Rubriik: lullad

kõik mida ütlesin sulle
on seesama
mis luited rannal
ja aeg neid sõnu vaid kannab
homme taas mind vaatad
seda veidike tuttavat nägu
mille ümber pole veel mälestushägu
need tuuled & tormid
me ümber
meid siit siiski ei vii
vahel vaid lasevad priiks

su minemised
on kui tuul
triibulistest unenägudest
kadumised homsesse
läbi punaste lillede
kuldkollase päikese poole
vahel on süda
nii hell
sa naeratad vaid
& maailm on magusvalusalt õnnelik

jälle olen ma
kuidagi kukkunud öösse

sel aastal Sind ei olnud
ja ma unustasin Su nime
tuhat pattu on eos
kesk maailma
mis on nii imeline
ülehomme Sa tuled
siis hoian Su kätt oma peos
Sa lähed järgmise lõunatuulega

augustiöödes on tähed
kusagil kõrgel kaugel
ja kannavad unistusi
kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne
nagu vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi
ja küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent ma ei saa joosta
ema sülle nutma
ja lohtust otsima
enam ei saa
augustiöö tähed
pakatavad unistustest
milledest nad ise ei teagi
mida nad heidavad mulle
nii muuseas
isegi mitte mulle
vaid kuhugi siia
ja ma pean need leidma
ja püüdma neid hoida
ja jääma nendest ilma
ja ikkagi olema ja tegema selle järgmise sammu
järgmise öö suunas
augustiöö tähtedele
jääbki see unistus
mu järgmine samm on juba kindlam

pööranud endasse näo
heitunud silmad
langevate lehetde
punakashapu lõhn
tantsinud tänavalampide valgussõõrides
kuulmata Kuud
vajunud unenägude man
ah roosad liblikad kuhu
te täna küll jäite?

tappes mind hellalt
ei olegi vahet
kas teed seda nööri või noa või sõnadega
või puistad myrki mulle hommikukohvi sisse
kuni sa teed seda hellalt
& mul on su paid & musid & kallid
& su soojus mu ümber

ei, see ei ole uus. kuigi võiks olla. ehk mõni teine kord? praegu on juba liiga öö..
kui ma naeratan kogu maailmale
leiad sa minus muusikat
olemas kaugel paisude taga
& isegi tundmatu ees ei kohku
kuid iialgi pole miski see
millena paistab
täiskuus on tõelisus
tead vaid
hommikus on valgus
& sellest hoolimata
on erinev me muusika
& sellest hoolimata
on yks me muusika
tabamatu