vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.
selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.
.. või siis mitte.
topelttegemised. tuuleveskid. valikud.
ma ei saa paljust aru.
aga vähemalt laps on endiselt väga tubli ja mul on põhjust uhkust tunda.
segamini koos mingi piinlikkusega, et oot, mismoodi mul siis nüüd selline laps on..
kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.
teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.
üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂
gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.
seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.
kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂
mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.
ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..
ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.
aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..
eiei, mul ei ole esmaspäevade vastu tegelikult midagi. magada, puhata ja mängida tahaks ju iga päev.
hetkel on küsimus pigem teisipäevas. ja laupäevas. peamiselt.
eile ikka läks lõpuks üle võlli. pärast oli omal ka nõme olla. igas vanuses lastega tuleb omad trikid selgeks saada – hetkel on küll veidi oskamatuse tunne. aga no kusagil on iga asja piir. mhmh, pube hakkab tulema, tahab taas teada, kus need piirid on.
lõpuks leppisime ikka ära.
lilled-kaardid-pannkoogid-jms – olemas! ühtepidi ja teistpidi.
kuigi vahel käitub see armas laps juba väga pubeka moodi. paratamatus, tean küll 🙂 kuulub suurekssaamise juurde. jah, mulle tundub ta ikka pisike, aga aeg läheb vahel üllatvalt kiirelt. kuidagimoodi ma juba suudan, et ei otsi ta kaela kõrguselt tema silmi ja riideidki suudan poes vaadata enam-vähem õigest mõõdust. eks varsti harjun ära, et ta must pikem on. sinna vist ei olegi väga palju enam.
veel märksõnu: meri, jalutuskäik, soe tuulevaikne terrass, hiinakas.. laiskus pilte teha. (siinkohal pean mainima, et toidupilte on küll, aga ma ei hakka nendega publikut ärritama. toitu on hea pildistada, selle jaoks ei pea kusagile minema ja see on kenasti koha peal olemas :P)
laiskusest hoolimata või selle kiuste on tehtud mitmeid muid vajalikke asju. õhku on juures.
ma leidsin koha, kus müüakse seeliku-riidepuid mingi mõttetu hinnaga, peaks kohe veel ostma, et oleksid ühesugused ja igal seelikul oma! äkki siiski peale sorteerimist oleks kavalam?
vaatasin praegu Cherry pakkumist Click & Grow-le. pealtnäha super (oo, 12 euro eest kaks taime!), aga süvenedes selgub, et nende kassettide jaoks on vaja potte juurde ja nii tuleb komplekti hind päris kallis. ah, nagu ikka. enne tee omale põhjalikult selgeks, mida pakutakse ja kas see tegelikult on ikka kasulik, siis mõtle, et kas sa reaalselt ka ikka vajad ja siis tegutse. ehk et ma ostan neid asju (vautšereid) ikka vähe, kuigi ilmselt hoiaks kenasti kokku, kui rohkem kasutaks. aga teisalt, pole mõtet osta teenust või asja, mida ma muidu ei ostaks.
üks kinovautšer.. just avastasin, et pean kiirelt ära kasutama, napilt veel jõuan!
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
sõbranna just ohkas, et ostis mingit kohupiima, selles fooliumpakendis – ja seal sees oli veel teine fooliumpakend, mille sees oligi kohupiim. tore, et mitte päris matrjoška. mis selle asja mõttekus on, ei saa meie küll aru. et pealmine pakend on õhku täis ja jääb petlik muljet suuremast pakist või?
tootja ilmselt põhjendab, et siis on turvaliselt suletud (ma ei tea, ma oletan); ometi sulgeb ju ÜKS pakend ka selle ära täiesti?
igatahes on minul küll meeles lapsepõlveaegne tilkuvas paberpakis kohupiim. kotitäis toidukaupa jäi ka sellega täiesti ellu, kuigi siis ei olnud neid jubedaid õhukesi kilekotte ka, mida praegu igal pool kaela määritakse (piim ühte kotti, kohukesed teise, banaanid kolmandasse.. turul üritavad nad lausa iga asja eraldi panna; hea, et igat kartulit eraldi kotti ei topita..).
igatahes mingi nõme kunstlik pakenditsodi tekitamine.
mis on ka põhjus, miks mulle kapselkohvimasinad ei meeldi: ühe tassi jaoks tekib paras hunnik prügimäekraami.
aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
tegelikult ka mitte sellest, et lapse eilne esinemine oli samuti tore. algul läks klaverisaade natuke sassi, aga nad alustasid uuesti.
kui oleks selle ka saanud, et peale lõppu ja kummarust oleks ta oma noote kokku korjanud natukene helgema näoga, siis oleks lausa super. sellest ma isegi saan aru, et ta saalitäie publiku ees seisab üsna kangelt, mitte ei nõksuta jalga või puusa, nagu kodus ette tuleb. küll jõuab.
rääkida tahtsin hoopis sellest, et peab skeemitama hakkama. ilmselgelt. mis ja kuidas – ma veel ei tea. aga kusagil on kõik lahendused ometi olemas. minu asi on natuke vaeva näha ja need üles leida.
aga ma ei taha sellest ka väga pikalt rääkida. eksole.
sest lõpuks on asjadel kalduvus laheneda. ka siis, kui nad ei lahene nii, nagu mina tahan.
‘ära muretse, paremad ajad on ees. sa oled tugev, ära anna alla’.
kui ma sellele mõtlen, siis ma muidugi üsna tihti ei taha tugev olla. kui ei mõtle, siis vist olengi. mõtlematult.
vähemalt pakuti hommikuks peeksi ja mune.
natuke asjalik, natuke laisk, natuke ebameeldiv, natuke huvitav, üsna soe ja päikseline päev. hakka või uskuma, et suvigi on tulekul.
plussid ja miinused kogunevad peas. selle ja teise kohta. väga kummaline aeg. ei, mitte ameerika raudtee, pigem mikser. ehk et kõike ja segamini.
ometi on sellel kõigel mingi aimatav suund. soovitud suund.
laps küsis, miks on kolmapäev kesknädal, kui tegelikult on selleks neljapäev. aga tööpäevade järgi on kolmapäev. mis neist kiirelt mööduvatest puhkepäevadest ikka lugeda 😛
ma lihtsalt ei viitsinud otsida ega ka midagi originaalsemat välja mõelda.
bussis oli hulk tüüpe varustatud grigori lintidega või mis nende nimi on. ebameeldiv. kes küll käsib neil siin elada?
aga immigratsioon ja kõik seonduv on keeruline ning hell teema, mida ma parem ei torgi. mitte, et mul arvamust ei oleks.
ma kohe ei tea.. imelik on ju jälle kirjutada, et kuigi kõik ei kulge päris nii, nagu võiks, on üldiselt asjad hästi. mõni pisiasi on praktiliselt sülle kukkunud (küsimise vaevaga), mõni uus uks on avanemas, mõtted liiguvad. tõesti, aeg muutusteks? elu ise ütleb seda mulle, röögib lausa, võiks öelda.
muidugi on kõigega natuke hirme. aga no kuradit, jänes šampust ei joo (ja julge hundi rind on haavleid täis :P). onju eksole?
aga edasiminekut ei tohi karta ka.
laps oli eile nii tubli, esines vahvasti. tema pala oli üle kahe minuti, nagu video pärast tunnistas.
eilses Galileos näidati miljonieurost kella. isegi vist natuke kallim oli. laps küsis, et kas mina ostaksin sellise. naersin natuke (mõttes hüsteeriliselt, reaalselt rahulikult) ja teatasin, et no ei, sest mul ei ole ligilähedaseltki sellist raha. siis arutasime natuke edasi, et kui mul oleks miljon eurot, kas ma siis ostaksin. ma arvasin, et kui olekski miljon, siis muidugi mitte. et kui oleks näiteks, maitea, 50 miljonit ja tiksuks vaikselt juurde, siis nii põhimõtteliselt ei oleks see ju suur kulu.. või mis? 😛 kuigi ilmselt isegi siis ei ostaks.
‘aga mida sa siis ostaksid, kui sul oleks miljon eurot?’
sai siis seda karu nahka natuke jagatud. paar unistust saaks teoks teha. natuke saaks aidata. midagi peaks kasvama panema (niivõrd, kui see tänapäeva kummalises majanduses võimalik)..
unistamine on meil ju tasuta 🙂
kuigi reaalselt leiaks ka umbes poolele summale nagu kohe rakenduse.
aga kuna ei ole, siis ei leia ja tegeleme asjadega, mis on võimalikud.
ei tohi õhtuti tegeleda asjalike asjade ja juttudega. tulemus on ikka see, et voodis tulevad Eriti Head mõtted pähe ja katsu siis magama jääda. on ikka ju vaja veel välja karata ja mõni mail teele panna ja mõni mõtteke kirja.
tegemisrõõm.
paar tundi hiljem: näed siis, kukkuski üks asi ära, kuhu karu nahka jagatud sai. nii ‘tore’ – pole nahka, saab keegi teine hoopis võimaluse. raisk, ma ütlen!
