ma juba lootsin, et Balti Jaama turu kallale ikka ei minda.
aga ei. ikka on vaja jälle kõik ära uuendada.
otse loomulikult ei ole mul midagi selle vastu, et Balti Jaama, kui Tallinna peavaksali, ümbrus korda tehakse. et tekib mingi loogiline bussi-trolli-trammi-rongijaam, nagu mujal maailmas (kusjuures ma olen absoluutselt kindel, et sellest ei tule ikkagi sellist keskjaama, nagu mujal linnades ja mõnigi asi jääb seal umbes samasuguseks, nagu Hobujaamas – nagu oleksid asjad koos, aga ei ole ka, trammipeatuse perroon on kaugelt liiga kitsas ja seal bussiterminali saamine üsna ebamugav ja kõik bussid ei mahu terminali ära ja muu selline). et seal pole enam sellist imelikku seltskonda ja ma ei pea lapsele seletama, miks onu seal põõsa all magab, kui me trammiga mööda sõidame. et tekib mingi jalakäiate ala ja puha.
aga-aga, selle jaoks ei pea kõike ära likvideerima ja ära lammutama. või turgu kui sellist ära kaotama. et jätame ainult euronõuetele vastavad steriilsed müügikohad alles. no tänan, ei.
ka vingetes eurolinnades sellised turud olemas. nojah, alati pole just toit ja tööstkaup segi, nagu meil, aga mis siis. ongi huvitavam ja rohkem rahvast ka. mulle see just meeldib, et on kõike natuke. et võib lihtsalt ringi käia ja uurida ja vaadata ja imestada. ning sellehulgas ka vajalikku osta.
ei, ma ei karda mingite sanitaarnõuete pärast. pole ma kunagi turutoidu pärast pidanud põdema. lihavalik on suurem ja odavam kui poes, pealegi saab sealt alati värskemat liha, kui supermarketist. aedvili ja maitseroheline on ‘ehe’, kui õigest kohast osta. teatud asjad on kallimad ka, aga see on siis juba oma valik ja teadmine.
kusjuures Riias on raudteejaama tehtud ju vinge kaubanduskeskus, aga samas on seal kõrval ka suur-suur turg alles. kuigi see pole vast kõige parem näide, sest seal on ka veidi samu probleeme nagu meil selle raudteejaama ja turuga. aga siiski.
siinkohal on see Kadaka turu näide väga hea. algul oli ka kena jutt, et suurt midagi ei kao ära, aga nüüd on seal turg kus?
Rubriik: linn
digifotograafia miinused
suvehommikune linn on üsna tühi. tavaliselt poole kümne ringis on ikka mingi elu, täna oli kõik nii tühi. ainult sadama poolt valgus turiste linna suunas.
lõunal on kohalikke ka juba liikvel ja turiste on vähegi vanalinnapoolsemad kohad paksult täis.
digifotograafia tagasilöök: ma vist olen ühed pildid ära kustutanud mälukaardilt, teadmisega, et kopeerisin arvutisse ära. aga ilmselt ei kopeerinud. õnneks on tegu väheolulise asjaga. siiski..
negatiiviga sellist asja ei juhtu.
üldse on sellest digiuputusest kuidagi suhteliselt siiber. fotograafia kui selline devalveerub. õnneks on sellest hoolimata siiski ka häid pilte olemas. ikka neilt, kes on kogu aeg häid teinud + normaalne väike juurdekasv. et see suurenenud pildihunnik ei ole suurendanud head pildistajate hulka. küll aga netis leiduvate kehvade piltide hulka. aga mida tahta, kui on inimesi, kes arvavad, et netialbumid on parimad kohad oma digipiltide arhiveerimiseks. kodus riiulil olev perealbum oli ikka parem – seda ei saanud kogu maailm vaadata. ning üks film jõulust jaanini ja teine jaanist jõuluni tekitas ka vähem jubepilte. lisaks pidi siis ju enne pildistamist mõtlema ka. mitte et hoiad päästikut all ja vaatad, mis tuleb.
nojah, aga et mida ma ise teen? netti küll pilte ei arhiveeri ja teen mingi valiku, aga eks ole mulgi neid avalikkusele kättesaadavaid pilte, mis mitte millegagi ei hiilga..
***
poolekuuene linn hingab
kajakate ja üksikute
mööduvate autode rütmis.
vastasmaja akendelt
peegeldub tõusev päike
mu silma.
kassipäeva hommik.
linnajaanid
ma olen ikka täitsa juhe, et ma ei teinud pilti, kui seal all juba pidu ka käis..
Götheborg
mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
mäletused Diesel Bootsist ja tähelepankud trammis
istusime täna mõningate fotokaladega Texases ja läks seal jutt kanatiibadele. noh, seal on ka sellised enam-vähem pädevad tiivad. ja siis selgus, et ma pole üldse ainus, kes igatseb taga Laial tänaval Linnateatri kõrval olnud kõrtsu nimega Diesel Boots (haha, see, et mitu otsingumootorit veel päris pädevalt annab selle kõrtsu välja, on küll hea kild!). no et oli suhteliselt rahulik, seal oli päris hea elav muusika ja absoluutselt parimad kanatiivad, mida on eestimaa peal kunagi pakutud on.
hea küll, ma tegelikult teadsin enne veel ühte inimest, kes jagas mu seisukohta selle osas (tervitused talle siinkohal, kuigi ta ilmselt ei loe seda).
aga igal juhul kõik muud, mida mulle lohutuseks on kunagi üritatud pakkuda, ei jõua kaugeltki nendele järgi. no kohe üldse mitte. ega keegi ei tea, kuidas nad neid seal tegid? seal oli paari peale neid mingi 40 tükki ära süüa täiesti köömes. jajah.
ja seda ma mäletan ka, et neil oli Strongbow siidri kraan. selle kuiva, originaali. mismoodi see neil oli, ei kujuta ma ette. sest siider polnud siis veel mingi popp jook meil.
ja ma mäletan küll, kuidas ma üritasin seal oma sünnat pidada, mitu aastas polnud seda teinud ja laps oli juba natuke kasvanud. ajasin rahva kokku, läksin kohale – ja kõrts oli kinni! vahepeal oli siis ära tehtud, kui ma lapsega kodus olin.
ma ei saa sellest siiani üle 😛
trammis koju sõites oli üks tibi profiilis täpselt “Mile High“-st Lorna nägu. kohe väga. eest ei olnud.
ja siis ma vahtisin seal neid tädisid ja tibisid ja mõtlesin, et kas peaks kah rohkem omale silmi pähe maalima? aga no ei viitsi. pärast tuleb maha ka nühkida ju.
pilte sai täna õhtul tehtud mingi filmi-Smenaga 🙂
