Rubriik: lullad

vihmas on vabanemine
kui oskad
vihma käes olla
ega kiirusta ära

no ütle
mida tead sina mu valust & muredest?
mida sa arvad teadvat minust?
ma olen keegi
keda sa ei näegi
vaid aimad
aga sa ise ei tea seda
ent samas ma kardan
et sinagi libised mul käest
kaod aja lõpmatusse sügavusse
mida sa tead mu kaotustest?
mida sa tead mu lootustest?
mu valust & muredest?

siiski, vastu oma lubadust..
nyyd ma tulen
& rebin sult une
ryystan su hinge
& kuivatan keha
ehk lased siis lahti
mind tuhandest murest
mis kauguse tuultest
ette on näha
viskan siis homsesse
päeva ees tume
mida
oh mida ma saakski veel teha?

ma tean et sa tuled varsti jälle siia piiluma. tuled vaatama, mida ma olen seekord sulle siia kirjutanud, millise minu sa seekord siit leiad. kas ma kirjutan mõne luuletuse või mõne laulu või ..
eilsest päevast saab homme
on läbi taas üks päev
on räägitud tänased jutud
tehtud on tänased teod
väsinult naeratad homsesse
päevale jägneb päev
igal järgmiselt loodad rohkemat
ootad seda
mis toomata jäi eilsel päeval
iga päev on kingitus
millest tuleb rõõmu tunda
veel eilsest saab homme
ärkab uus päev
on päikest on rõõmu
on muresid naeru
kes seda teab
iga päev
on kingitus

& kui ma võtan kätte
& olengi see
keda sa ei näe
vahest hiljem avad silmad
siis paiskub tõde sulle näkku
& liblikana tiirlen ma edasi
sa ei tohi seda mulle andestada
kuigi see ei huvitagi mind
ma ei saa sulle kunagi rohkem õnne tuua
sest olen selline
& kunagi purunen vaid mälestuskildudeks
su jalge ette

sa oled
minuga ka siis
kui seda ma ei taha
nagu küünlavaha
on minus tardunud
me
kohtumise viiv
mu kõrval jälle oled siin

sest kui sa ka oleksid jäänud
oleksin ma ikkagi keeleotsaga niisutanud huuli
kiskjana tahan su verd näha
vampiirina ründan sind unedes
kummitan su hinges
olen su paha vaim
et sa kunagi ei leiaks homset
ilma minuta
su mõte rändab labürindis
mille lahendust tean vaid mina
ahaa kas ka sulle näitan?
olen su painaja su piin su südametunnistus
imen su jõudu ja su verd
küllastumata sinust
ja just praegu tahan ma sind
tahan sind imeda tühjaks kõigest
mis sul mulle anda on
ja mida sa ei aimakski
ja olla rohkem sina
kui sa oskaksid uskuda
ja olla see ainus
ja see kõik
ja olla veel ükskord milleski kindel
ja olle veel ükskord kõigest teadlik
ja olla veel ükskord
su piin ja su õnn ja su elu
läbi aastasadade
olen vaid kiskja su hinges

et joosta vihmas
pole vaja jõudu
ega hirmu märjaks saada
vihm ise on jõud
vihm peseb pisarad
ja piisad paitavad põske
vihm annab rahu
pärast on
vaikus

istun ja mõtlen veel hetk, enne kui magama lähen. mõelda on palju, aga aega selleks vähe. mõtlema peab nii homsest kui järgmisest kuust kui järgmisest aastast.
küll iga asi lahaneb. omal ajal, või natuke hiljem.
tõusvates pilvedes
hägused hommikud
siniste udude päevad
kaugetes vaikustes hämarais koitudes
tasaselt mööda meist läevad
unustad endasse
meeletud lootused
unenäost siginend sõnad
leiad et päevad need
ongi su eluks olnd
eluks
mis pagana kena

sellest õhtust
kui ma mäletaksin värvi
või ainult häältki
aga kõik oli juba läinud
& kinni polnud püüda midagi
aeg oli läinud
sina olid läinud
ma ei jaksanudki tõusta
tõusta sulle taas & taas
polnud sina selleks
polnud mina selleks
aga me ei teadnud
siiani ei taha teada
salgame mõlemad
& põletame tundeid