ujumises läks RM järgmisse rühma. sinna, kus ühe aastanumbriga varem sündinud juba võistlustel ka käivad. neil lihtsalt ongi nii, et on need päris algajad ja siis juba võistlejate rühmad, samas on mingi hulk neid nö vahepealseid. neid siis eile seal vaadati ja kuulati nende arvamust ka. ning kuna algajatesse tulevad jälle enamusest päris algajad, siis leiti, et minu terve eelmise talve käinud laps võib vabalt edasi minna. ja no kui tõesti ei jaksa enam, siis saab alati ka tagasi liikuda 😛
mõtlesin veidi logistikale ka ja sain selgeks, et kui mul neid pikki tööpäevi ei ole, siis saame hakkama küll.
nüüd peaks ikka mõne oma trenni ka kusagile sobitama.
Rubriik: lapsed
koolist koju
laps kodus. tuli küll oma veerand tundi kauem, kui normaalne oleks olnud. telefoni ka ei võtnud – oli kenasti hääletu peal tal.
aga neil oli olnud pinginaabriga niiiiiiii palju rääkida ja siis nad jalutasid hästi aeglaselt ja siis jätsid tükk aega headaega ka. nii et oli pikk koolitee 🙂
lugesin sõnad peale, et telefon kohe klassis tundide lõppedes häälele panna ja kui jääb venima, siis peab helistama.
aga muidu igati tubli ju 🙂
esimene päris-koolipäev
RM teatas õhinaga, et koolis on palju lahedam kui lasteaias. miks, sellest ma täpselt aru ei saanudki.
ja seda teatas ka, et pinginaaber läheb üksi koju ja tema tahab ka homme üksi koju. no ma ei tea. tee on ju tegelikult selge. laseks proovida?
aabitsapäev
et astusin ka koolilaste emade ridadesse. praegu veel ei suuda ette kujutada, mis mind ees ootab. ja õuedressid on siiani suurim mure.
tegelikult olen üllatunud, et näiteks kunstitundide jaoks ei ole eraldi klasse. et nendesamade laudade peal tehakse. meil oli ikka täitsa eraldi ruum ja teised lauad. no ei saa ikka tavalisel laual väga hästi nt natüürmorti maalida ju? kuigi nad ehk ei hakka seda kohe tegema ka 😛
ja et, kunstist edasi rääkides, joonistusplokid, aga guai jaoks ei ole see ploki valge paber ju üldse hea?
see tundide algus kell 8 on ikka ka päris kole. ma saan aru, et eluaeg on nii olnud, aga kas peab ikka? juba teiseks tunniks minek oleks normaalne.
aga eks ma saan hakkama.
klassis on 12(!) last. ühelt poolt on kahju, et kunagi poppi kooli pole tungi, teisalt on tore, et klass väike. lapsele on ju niimoodi igal juhul lihtsam. aga ma ei kujuta ette, kas see tuleb kooli asukohast, hr direktorist või millest, et ikkagi nii vähe lapsi.
Vabaduse väljaku aabitsapidu valmistas RM-ile ja tema pinginaabrile igatahes pettumuse. nn seiklusrada oli täispuhutavast batuudist (ja hullu järjekorraga, no see ei üllata), õhupallisaba oli pikem kui mõlemad batuudisabad kokku, laval toimus midagi, mis meie lastega ei haakunud, huvikeskused jms pakkusid maalimist-meisterdamist, mida poisid niimoodi küll seal teha ei viitsi, lisaks olid samuti üsna raskelt ligipääsetavad.
kuigi see oli ju teada, et seal on palju rahvast. ütleks nii, et plats tegelikult ei olnudki puupüsti täis lausa.
ja ega ma ei oska öelda ka, et mis seal siis olema oleks pidanud.
päeva positiivne elamus: käisime pärast pool linna läbi ja tõdesime, et vanalinnas sellist lihtsat kohvikut, kust saab nii soolast kui ka koogitüki, naljalt ei leia, kui Revalid ja Kehrwiederid kõrvale jätta. kõik on mingid restoranid.
ega me pinginaabri emaga eriti kumbki tea ka kohti, ilmselt liikusime valel marsruudil. lõpuks olime Meritoni grupi bistroo-kohvikus Viru väljakul.
ostsime lastele nosimise ette ja jäime ise valima. kuna salati ja sooja toidu hinnavahe oli väike, võtsime sooja toidu. mina võtsin veiseliha hautatud köögiviljaga, teine praad oli nitsel kartulipommidega. mõlema juures oli menüüs, et lisandi ja salatiga.
toodi praed siis lauda (lapsed kadusid siis juba legotama) – minul salatit ei ole, teisel portsul on. viskan veel pilgu menüüle – salat mis salat.
püüdsin kõrvallauda teenindava tüdruku tähelepanu ja küsisin talt, et mismoodi see asi siis on. lubas täpsustada – ja paari minuti pärast oli kokapoiss salatikausi ja vabandusega kohal.
mul omal küll tekkis tunne, et hautatud aedvili loetakse salatiks ja lisandiks korraga (eriti selle aedvilja hulka arvestades), aga ma ei tea seda.
ja isegi, kui oli viga, siis see parandati kiirelt ja kenasti.
aabits on paberis, tunniplaan päevikus, vahetusjalatsid kotis.
T -4
mulle on see, et RM lähebki kooli, lõpuks ikka täiega pähe jõudnud. et enam ei olegi midagi muud, kui et paari loetud päeva pärast esimene koolipäev ja nii edasi.
täna käisin vaatasin kirjutuslaudasid ja toole, kappi ja madratsit.
esimesi on mingeid normaalseid üsna väike valik. hinnad pole küll üldse normaalsed. kõigepealt kaengi ühe kasutatud laua üle, siis mõtlen edasi. st kui see kõlbab, siis ei mõtle 😛
toole midagi on. lähme ükspäev, RM istub ise peale ja vaatab siis.
kapp tuli pähe veidi hiljem. uues toas on selline meetrilaiune kitsas nurk, kuhu võiks ju panna mingi riidekapi. no ja ongi nii, et ega neid ka väga normaalseid selles laiuses ei ole. et kus siis on riiuleid-sahtleid ka. mõned on. ja see kõige lahedam (ja kallim) ongi vist 0,5cm liiga lai :O ma ei tea kohe, kuidas veel mõõta, et kas ikkamahub. või siis minna kohe mingi odava peale välja?
madratsiga on ka nii, et netis on ju 150cm laiuseid, aga reaalselt mitte väga. ja et olla mahtuvuses kindel, tuleb ikka ilmselt 140nene.
vihikud ja liikuva aabitsa sain täna ostetud. mingit pudi-padi veel. nagu näiteks pikad dressid! kust ostetakse üldse dresse? meie riietuses sellised asjad puuduvad. mingeid pusasid leiab, aga dressipükse sellised koolis õues võimlemiseks?
tore on see, et klass on väike. vist isegi alla 15 lapse. mulle meeldib.
selle kõrval on tõesti ükskõik, et koolide edetabelis see kool väga taga oli.
T -8
kalendrit vaadates ei jõua mulle kuidagi pärale, et sisuliselt nädala pärast läheb RM kooli. kõik on veel nii ripakil. eriti lapse tuba, mis on üks (kuigi võib-olla mitte kõige suurem) põhjus, miks see kõik veel nii hoomamatu on.
aga ma tegelen sellega.
täna helistasin kooli ja selgus, et reedel on mail saadetud koolist. miskipärast oli mu gmail arvanud selle rämpsuks liigitada. no hea et helistasin, sain siis info kenasti enne koosolekut kätte. peamiselt on info see, et koosolekul saan kõik teada 🙂
ujumistrenniga võtsin ka ühendust. algajate treener soovitab RMil järgmisse rühma proovida. ühtlasi tähendab see hoobilt suuremat trennikoormus, aga ehk saab treeneriga jutule, et esimesel poolaastal käib vähem. ikkagi kooli sisseelamine. no ja samas on alati võimalus minna algajatesse tagasi, kuigi ma ei tea.. jälle nende päris uutega..
et mul eile praktiliselt kogu pärastlõuna-õhtu oli hull peavalu, oli ju (vist, asjaolusid arvestades) üsna normaalne. et see täna jätkub, pole enam nii normaalne.
enne värvimist
see ruum on naljaka kujuga ja väike, ei saa head pilti.
olemise kummalisi mõtteid
kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
kasvav laps vol. järgmine
lapse oskuste areng ja sotsialiseerumine on ikka hämmastavad.
nüüd, kui rattasõit ilma abikateta selge, on see väga oluline tegevus. ning ta on nõus üksi õue minema, et sõita rattaga. ning on õnnetu, kui me sõidame liiga lühidalt või, oh õudust, ilma temata sõitma läheme. eksole.
ja üle-tee poodi läheb vabalt, kui vaja. paar kuud tagasi sai poodi suure lunimisega ja üksi õue ei kujutanud ettegi. nii et iga asi õigel ajal lihtsalt, muud ei oskagi öelda.
laht on jahte täis. kui linnainimesena tundus tuult liiast, siis purjede jaoks on just mõnusalt. lohe jaoks on küll ka palju. aega ka selleks pole.
pehmetel patjadel midagi mõtlemata tahaks hõljuda.
iseseisvumine
mu laps ei ole siin linnas üksi õues käinud. mänguväljakut siin väga lähedal pole, nii et ..
tänase kena ilmaga tundus mulle, et lapsed ei peaks just toas istuma, kuni ma süüa teen. kuna täna ei olnud vaid üks laps, läkitasin nad koos õues, et pooltunni ikka tegevust leiavad. häda oli küll, et mida nad seal teevad ja igav hakkab ja puha. rattaid ei tahtnud anda: sel ajal on veel liiklust hoovis, samas siis nad peavad rattaid jälgima ka.
igatahes kui ma läksin neid sööma kutsuma, oli ukakas pooleli koos veel mõne lapsega (ma ei tea siinse kandi lastest midagi). nimed selged ja puha, sest muidu ei saa ukakat mängida ju.
söök kiirelt sisse ja uuesti õue. ei mingeid rattaid ega midagi.
ja kui läksin unele kutsuma, nuiati veel 15 minti välja.