puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
palliga vette
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
rannarahva spa
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
kuuekordne köis ja õnnenael
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
otse aiast 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
vaarika-martsipani-toorjuusturull
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
ma nüüd võtsin kohe pikalt hoogu, et kirjutada. sest viimase kümnekonna päevaga, mil ma olen suures osas olnud harjumuspärasest tsivilisatsioonist (loe: Tallinnast) eemal, on muidugi väga palju toimunud. lausa nii, et ma juba muigasin, et mu poolest võib suvi nüüd otsa ka saada, sest mul on umbes kõik tehtud. ka need tegevused, mis aastaid on pigem augustis olnud. et ehk Lätis ja Marjasoos ära käidud. kummalisel kombel olin ma nende vahel isegi oma 27 tundi Tallinnas. ma ei saa öelda, et kodus, sest üsna suure osa sellest ajast olin ma lausa tööl.
nii et nagu ma kevadel juba pakkusin, tuleb suvi (ja eriti juuli) tihe – kuigi kõik ei ole just samad plaanid, mis siis olid.
igatahes.
kogu tee Riia lähistele olin ma roolis. teadagi, mulle meeldib ju sõita ja selles mõttes oli sõbranna õnnetu kukkumine minu jaoks natuke hea.
lõunasöögipeatus Pärnus oli ühe komisjonipoe kõrval, kuhu me peale sööki pojaga läksime. meie toidud toodi varem ja seega lõpetasime kiiremini ning ei jäänud ootama. nojah. akordion jäi ostmata (nali, see ei olnud plaaniski), kuid Ojakääru Džässmuusika sai mu poja omaks ning ta enamvähem röögib, kui ma üritan seda puudutada.
Saulkrasti rand
Saulkrasti Jazzile jõudsime lausa paaril õhtul. jälle vedas, et meile auto usaldati, muidu oleks just tagasisaamine olnud veidi problemaatiline. kuigi Riia lähistel käib ronge ikka tegelikult mõnusalt tihti, mitte nagu meil siin. laps muidugi ei saanud küsimata jätta, et kui nad Lätis neid elektrironge toodavad ja perroonid on madalad, miks nad ikka siis veel kõrgeid ronge teevad. no mina ka ei tea. sest tootmisprotsessi muutmine on kallis?
Raimonda Macata Quintet RM5
kontserditel oli poeg muidugi sillas. üllatuslikul kombel tunnistas ta lemmikuteks bigbändid ja selle Raimonds Macatsi kvinteti (nimetähtede kattuvus poja omaga on kokkusattumus :P). ometi oli seal noortebände, mis tegid ju iseenesest lihtsamat muusikat. aga ei. ma olen juba tegelikult aru saanud, et ta võib üsna keerulisi asju kuulata, kui vähegi tahab.
ma muidugi ei tea, kui palju teda mõjutas see, et Raimonds on ka Villu Veskiga koostööd tegev artist..
samas oli veider see bänd, mille tasuta kontserti ühel päeval kuulasime. nimi La Petite Paris vihjas küll, maitea, võibolla teatavale salongimuusikale, kuid, oh õudust, sisuliselt oli tegu suures osas soome laevadelt tuttava humppaga või millegi sarnasega. isegi päris toredad lood esitati mingis üsna veidras seades, mis ikka ja jälle meenutas Lauantaitansse (kunagi oli mingi sarnase nimega saada Soome telekast, sel ajal, kui ametlikult seda vaadata ei tohtinud. mingi bänd mängis ja inimesed tantsisid, ikka soome-stiilis tangot jms, mis, teadagi, erineb väga sellest, mida muu maailm teab). eks oma osa oli sellel, et bändi juhtliige oligi Soomest.
Ecolines oli täiesti okei, eriti nende imelikult odav piletihind. aga võileiva ootamine tunnike ei olnud seal okei. nad ei pidanud seda ju tegema ometi.
Suur-Emajõe algus Jõesuus
kuigi Läti see osa, mida ma tunnen, on täis luitemetsi ja liivaranda, on meie oma pisike Eesti kesksuvel ikka täiesti vapustav. keskpäevane juulipäike on pleegitav, aga õhtul on värvid pehmed ja soojad. sellistel hetkedel on mul kahju, et kaameratega natuke kehvasti on.
saunamaja oli tuttav ja ootel, uus elumaja algul natuke võõrastav – sisseelamata. köök tegi kadedaks.
nahkhiiri veel ei liikunud, sirtsud olid veel üsna vaiksed, suur korje oli alles algamas.
kukeseenesaak
õuealune oli kukeseenepoisse täis, pererahva lahkel loal võisin need ära korjata. natuke saadeti kaugemale ka, üks jupp juhatati kätte.
mul on nende metsaskäimistega väike probleem, st suvaliste metsadega. et kui ma asustatud kohas viskan korra kaardile pilgu peale ja muudkui orienteerun, siis mets suudab mind üllatada. oma meelest liigun ühes suunas ja tean täpselt, kus on auto või mingi muu orientiir – aga no ei ole! liiguvad vahepeal ära! et ehk ma suudan toimetada metsas, kui mul on kas keegi kaasas, kellel on sealne kohataju parem või kui mets on piisavalt hõre, et orientiir näha on.
ja vot selles mõttes on Marjasoos hoovi peal ja lähiümbruses korilusega tegelemine meeldiv ja ohutu (siinkohal mainin, et ega võõraid sinna niimoodi ei lubata mitte). seeni korjates olid lausa mõned hetked, mil maja ei paistnud, aga siis tuli kuuse tagant välja astuda 🙂
mustikaverine käsi
‘ema, sul on oodata karmi kättemaksu, sul on käed mustikaverega koos!’, teatas poeg mulle ühel hetkel. tõesti, mõne männi ümbert olin ma ‘mõrvanud’ mitmed mustikad. ega seal aru saada ei olnudki, et keegi noppinud oleks. madala pingi oleks pidanud saunast tooma, jalad väsisid ühe koha peal kükitamisest ära.
meenutasin vanaema, kes juba siis, kui ta liikumine oli problemaatiline, Hiiumaal sugulaste juures jalutaski karkude ja taburetiga metsaserva (mis oli üsna maja kõrval), korv veel ka näpus ning siis tabureti abil seal mustikaid korjas. ikka et ümbrus tühjaks, korv natuke kaugemale maha ja taburetile toetades seda samas veidi edasi nihutades.
metsatäis mustikaid
sinikaid oli ka tegelikult, juba kaugemal, päris palju. aga siis ei olnud enam mahti korjata. pealegi on see sarnasem sellele põllumustikale, mida seal hektarite kaupa nagunii on. eksole, ma usun, et pererahval oli niigi lõbus vaadata, kuidas ma seal metsmarju korjan, kui kohe-kohe on korjajad põldu minemas.
uute põõsaste hulgas avastasin muuseas ka sellise, millel mustikad kergelt karusmarjamaitselised. või siis olid need lihtsalt veidi toored veel.
metsmaasikaid sain ka natuke. õige aeg on juba läbi, nii et nö järelnoppimine. sügavkülma sain ikka mõnegi pannkoogiportsujao kotikesi metsmaasika-toormoosiga.
aga ei saa mainimata jätta, et mul õnnestus maasikakorjamise käigus ämbrike kaks (!) korda ümber ajada. eksole. esimene kord süüdistasin viltust maad, vale tuult ja liiga kuuma päikest 😛 teine kord hakkasin mõtlema, et viga on vist ikka äkki minus. liiga vana või midagi? igatahes ehk oleks mõistlik järgmiseks korraks hankida see titekauss, mis kunagi ümber ei lähe. ma ei suuda seda praegu välja guugeldada, aga on mingi selline ufo olemas. tõesti.
murakapoeg
murakaid, mille lehti metsaalune või vähemalt rabasem osa sellest täis on, oli vähe. ja mitte, et oleks ära korjatud, külm olla liiga teinud. järgmiseks aastaks pidi aga head muraka-aastat lubama. no ja seal oli piisavalt kasuvkohti, kuhu ma julgeksin ka minna.
Valguta Mustjärv
Mustjärve õõtsikule (mida tegelikult pildil ka natuke on) ma väga kaugele kindlasti ei julge minna. need mõnedki meetrid olid päris hirmutavad, kuigi tundusid veel üsna ohutud, mingi rajakegi oli tajutav. aga lääne poole jääv aeglaselt kinnikasvav raba (vähemalt ma oletan, et laudtee viis üle sellise asja, kõik märgid viitasid kirjutatule) on ilmselt küll väga kindel. teisalt liigagi, arvata, et see on korjajaid täis (nagu metsaalune oli mustika- ja seeneotsijaid ikka tihkelt täis).
pohlad valmivad 🙂
kui Eestis levinuim tänavanimi on mitte Pikk tänav ega Aia tänav, vaid hoopis Pargi, siis Mustjärv ja Valg(e)järv on üsna kindlalt levinuimad järvenimed. ma ei kontrollinud seda väidet muidugi, nii et see ei pruugi tõele vastata. loogika ütleb lihtsalt.
konkreetse järve vesi on kalda ääres vaadates, heh, must. kallast ei ole, rabajärv ju. ning isegi järveäärel jalgrajakesel kõndides on tegelikult teada, et kusagil sealsamas männijuurte all on ikka turvas. kallast õieti ei ole, on õõtsikuid, roostikku või koheselt sügavaks minevat vett. et vaatad mustavasse vette ja tajud, et ups, oled mingi imeliku pinnaseriba peal, mille all on ka umbes vesi. vesi ise ei olegi nii sügav, küll aga on seal tihkelt muda.
mingi riisiline kasvab seal ka, aga ma ei mäleta, mis täpselt.
Võrtsjärv, Vehendi
ühel kenal õhtul viidi meid Valguta poldrile, mida nüüd ei ole aastaid enam tühjaks pumbatud. lindude poegmisaeg oli juba läbi ja seega masse ei olnud, ka ei tunne ma ise neid. küll aga poseerisid meile kormoranid ja mõnedki pardilised. hallhaigrule lisaks oli seal ka haruldasemat hõbehaigrut ning kaugelt nägime mingit kotkalist ka lendamas. kalamehi nägime ka 😉
teeservalt nokkisime natuke metsvaarikaid, ühest kohast sai suure pundi pune kaasa.
kolm kooki
miskipärast juhtus nii, et tegime kolmel õhtul järjest kooki. kõik olid sellised, mis tahtsid üleöö seista: maasikaunistus (sest me korjasime aedmaasikad ära), küpsisepõhjal jogurti-kohupiima-mustikatort (retsept on inspireeritud siit, kohendasime vastavalt võimalustele ja sisetundele; no ja tegime, sest see on mustikakook) ning täiesti tavaline küpsisetort (sest see oli perenaisel juba enne meie saabumist plaanis).
kõik söödi ära 🙂
saiavili
vili on valmimas. kas seda peab kuidagi kommenteerima?
viljapõldude vahel sõites meenus Ruja ja Rannapi vähemtuntud (vähem kui ‘Ilus maa’ siis) kantaat ‘Sõõm õhku’, minu mälu järgi Leelo Tungla sõnadele, täpsemalt just see katke, et ‘põllul loob noor rukis juba pead, iga kõrs täis lootust’ (linki ei saa, sest seda ei ole kuskil olemas, vähemalt mina ei ole leidnud ning minu südametunnistus ei luba seda üles panna ka). kuigi jah, pea on loodud ammu juba. ikkagi.
antud kantaadist veel, seda peetakse nõrgemaks, kui ‘Ilus maa’, aga minu meelest on need lihtsalt väga-väga erinevad ning neid ei saa võrrelda.
igatahes, neid põlde vaadates, taaskord samast loost: ‘suvepäeval heledal millestki meel on hell’.
leivavili
Põhjaka mõis sai ka ära külastatud. kõht oli liiga täis ja aega ei tahtnud väga kulutada, nii et soojad road jäid maitsemata ja isegi üks vale kook sai liiga hilja ära fikseeritud. pool kooki oli selleks ajaks juba otsas ja kiidetud.
maitsetaimed ja tomatid kasvasid nunnult sealsamas õueterrassil. ruumi oli ka vist seeõttu piisavalt, et istuda sai ka õues.
Põhjaka bruchettad
novot. mõned lühidad katked.
igatahes saavutasin ma seisu, kus üks nädal on praktiliselt kadunud. arvutasin, et nii, selle järgmise asjani on veel kümmekond päeva.. aga kuupäevad ei klapi mitte. no ei ole jah, mõni üksik päev ainult! (mida ma nüüd küll puhkuse ajal teen, kui väljaspool puhkust nii karmilt puhatud on, ah?)
kesksuvi.. ja ärge tulge ütlema, et ei ole ilus suvi!
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai. Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.
hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.
kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛
pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).
laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.
muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.
pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.
ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂
novotjah, järjekordne pühapäev, mis leidis meid vanalinnast. või siis meie leidsime pühapäeval taas vanalinna.
Keskaja päevad või midagi, nii et oli natuke tegevust ka. seekord oli Raekoja platsi laadal ikka päris-käsitöölisi ka, mitte peamiselt mingit imelikku kraami.
Harju tn haljasalal oli hulk erinevaid töötubasid, poeg valmistas seal Kopli Ametikooli juhendjate käe all omale väikese nahkkotikese, sellega on tal hea nüüd Star Warsi legomehikesi kaasa võtta igale poole (ta tassib neid nagu kass poegi noh :P)
väike pehmemõõgavõitlus, natuke käimist siin-seal ja oligi mitu tundi möödas.
üks põnev lett oli veel Umbra oma, ma olen kunagi neilt ühe värviraamatu ostnud. see on ikka täiesti tase, kuidas tüüp suudab teha selliseid enamvähem lõpmatult üksteise kõrvale-sisse sobitubaid asju. poiss sai kahte mängu proovida ka, aga seekord ei ostnud.
tagasi liikusime nii, et saaks kogu Lillefestivali ka läbi käia. seal tasub ikka üsna pidevalt jalutada, sest taimed ju muutuvad läbi suve.
peaaegu teele jäi Bonaparte Deli ja peab ütlema, et nende Dijon sinepi seemne ja Parmigiano pulkade ostmine oli küll viga. sest selge see, et ma tahan neid veel – ja mul ei ole vaja üleliia süsivesikuid sisse ajada! (ah, siinkohal, söök, eksole, meenus, et täna hommikul sundisin last viimaseid maasikaid sööma. ei ole me maasikasööjad mitte.. saaks juba vaarikaid.. )
aga Lillefestival, ma pean ikka ükskord sinna suure kaameraga minema (sest see vana seebikas jääb aina vanemaks ja mu meelest mõõdab valgust üsna valesti juba) ja korralikke pilte tegema.
ning muidugi see va igatsus oma väikese aia järele..
Jaama turul jäin ühte käekotti vaatama, tädi muudkui langetas hinda ning kui juba 15% alghinnast maas oli, ostsin ära. tegelikult oli mul midagi sellist vaja ka, aga mul õnnestus seda tädi eest varjata.
jajah, muidugi, turukaup, hiinakas jms.. nagu suures poes kallim kaup kuidagi parem oleks. ainult hind on kõrgem.
tänase saagi hulka kuulub veel üks klaaskass (meil on kodus vähemalt 35 mitteelusat kassilist, pigem rohkem kui vähem), pildil oleva pisem vend. see suur oleks muidugi palju ägedam olnud ja hakkaks akna peal paremini tööle – kuid rahakott arvas ka midagi.
saagist rääkides: eilsel kirbukal nägin ma esimest korda letti, kus müüd ainult meesteriideid. võib-olla on varem ka olnud, ma ei käi seal väga tihti igaks juhuks 😛 müüjaks olid kaks meest ja laps sai sealt omale ka midagi.
nahkkotikese meisterdamine
suvehaldjas
puhkehetk triibuvaibal
must kass, valge lill
Vaimu tänav
Lillefestival / puhkeaed
osa päeva saagist
muide, visati mulle üks InnoIrja link, millega ma seepuhku täitsa nõus olen. tähendab, selge see, et igal ajal, olukorral, asjal on omad head ja vead ning kuna ma tol ajal ei olnud täiskasvanud, on raske nagu päriselt võrrelda. aga oma iva on täiesti olemas. selliseid olmemuresid, nagu praegu, oli vähem (kuigi oli teistsugused). ning tõesti, kas oli siis mingeid prügikastiinimesi?
P.S. kes otsib siit veel ‘vein kassikujulises pudelis’, siis see ei ole väga hea vein. pudel on parem kui vein 😛
nojah, kuna konkreetseid plaane ei olnud, siis ma ei saa näpuga kuskile suunas näidata ka, et õuegrill tegemata jäi. kuigi oli ju ette teada, et sadama hakkab ja tubased tegevused oleks võinud ju hiljem olla.
aga ei ole minu asi.
lihtsalt natuke pidin lapse jorinat kuulama. samas on ta nii suur, et seda ei olnud palju, eriti, kui kenasti läbi arutasime, miks see nüüd nii läks. ja et tegelikult ei ole sellet katki mitte midagi.
aga meil on olemas pann ja pliit ning ma ei karda neid kasutada.
onju, ma ei ostnud taaskord lapsele ühekordseks kandmiseks kummikuid (nagu ma tegelikult paar korda juba teinud olen). ta ei kanna neid niisama ja kui järgmine kord vaja läheb, on eelmised muidugi väikesed.
aga seetõttu jäi ta öömatkast ilma, sest jalad said märjaks ja ta saadeti tagasi. mõni teine oleks äkki vastu õiendanud, tema mitte.
ja mul oli nii valus ja kahju seda kuulata.
aga ilmselt ma pean lihtsalt õpetama, et teinekord ärgu heitugu. sest ma keeldun ka edaspidi ühekordseid kummikuid ostmast. esimene punkt on raha, teine lihtsalt põhimõte. see ostas müümine on ilge nöök, nagu ma rääkinud olen ja nii on mul paar paari ammu väikeseid kummikuid kuskil kapi otsas. korralikud, ära visata ka ei taha. ja kuna üks kord kantud, siis ei raatsi isegi kaltsukasse viia. kuigi ilmselt seal need lõpetavad. ma olen ju nii rikas küll, et võin paari-kolmenlümneeuroseid praktiliselt uusi asju kaltsukasse viia, eksole?
ja see arvuti, mis minuga eile koostöö lõpetas, mida seejärel natuke vuntsiti, see täna siis peaaegu töötas ka. vahepeal küll viskab ekraani imelikuks ja kaotab võrgukettad ära, aga asi see pole siis iga poole tunni tagant restartida?
eks homme jälle nutan itipoistele, sest ma ei viitsi tööarvuti probleemidega küll ise tegeleda.
turule peaks minema, see mais võiks hakata juba lettidele ilmuma.
‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.
‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.
miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.
eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.
üldiselt, raamat ootab..
P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?
üks asi, mida ma olen lapsega õppinud (aga alati ei tule sellega siiski toime), on teiste laste koha pealt oma suu natuke koomal ja arvamused oma teada hoida. muidugi, tuttavate hulgas ütlen ikka oma arvamuse välja, aga suvaliselt väga mitte. sest onju, alati on oht, et see tuleb mulle tagasi. mitte, et seda eriti juhtunud oleks, aga mingi alateadlik hirm on. targutada on ju lihtne seni, kuni keegi sinu lapse peale näpuga näitab.
nii et ma olen siiski üsna madalat profiili hoidnud.
ja ei saa salata, ega tänagi mind häiris, kui bussi korraga KOLM tõuksidega poissi tuli. aga teisalt olin mina koos klassitäie ohjeldamatute kümneaastastega. et kui isegi suurem osa nendest on vaiksed ja viisakad ja ohjeldatavad, siis alati on mõni, kelle pärast peaks aegajalt tegema nägu, et ma ei tunne neid üldse – ja need on ka need, kes teistele sõitjatele silma jäävad.
kui lõpuks mingi tädi midagi ikkagi kommenteeris, siis ma jäin mõtlema, et kas talle oleks tõesti rohkem sobinud see, kui ma oleksin kogu selle tee ühe ja teise lapse peale röökinud, et ole vait, ära tee seda, istu seal, astu sinna. et keegi oleks ikka lärmanud ju, eksole?
ja ma ei imesta üldse, et paljud õpetajad väga ei taha klassiga kusagil käia.
isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.
üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.
pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.
eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.
