Rubriik: lapsed
keskkonnateemasid
veidi linke (peamiselt mulle endale), seekord suureks abiks ajakiri Tarkade Klubi.
alustuseks siis üsna loogiline arutelu teemadel, et lahutamine on keskkonnavaenulik. nojah, eraldi elamised jne.
tore on see, et uue partneri leidmisel läheb asi jälle keskkonnasõbralikumaks 🙂
ökoloogilisest jalajäljest on kõik kuulnud? sellel lehel on näiteks võimalikt avada pdf-fail, kus on siis Euroopa riikide kohta analüüs, 2007. Eesti andmed on päris hirmuäratavad selle põhjal.
aga lähme maailmamastaapi ja võtame lahti ülemaailmse raporti aastast 2006 (pdf). lehekülg 14 ja .. Eesti 7s koht. nojah.
ma ei lugenud ise kõike põhjalikult läbi, seega ma julgen hetkel ajada osa sellest meie põlevikienergia süüks.
antropogeenseid bioome ehk siis inimesest mõjustatud loodussüsteeme ma ei jõudnud veel üldse uurida. ökosüsteemid on üldse huvitav teema. siit leian selle lingi üles, kui saan aega süveneda.
no ja siis see maailma odavaima ja keskkonnasäästlikuima auto teema, mis tegelikult on jälle väga mitme otsaga, nagu Erik Puura oma keskkonnablogis kirjutab.
ning veidi keskkonnast eemale, hoopis laste ja toitumise suunas: selline tore leht nagu www.toitumine.ee: teavet ja konkreetseid juhiseid lapsevanematele (nagu mina) ning toimetamist lastele (nagu RM).
kaks kärbest ühe hoobiga.
RM pole tahtnud eriti üksi koju jääda, ka mitte selleks pooltunniks, kui poes käin. mingi aeg jäi, aga nüüd pole jälle tahtnud.
ühel päeval ajasime juttu, et vahel ikka on vaja ja kuidas siis saab. ta ei ütle ka, et miks ta ei taha jääda või mida kardab.
igal juhul saime kokkuleppele, et tekitan talle telefoni kiirvalikuklahvi, oma moblanumbrile siis. et saab mulle lihtsalt helistada, kui midagi on. lisaks sai talle paberile minu moblanumber ka kirja ning ta proovis vaimustunult seda.
aga kui ta siis veidiks üksi jäi, polnudki põhjust helistada.
telefonidega pole ta üldse siiani suur sõber olnud.
nüüd julgeb helistada ja üksi jääda.
kuidas püüda kuldkala?
ostsime kalasupi jaoks natuke lõhesteiki juurde (supikogus on vähe liha) ja RM arvas, et võiks merest kuldkala välja püüda. mina arvasin, et kuldkalad on nagu akvaariumis pigem.
igal juhul jäi küsimus, et kuidas püüda kuldkala.
esimene variant: võta kuldsõrmus, pane õnge otsa ja püüa sellega akvaariumist kuldkala.
variant kaks: sul on vaja vihmaussi, pintslit ja kuldvärvi. värvid vihmaussi kuldseks, paned õnge otsa ja püüad sellega kuldkala.
votnii. ehk ilma kullata või kullahelgita kuldkala ei saa 🙂
miks see tundub mulle veidi laiema filosoofiana kui lihtsalt lapsesuu?
lapsega kasvamine
kui mul veel last ei olnud, arvasin minagi, et kasvatan lapse(d) nii- ja naasuguseks. isegi see ei mõjunud väga, kui vennalaste kasva(ta)miste kõrval olin, lihtsalt olin rahul, et minu sõna kuulati paremini kui ema oma.
aga nüüd on suures osas mokk maas. on teatud asjad, mida ma pean oluliseks ja ka kasvatatavaks, aga kogu see teema on ikka veidi keerulisem, kui lastevabana tundub. sest näe, laps on ka inimene, oma soovide ja mõtetega. ning kui ta väga joonele tampida, siis mis jääb iseseisvusest järgi?
kusjuures ninnunännutamist ning titekeelt ei talu minagi. ammugi ei luba lapsele kõike. aga ei loodagi, et koolieelik või algklassilaps püsibki tunde vakka (kui ta just ei maga).
nojah, vähemalt minul on mingisugune lapsekasvatamisetarkus tulnud ja arenenud koos lapsega.enne ei olnud midagi, kuigi ometi olen ma küll ja küll vennalastega majandanud.
lõvi, nõid ja riidekapp
käisime täna RM-iga Tartus teatris siis. *Lõvi, nõid ja riidekapp’, lõunane nö eel-esietendus.
aga ma ei ole eriline teatriarvustaja. stoori oli olemas, mu oma vahtis ikka enamvähem kogu aeg piisava pingega. muidugi mingi hetk küsis, et millal Lõvi tuleb ja ma seletasin, et see mustas kostüümis suure kraega mees ongi Lõvi. ja lahingustseenide juures seletasin sümbolismist teatris. noh, et kõik ei ole alati nagu päris ja seekord oli tants see, mis lahingut väljendas.
ja üldise saalise valitseva meeleolu järgi tundus, et esimene vaatus oli natuke liiga pikk.
ning kui ma olin enne kusagilt lehest lugenud, et etendus kestab umbes tunni, siis ma ei tea, millest seal juttu oli. koos vaheajaga umbes kaks ja pool tundi 🙂
aga RM oli igatahes rahul küll.
mina sain oma rahulolu Apollost. Hitchicker Guide viiene kogumik + boonuslugu (‘tellis’) oli mingi 165 raha ainult. selle peale sai kohe paar raamatut veel ostetud. ingliskeelsed on odavamad kui eestikeelsed.
ja vastu kõiki reegleid tegin teatris täpselt ühe moblapildi ka:
jõulukohvik lasteaias
eileõhtune kohvikupidamine lasteaias läks täitsa kenasti. õigemini on see siis jõululaat. müüakse peamiselt lastetehtud kaarte ja esemeid ning iga päev siis peab üks rühm kohvikut nagu ka. see, mis seal müüakse, on vanemate oma tekitatud sinna.
meil oli igatahes väga vinge valik minu meelest. kõik olid ikka vaeva näinud ja sellest kogusest jäi järgi päris vähe.
ning rühm sai väikese rahasüsti juurde.
(haa, palju minu rahakotist sellele teemale seal kulus, ma ei ütle. see pole oluline ka.)
täna, vabal hommikupoolikul, sättisin end korra pikali ja magasin seejärel poolteist tundi..
pole lihtne olla lapsevanem
täna hommikul tabasin jälle selle, et täiskasvanud kipuvad oma halba ajaplaneerimist laste peal välja elama.
loomulikult näen ma seda just oma lapse peal. kui tema on tegelikult kõik teinud nii, nagu öeldud ja vaja, aga omal pole aega kuulata, mis ta räägib ning pooled tema argumendid muutuvad seetõttu nulliks.
lõpuks olen mina see, kellel on paha tunne sees.
ja kui siis peaks mingil põhjusel sekkuma kolmandad inimesed, siis see teeb kõik ainult hullemaks.
samas, teiste täiskasvanutega me ei käituks ju nii nagu lastega? kuigi lapsed on juba korra väiksemad ja sõltuvamad, ei tohi seda ju mingites olukordades, mil tegelikult laps pole millegi vastu eksinud, seda enda kasuks tarvitada. või mis kasuks. see pole põhjus tema juttu-tegemisi oma suva järgi ignoreerida ja läbi lõigata 🙁
lapsesuu ja rongaema
novot näe, RM rääkis paar õhtut tagasi mulle mingi väikese jutu lambast ja kassist ja mul on see meelest ära läinud. igaljuhul kass rääkis inimkeeli ja lammas vastas ainult ‘mää’.
nagu nimme tuli täna tibijutukas juttu lastealbumitest ja muust sellisest. kuidas kõik arengut kirja panevad. ja vot, mina, ronk, ei pane jällegi. ei ütlusi ega midagi. ainult siia blogisse vahel. mina ei tea, polegi lapsele pärast näidata ja rääkida, mida ta lapsena tegi, kuidas arenes ja mida ütles.
ometi on mul (vähemalt hetkel veel) olulisemad arenguasjad meeles. ja tegelikult ma ei põe ka, et mingeid ütlusi ja asju kirja ei pane. vahel on mõnest üksikust asjast kahju, nagu seesama kassi ja lamba jutuke. sest see oli siuke nunnu.
