mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
RM ja paar aastat noorem MM söövad putru hommikul. ise nõudsid. mina lootsin pasteedisaiadega pääseda.
MM: ma jahutan putru!
RM: paned pudrule jahu peale?
ohjeldamatu itsitamine köögist.
peaaegu nagu suvi juba. või mis, tüüpiline eesti suvi ongi selline ju 🙂
loen asju selle (õppe)aasta eelviimaseks eksamiks. kerge peavalu on ka, ma ei saa aru, kust see muudkui tuleb. täiesti lambist.
kooliteemadega on mul jälle õhus see, et kas õppida Tallinnas veel juurde mingil hetkel või mitte. ühelt poolt tahaks, teiselt poolt on kuidagi kopp ees. samas võib see olla sellest konkreetsest koolist tingitud asi. et kuna seal asjad ei suju kuidagi, siis on tunne, et probleem on laiem. ah, see korraldus seal..
kusjuures, juba kahetsen, et juturaamatut kah tööle kaasa ei võtnud. aga see oli nimme, et ma pigem õpiksin. samas, kui kaua ma seda kolmekümment lehekülge ikka loen ja kui mitu korda ma pean seda siis nüüd tegema?
.. haaran kohvi parem, äkki on abiks.
P.S mul on tunne, et see automaat on reguleeritud aina väiksema ja väiksema kohvikoguse peale. vähemalt kangust pole nad veel maha keeranud. noh, tasuta värk, korruse peale on tervelt umbes 10 inimest + aegajalt toimuvad koosolekud. eks kulub palju kindlasti jah. masin on üsna meie ukse taga, kui päevas 10 tassi kohvi sealt võetakse üldse, on hästi.
P.P.S eile üllatas RM mind sellega, et teatas poes mingi kommipaki juures pikemalt mõtlemata, et ta on seda Marjasoos 2006 aasta suvel söönud. ‘hmm’, mõtlesin mina (ta pole kuigi kaua mingite aastaarvudega kursis minu meelest, vähemalt minu teada sai ta selle, et nüüd on 2008 jms selgeks üsna hiljuti) ja esitasin paar kontrollküsimust. jah, tõesti, faktid kattusid kahe aasta tagusega. hämmastav. mina kipun teda ikka veel mingiks poole nooremaks titeks pidama vist..
RM võttis pähe, et peab ilma abiratasteta sõitmise selgeks saama. tore, mis minulgi selle vastu. tema põhjendus muide oli see, et need abirattad teevad koledat häält.
aga siis tuli välja, et ma vist ei oska teda õpetada kuidagi.
soovitasin mingi kallaku pealt alla tulla algul. no et ei panegi jalgu pedaalidele, lihtsalt harjutab tasakaalu. aga ta ei tekitanud selle juures olulist hoogu ja teatavasti liiga väikese hooga on pea väimatu tasakaalu hoida.
siis hoidsin teda sadula tagant kinni, aga ta raskus vajus hullult.
lõpuks võttis sõps kätte ja kihutas tal ratta sabas, pakikast kinni hoides ja suurt hoogu tehes. vahepeal lasi korra lahti ka, RM ei saand vist arugi 😛
aga niimoodi kaua ei jookse ja siis üritas põnn ise. no ja ei midagi, ei saa hoogu sisse ja jalg kohe maha ja kõik.
lõpuks oli nii löödud, et pisar silmis ja lõpetasime tänaseks. lohutasin teda tükk aega, et see ei olegi nii lihtne ja nõuab suurt harjutamist.
minu dilemma: asfaldil on parem sõita, aga valusam kukkuda; murul on kehvem sõita, aga kukkumine on leebem.
ja ma ei mäleta eriti üldse, kuidas mina kolmerattalise pealt kaherattalise peale sõitma sain. mäletan mõlemaga sõitu, aga mitte õppimise protsessi.
esiplaanil ei ole RM, eksole 🙂
Stromkale on lastele mingeid uusi atraktsioone tekitatud. päris lahedad. enam-vähem vanuseklasside järgi liigitatud ka, kuigi igal pool oli igas vanuses lapsi. see laev on RM-i lemmik ja tema on kindlal seisukohal, et see on piraadilaev.
pärast korjas sõbranna mees ta peale ja läks neile külla, neil samavana poiss ja nad on ühe vanaema juures, kus suur õu. andsin tema väikese tuulelohe ka kaasa. rääkisin kenasti, et kontrolligu maas järgi, kui pikaks tohib nööri lahti kerida, et andku teistele ka ja üksteise käest ära rabada ei tohi – võib ära lennata. et sellisel juhul tuleb kokku panna lohe pigem.
RM vaatas mulle otsa ja ütles: ‘emme, see on minu lohe, mina võin selle eest ju vastutada ka’.
🙂
ma noogutasin ja ütlesin, et jah, nii ma seda mõtlesingi.
ma ei suuda ikka harjuda, et mu laps on juba selline Inimene. kui mitte päris kogu aeg, siis ikka üsna palju. kui ta käib külas, siis üldiselt ollakse ka temaga rahul ja leitakse, et kena ja hästikasvatatud lapsuke.
siis ma mõtlen küll, et ju on ikka hullemaid ka 😉
peale seda, kui mu laps sai teada, et mina tema vanuses lugesin vabalt, on ta üsna löödud, et ei tunne veel kõiki tähtigi. ma ei saa aru ka, milles probleem. me vaatame, ta nagu saab aru – ja järgmisel päeval ei mäleta. osad on meeles, osad ei ole. ja me ikka kordame neid.
hääliku ja tähe seosed on ka segased. üritame leida sõna lõpus või alguses või ka keskel häälikuid, aga ta pakub üsna huupi.
ja siis kaob minul kannatus 🙁
kuna ta on ise ka hetkel õnnetu, et lugemine ei õnnestu, siis olemegi vahel nagu kaks õnnetusehunnikut.
RM-il oli täna külaline. lihtsalt vaatasime, et kaks samavana üksikut last hädaldasid, et on igav ja teine ema tahtis nagunii minna poodidesse. võtsin siis tema tütre siia seltsi. toimetasid omi asju siin. muuhulgas uuriti veidi ka kasse (JoJo on hakanud esikuriiulis põõnama, ma peaks pilti tegema, vedeb mütside jms peal seal vahel).
vedelevad siis kassid siin toas, üks ühel toolil, teine teisel. RM paitab Evelin ja räägib külalisele: ‘üks kass on veel paitamiseks vaba’.
meie, emad, kõrval köögis, ei hoidnudki oma muigeid tagasi.
kui me eile enne küllaminekut käisime poes ja ma muidugi unustasin viinamarjad kaaluda (sest ei püsi meeles, et kus poes peab kaaluma ja kus mitte), siis oli minu poja see, kes mind lohutas. ohkasin kassas, et müüja ärgu mingu kaaluma, et me ei võta (järjekord oli noh) ja RM ütles asjalikult: ‘emme, sellest ei ole midagi. teinekord ostame need viinamarjad’.
🙂
