ei ole selline pooljõuetu kevad olnud. vajalik saab tehtud, entusiasmi on hoogudena. päevad pole vennad ka, tegelikult on ju erinevaid asju piisavalt. no et ühte tehes puhkad teisest.
aga vahel on mingi globaalse jõuetuse pooltund.

eilsest rattaringist maastikul, vist, on täna olnud üsna läbiklopitud tunne. aga tänased ca 15km oli ka vaja läbida. käenahk läks merevee nahka ja ma pean meeles pidama, et kusagil luku taga olevas kotis olevast päikesekaitsest pole ka midagi kasu. olgu, saan öelda, et on kaasas.

ikkagi tahaks röögatada ‘oh põder!’ ning tundub, et ühest reedeõhtuks ostetud siidrist on vähe. aga kuskile minema ka enam ei hakka. ja siia kedagi ei taha ka, no ei jaksa.

ilus aeg on. ilus päev oli.
eile ka.

coffeewine