Rubriik: lapsed

tähendab, et päev oleks ikka täielik, siis kukkus RM lasteaias oma pea lõhki. detaile ma täpselt ei tea ja ma pole mingi uurija ka; nagunii läheb see kategooriasse ‘ ikka juhtub’. minu enda mõistes siis. sest kui kaks poissi on wc-s ja teine tuleb rühma ja ütleb, et RM-il tuleb verd ja RM ise näitab, et kukkus radika vastu – siis on see tõesti selle kategooria asi. ma ei eelda, et kaks kasvatajat jõuavad lastel koguaeg sabas joosta või et poisid kohe üldse ei müraks.
kui lasteaiast mulle helistati, olin ma veel tööl üksi ja omadega üsna jännis. sest täna jamas üks veeb, mida meil oma töös palju vaja läheb, jamas printer ja ise olin paratsetamooli täis. lisaks oli veel lõunaks mul planeeritud üks ülioluline kohtumine projektitöödega ning õhtuks üks lasteaiateemaline koosolek.
esimene valdav tunne oli paanika. et mida siis nüüd peale hakata. niigi selline hull-kiire päev (ja on seda siiani). natuke kärmelt peas arvutades avastan, et täna on kolmapäev ja seega emal tööl leebem päev. telefonikõne ja ema lasteaeda. järgmine vedamine oli see, et vennal ka vaba päev ja nagunii linnas asja – temal on auto. seega vend ema ja last transportima.
igal juhul oli juhe nii koos, et mingi hetk, kui ma emaga telefonis rääkisin, ma nutsin. sest mul oli lihtsalt tunne, et see päev on üle mu pea kasvanud ja nii jõuetu oli olla.
enne kolleegi töölejõudmist tegin väikesed plaanid oma lõunases kohtumises – tõin omale sobivamale kohale ning viisin teise osapoole asjaga kurssi, et mul on tõesti aega ainult kõige olulisema jaoks.
igal juhul vähem kui tund peale telefonikõnet lasteaiast haarasin takso ja jõudsin ka traumapunkti. RMi haav oli juba õmmeldud ja käisime vaid röntgenist veel läbi. seal oli kõik korras. anti mulle haigusleht (oooo – mul on veidi aega kodus olla; see küll ei vabasta kõikidest mittekodustest kohustustest) ja vend tõi koju.
ja nüüd ma tõmban hinge ja püüan sellest keeramisest sees lahti saada. närvid, ma ütlen.
isegi kirjutada ei jaksa tegelikult.
mul jäigi raamatupidaja käest küsimata, palju mul puhkust sees on.

igal juhul, mihklipäev on, nagu meenus.
sel puhul peaks oma pojale midagi head tekitama. pooltõbisena küpsetama ei hakka. mõtlen.
head mihklipäeva mu Mihklile 🙂

vihmane ilm ja mina passin kenasti täpilise rüblikuga kodus. nokin vaikselt projektitööd teha ja üritan RM-i suunata siia-sinna, et tal igav ei hakkaks. vaene laps, ta peab veel kaua kodus minuga hakkama saama. või siis mina temaga.
toas ma üritan ringi mitte vaadata, sest muidu on tunne, et tahaks selle tühjaks visata ja sorteerida ja siis uuesti täita. või pigem see, et ei taha just väga, energiat pole ju – aga peaks.
kaisukass on meil jõle popp. käib öösel kaisus range graafiku järgi.
mul jäi täna teine trenn vahele ja ilmselt ei saa järgmisel nädalal ka. sest haige lapse kõrvalt on päevane trenn jama. terve lapse kõrvalt on õhtune jama.
valikud.

Antonio on täpiline. eilehommikusest paarist juhuslikult punnikesest on saanud täiesti lööbeline asi. ta ei lubanud nägu ega kõhtu pildistada, nii pidin leppima seljaga.
oma arst on puhkusel ja registratuurist öeldi, et helistaks teisele arstile. telefoni teel tuvastame haiguse?
aga muidu on laps reibas ja rõõmus, öösel magas nagu nott, palavikku pole ja ei kratsi end ka. vähemalt mitte oluliselt.

kui ma olin hommikukohvi lõpetanud, siis avastasin, et hommikusöögi lõpetuseks ostetud kook on ikka veel kenasti laual. selleks hetkeks oli juba tiba kiire ja torkasin selle kappi. ja nüüd sõin ära ja see oli kaugelt liiga läägemagus aleksandrikoogi kohta. peaks kööki ajama ja midagi soolast peale ampsama, aga ma ei viitsi ju. sest üle tüki aja linnas käimine väsitab. pealegi on Evka end ka asjalikult mu kõrvale kerinud juba, hakka teda nüüd äratama.
siis sain ma hakkama sellise koleda trikiga, et ostsin RM-le tema elu esimese Reima kombeka. issandjumaljah. nüüd olen ka esimene perekool, mitte viies vms. kuigi mõned Lassied on tal olnud, nii et päris lootusetu ma pole ka. tegelikult oleks mõnda odavamat veel vaja, mina ei suuda kuidagi hakkama saada sellega, et lapsel on üksainus talvekombe.
kusjuures me ei pidanud Laste Maailm üldse minema, aga ma miskipärast arvasin, et võiks minna. seejärel imestasin tükk aega, mis jõledates värvikombinatsioonides lasteriideid pakutakse. ja siis leidsin selle ühe normaalset värvi kombe, sobivas suuruses pealegi.
muide, omale jätsin ühe laheda pluusi seetõttu ostmata..
pärast nägin sadama Rimi juures punast nunnukat ja tegin moblapilti ka. auto noh. aga ma ei ütle, mis see on. parem panen varsti pildi üles. siis kui viitsin maha laadida.
mina ja moblapildid on muidugi päris masendav kombinatsioon. aga kui ma teen piisavalt ülbe näo pähe, siis petab ära küll. onju?