Rubriik: lapsed

ungarist inspireeritud notsusoust

Posted on by PilleRiin

või peaks see olema Stockmannist inspireeritud? sest just seal ma täna peale tööd lettide vahel nõutult ringi käisin, peletades tableti tekitet vastikustunnet. süüa oli vaja osta, aga piisavalt kehv olemine, et mõte ei tööta. neil on seal mingi sealiha-paprika ja ma ei tea, mille veel, segu, nimeks vist ‘maitsestatud seastrooganov’. no ei mäleta. eraldi ostetud paprika pealt tuli hinnasilt ära ja kleepus otse selle lihasegu etiketile, noh 😛
igatahes tundus mingi soustilaadne asi selline lihtne valik olevat. see, mis mõtlemisvõimest veel järgi oli, haaras ühe toorsuitsupeekoni paki ka ligi.
ma mingil päeval lähen ja loen selle segu koostise täpselt ära, siis saab ilma konkreetse asjata ka teha. pealiskaudsel vaatlusel ma pakuksin, et ka lihtsalt sealiha- ja paprikaribad ajavad asja ära.

2tl searasva või võid
4-5 viilu toorsuitsupeekonit või suitsupekki
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku (hiina oma võib ilmselt topelt panna)
1tl paprikapulbrit
1/4tl tšillipulbrit
400g Stockmanni maitsestatud seastrooganovi
200ml purustatud tomateid või lahjat tomatipastat või 2spl kontsentreeritud tomatipastat
100ml vett
soola

pane pann rasvaga sooja keskmisele kuumusele. lõika toorsuitsupeekonist ristipidi kitsad ribad, viska pannile, kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades. puhasta ja haki küüslauk ja sibul sobivateks tükkideks. kui peekonist on kenasti rasva hakanud välja tulema, poeta sibul-küsla sinna seltsi. sega ja kuumuta, ära pruunista – pigem on tegu vaiksel kuumusel hautamisega rasvas. kui sibul hakkab läbipaistvaks muutuma, lisa paprika- ja tšillipulber, lase veel mõned minutid olla (ja vahepeal ikka sega, pulber võib kergelt põhja hakata).
keera kuumust juurde ja lisa lihasegu, pidevalt segades kuumuta ca 4-5 minutit. nüüd on aeg sousti sisse tomatid või tomatipasta panna ning natuke vett lisada. see sõltub täpselt muidugi kasutatavatest tomatitest, mõnedel on rohkem vedelikku, siis võib-olla pole vaja väga.
lase keema tõusta, keera kuumus maha, pane kaas peale ning lase mõnusasti haududa nii 40 minutit (või kui aega on vähem, siis vähem; kui kui läheb natuke kauem, ei juhtu ka midagi – peaasi, et vedelikku ikka natuke oleks).
ungaripäraselt peaks nüüd klimpidega serveerima, aga kartul kõlbab hästi. pastatooted ilmselt ka.

kui ma pojalt küsisin, kas teen värske salati ka kõrvale, vastas ta, et muidugi, see on ju hea. seejärel hoiatas, et ma liigselt äädikat ei paneks. sidrunimahl aga sobis küll.
maitses hea 🙂

une näod ja muud juttu

Posted on by PilleRiin

need unenäod, mida ma tänasest mäletan, olid väga kummalised. tegelikult lausa ebameeldivad minu suhtes. ja neid oli mitu, veidi erinevates võtmetes.
ärgates sain ma aru, et see oli üsna kontsenteeritult ja võimendatult mingi osa mu lähiminevikust. seosed reaalsusega olid väga tugevad.
ilmselgelt oli tegu hoiatustega. pea meeles ja hoidu sellest rehast, noh, mõistlikkusse kaugusesse. suits me pretty well, actually.

ümberringi on samamoodi tõbisevõitu inimesi, nagu ma olen, päris paljuu. tatt ja kriipiv kurk. pole vaja mõelda, mis mulle seekord haigusestressi tekitas. viirus mis viirus.

poeg praadis täna oma elu esimesed pannukad, taigna tegin mina. suur samm edasi. toad tõmbas tolmuimejaga ka kenasti üle. ja hädaldab, et vaheaeg on liiga lühike.

oeh

Posted on by PilleRiin

õuesünnipäev. värske lumi tegi visuaalselt kenamaks ja jahutas-lahjendas kõiki jooke, kui ülevalt alla vaikselt sulas. paras ettevõtmine, aga lahedam kui kuskil ruumis kükitada. no ja kevadel, eksole! vist viis aasta on jäneseüritusest. tänane pidi olema hülgeüritus. sümboolselt siis oligi.
poeg pidi ka algselt tulema, aga siis kurtis, et nohutunne on ja et pea ka natuke valutab. jäi koju pealegi. eile käis minuga külapeal kaasas titte kaemas nagunii. kirjutas mulle hoopis ühe väikese ülevaate eelmisest veerandis. polnudki väga hull kokkuvõte ja vigadega oli ka, noh, nagu oli.

üldiselt, hull väsimus on. pehmelt öeldes. ja hull nädal ees.

ööhetked

Posted on by PilleRiin

öösel, peale töötamise lõpetamist, oli mul veel lühikene ‘kohtumine lugejaga’. see pani veel enne uinumist pähe mõtted blogimisest: miks ma kirjutan, kuidas ma seda just teen (sisu ja stiili mõttes), kui palju on see mõjutatud lugejatest ja kas ma peaksin üldse lugejatele mõtlema selle juures. sest tegelikult on see minu isiklik, kuigi kõigile avatud ruum, kus ongi asjad minu maitse järgi ja keegi ei ole sunnitud siia tulema ju. teisalt aga soovin ma siingi teatud privaatsust. nii et kõõlungi siin ruumis vahel natuke avalikumalt, vahel vähem avalikult – ning ometi selle juures enda jaoks olulised märksõnad kirja saada.

uni oli kirjuid ja mitmekesiseid unenägusid täis. enamik neist lõppes sellega, et ma olin üksi – aga üksi omal soovil ja seega ei olnud see hirmutav üksindus.

hommikul käis laps paar korda ukse vahelt minuga suhtlemas. esimene oli see, et mis on ‘aadri laskmine’. ‘aaa, ta on Robin Hoodiga lõpusirgele jõudnud‘, mõtlesin ma ja seletasin talle lühidalt aadrilaskmise põhimõtet. tore hommikune esmaäratus mulle, kes ma vere suhtes tundlik olen 😛
mis omakorda meenutas mulle, et eile ta uuris, mis värk nende tuumajaama tuumadega ikka on. ma küll kahtlen, mida ta mu seletusest aru sai, sest ma ajasin ikka väga segast juttu, kuigi õiget. püüdsin seda lihtsalt rääkida ja see vist tegi segaseks, igatahes ta noogutas kaasa ja ütles, et sai pihta, hm.
järgmine kord tuli ta mulle luuleliselt teatama, et ‘tead, õues sajab lund nagu tuhksuhkrut‘. ja tõdes seepeale nukralt, et niipea ei saa vist jalgrattaga kooli ja minuga rulluisutama minna. ta juba ootavat neid tegevusi väga.

sellega sao öö tänaseks läbi.

lapse nimel, eksole

Posted on by PilleRiin

.. tehakse ikka palju asju. mu poeg nt ei taha üksi maja ümber rulluiskudega koperdada. ta rullitada ju ei oska, sest on vähe proovinud. ja proovida ei taha, sest üksi ei taha. selline ring.
mis siis ikka, Paavli kaltsukas, kliendikaardiga ühekohaline arv eurosid ja saan koos pojaga maja ümber kordama hakata, kui see lumi ära kaob. kaitsmed on ka peaaegu olemas, ilmselgelt ma kukun päris ohtralt 😛

keegi pole sündinud emaks

Posted on by PilleRiin

täna tundsin jälle kord, nagu ikka aegajalt, et ma ei oska oma lapsele ema olla. et ma ei ole teda väärt. et ma eeldan rohkem, kui mu niigi tubli laps on ja teeb. sest oma vanuse kohta on ta väga mõnus ja asjalik ometi ja ei peagi kõike perfektselt tegema. või nii, nagu mina arvan, et võiks.
ja muidugi on tema siis õnnetu, et ta ei vasta mu ootustele. ja siis on minul jälle jube valus, kui ma seda tajun.
aga ma ei oska ikka alati näha seda piiri, millest ma ikka ja jälle üle astun ja ootan rohkem, kui peaksin.

paistab, et Evkal on ka, mille üle mõelda..

plirts-plärts..

Posted on by PilleRiin

väljas kisub kevadiseks ära. laps teatas, et õues on paha käia, sest kõik lumi on kollaseid koerapissilaike täis. ja et telekat on ka paha vaadata, just reklaamipauside ajal – ikka kaks valimisreklaami ja siis üks mingi muu reklaamike vahele. see saab õnneks kohe-kohe läbi ka.

tundsin vajadust veel ühe mälukaardi järele, 2gb tundus igati hea suurus. kolmes kesklinna poes vaadati mind selle peale, nagu oleksin ma idioot ja pakuti lahkelt 8gb kaarte. ausalt, see oleks mul nagu vanal ajal fotolaborite töötajad naersid filme, et ikka üks film on jaanist jõuluni ja teine jõulust jaanini. ehk ma siis äkki saaksin isegi poole aastaga selle 8gb täis kah. päris kindel ei ole, selleks peaks ikka mõni üritus selle poole aasta sees olema siis.
mind ei aita kuidagi teadmine, et see maksab sama palju, nagu nt gigane kaart kunagi, kui ma selle ostsin. sama loogika, kui ameeriklased ostsid poole suurema joogi, kui mina, makstes vaid ca 10% rohkem kui mina ning pärast valasid pool ära. aga nad tundsid, et nad on võidus, sest said oma raha eest rohkem.
ehk siis, ma tunnen, et sellega mind sunnitakse tootma rohkem pilte, kui mul vaja oleks. mis koormab arvuteid, kettaid, võrku. ja et siis on vaja osta suurem varundamisektas jms. samas ma pildistan praegu vähem ja hoolikamalt kui digikaamera algusaegdel, kui võisin tõesti vabalt gigase kaardi väga kiirelt täis teha – ja olin pärast hädas kümnete duublitega. filmi-aegadest siiski oskan natuke mõelda ja seega suudan nüüd olla mahuliselt tagasihoidlikum. nii et 8gb jääb ära. küll ma midagi muud leian.

jalg-selg toimivad, kord nii, kord naa. ja ma olen seisus, et suudan enamvähem suvalises kohas enamvähem suvalisel kellaajal tukkuma jääda. ainult vat õhtul voodis ei ole see nii kerge.

poeg tegi ampsamist

Posted on by PilleRiin

mu laps vahib usinasti Meisterkokkade saadet, eks ma siis kõrval natuke räägin ka asju juurde – mida oskan. muuhulgas sai arutatud ka seda, et on asju, mida ta võiks ise ka teha juba. no selleks saigi ju see laste kokaraamat välja otsitud.
igatahes ta siis sirvis seda ja leidis, et alustuseks on lahe teha tikusuupisteid. mis seal ikka, natuke mõtlemist, et mis siis tiku otsa panna võiks, natuke assisteerimist ja oligi värske värvikas suupistetaldrik varsti hakkamas.
ma tean jah, et mõni tema vanuses teeb juba väga palju ja erinevaid toite, aga ma ise ka ei teinud. küll ta jõuab veel.

üldse, tänase ilmaga oleks tahtnud linnast välja. noh, park ajas asja ära 😛

mis külm ;)

Posted on by PilleRiin

Võidab see, kes külma ilma üle elab.

kirjutas Evu näoraamatus.
miskipärast tuli mul kohe silme ette pilt hommikusest kassist, kes ajal, kui ma riidesse sättisin, sättis end ka – minu voodisse päikeselaiku mõnulema. absoluutselt laskmata end häirida sellest, et kusagil on külm. temal on tema päike ja päikeselaik ja elu on lill 🙂
pilti ei jõudnud teha, kiire oli.

aga lapsele tegin täna küll külmapüha. lihtsalt eile õhtul tundsin ise, kui vastikult külm oli ja ma arvan, et hommikul enne kaheksat oli sama hull.
kuigi täna ei olnud jälle tuult õnneks.

kolmapäevaseid mõttekesi

Posted on by PilleRiin

tänasel arenguvestlusel koolis oli tore tõdeda, et mu poeg on tubli, viks ja viisakas. eks emale teeb lapse kiitmine ikka rõõmu 🙂

laiemas laastus tahaks küll natuke pead vastu seina taguda, aga see ei aita. edasilükatud tegutsemised tuleb lihtsalt käsile võtta, see on ilmselgelt ainus võimalus. ei meeldi mulle kõik need asjad, aga elu sunnib jätkuvalt – ei tasu ikka loota, et on mingi stabiilsus. ja mingi jaks ja tahe on kusagil nurgas tagasi.

päike toob jõudu ja energiat. see ka, et hommikud on juba tunduvalt valgemad. laps ei pea enam pimedas lahkuma.
aga mul on kohe väga hea olla need viimased päikselised päevad. külm ei ole hirmus, hall ja tuisk on märksa hullem.